EHALE plaadilt leiab nii iiri-elementi, mustlasdžässi kui ka seto musa.

★★★★☆

Kats aastat tagasi ilmus EHALE esimene helikandja „Üheks”. Vahtsele plaadile otsa vaadates paistab, et muusikalise käekirjaga on jätkatud heinaniitu suuresti säält, kus ta viimati pooleli jäi. Kodumaiste lugude kõrvale on otsitud palasid raja tagant, vahest pisut umbseks kippuvat arhiivihõngu on õhutatud uusloominguga. Meeleolugi püsib helgemapoolsel kursil. Ega’s uisapäisa tasugi toimivat korda muuta.

Kui EP päält oli paeluvaim vokaalpala „Kuningal oli kolm tütart”, siis selgi korral jäi kohe meeldivalt kõrvu samalaadne „Rohelise põõsa vilus”. Tõsi, mõne muutuse on aeg toonud: lauluhäälte taustal tipivad nüüd kerged saatepillid. Kipun küll arvama, et nood saanuks-võinuks ära jätta, ilma et lugu sest kehvem saaks. 

Järjepidevuse seisukohalt on kahtlemata huvitav ka 1980. ja 1990. aastatel siinse folgiskeene kujunemist mõjutanud n-ö iiri elemendi tagasitulek (vt ka Iiri-Eesti Lauluvägi, Cú). EHALE on iirlaste manu võtnud ka šotlaste-inglaste lugusid ning teinud neist kaks ägedat põimikut: „The Square of Crossmaglen” ja „REHALE”. Mõlemad küllalt reipad ja kaasakiskuvad, äratuntavalt britiliku võnkega ning suurepärased näited, kuis säärase materjali sättimine kontrasti eesti rahvamuusikaga on jätkuvalt üks EHALE trumpkaarte.

Seto musa austajatele juba õite mitmel kujul tuttavast laulukesest „Armastus ja hambahalu” on EHALE meisterdanud õige sentimentaalse variandi. Loodetavasti ei jää heldinud kuulajal siiski märkamata ka nõksud värsikorduste ja silbivenitustega, samuti lõpusekunditel in corpore et a cappella võimsalt kõlav refrään. Huvitava seadega paistab silma ka „Kümme tinga hõpõraha”, mille algmaterjal pärineb samuti Setomaalt, kuid mille klarnetirohke teine pool meenutab koguni määndsetki omaaegset mustlasdžässi. Eriti neid osi EHALE mitmekülgsest paletist tahaks tulevikus enamgi kuulda.