Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Või on see nüüd vastupidi. Siin on nende inimeste lühiportreed, kelle töötunnid langevad ajale, mil enamik meist õndsat und näeb.

Aleksandr (turvamees)

Aleksandr näeb peale vaadates välja nagu nüüdisaegne viiking. Kuid selle asemel, et jätta maha kaos, toob tema endaga kaasa hoopis korra, hoides turvamehe rollis, mida ta ise hobiks nimetab, silma peal sellel, et nädalavahetuseti linna peale lastud pidulised päris üle käte ei läheks.

Turvameheamet on käinud Aleksandriga kaasas juba koolist, kui huvijuht ta piletimüüjaneiude kõrvale korda pani tagama. Nii kandus „hobi” edasi ka ülikooliaega, sest raha oli ju vaja teenida. Aleksandri ema olevat veel naljatades öelnud, et kui modelliks pole tal mõtet kandideerida, siis turvatööd ta juba oskab, ning nüüdseks on mees samas vallas viis aastat ka oma firmat vedanud. „See on nagu „Ristiisa” filmis. Olen üritanud turvamehetööga mitu korda lõpparvet teha, aga ikka tõmmatakse sellesse maailma tagasi,” ütleb ta. Lihtsaks öötööd mehe sõnul aga pidada ei saa, sest magamata olek võrdub tema arvates alkoholijoobega. Ning kui näiteks DJd saavad lubada endale pidudel vabagraafikut, siis turvameestel võib valvsuse puudumine tuua endaga kaasa korraliku amokijooksu. Aastatega on Aleksandri jaoks muutunud ka antud ameti tähendus. Kui varem valis ta valvet pigem tundide järgi, siis nüüd on tema jaoks olulisem, kus ja kellega ta töötab. Kümnetunniseid tantsumuusikamaratone ta enam samuti vastu ei võta, sest trummi ja bassi meest temas ei peitu. Pigem meeldib talle Erinevate Tubade Klubis, kus on palju mitmesuguseid üritusi, või lokaalis Kivi Paber Käärid. Oma karjääri lemmikkohtadena toob ta välja algusaastate Privé ning paar aastat tagasi suletud Balou. Esimest jääb lisaks kokkuhoidvale kollektiivile meenutama ka pärast üht farmiteemalist pidu kaduma läinud kalli lehmakuju tagaotsimise saaga, mis küll paar päeva hiljem tuttava abiga üles leiti, kuna too märkas lehma ühel järelpeol. Kuid nagu alguses sai vihjatud, ei ole turvameheamet üldse mitte Aleksandri põhileib. Päevatööna toimetab ta hoopis ülikoolis õigusteaduste ja filosoofia õppejõuna ning õpetab ühes kesklinna koolis loogikat ja õigusteaduste aluseid, rakendades neid teadmisi ka omakorda öistel tundidel.

Nadja (pagar)

Bekkeri pagariärile, kus Nadja töötab, seoses pildistamisega kirjutades palutakse mult täpset kellaaega, millal tuleme, et teataks ninad jahust puhtaks pühkida. Jahuse ninaga Nadja meid niisiis ei tervita, kuid kibekiire tegutsemine tortide lettiviimiseks käib küll ning värske leiva lõhna on tunda juba enne majja sisenemist. Kuigi praegu algavad Nadja tööpäevad kell kuus hommikul, mis tähendab poole viiest ärkamist (autoga tööle sõitmine annab Nadja sõnul veel pool tundi uneaega lisaks) ning seegi on vajanud harjumist, siis 14-aastase töökogemusega pagarina pole ta pääsenud varem ka pikkadest öövahetustest, mis kestsid üheksast õhtul hommikuni välja. Nadja sõnul võib seda teha, kui oled noor ja tervisega on kõik korras, kuid ta peab sellist graafikut siiski väga-väga raskeks. Bekkeris aga Nadjale meeldib ning seal on tal võimalus oma teadmisi proovile panna hoopis tervislikemate toorainetega. Tuleb välja, et Peterburis sündinud Nadja on lõpetanud omal ajal ka kunstikooli, ning ta nendib, et seda annet saab suurepäraselt tema praeguses elukutses ära kasutada. Sellest annavad aimu ka koogid, mis on lettidel rivis.

Bekkeriga seoses meenutab Nadja lugu, kuidas nad ükskord 100 grammi rosmariini asemel seda hoopis kilo jagu tellisid. Samuti on nad pidanud valmistama 1000 eklääri, mis on väga mahukas ning füüsiliselt raske käsitöö, kuid rakendades tööle kõik jõud, saadi ka sellega hakkama.

Üllar (loomaarst 24 tunni kliinikus)

Kui Eestil on olnud varem DJst presidendi julgeolekunõunik, siis pole midagi imestada, et meie seas leidub ka DJdest loomaarste. Just selline mees on loomade 24 tunni kiirabikliinikus töötav Üllar, kes kogub põhitöö kõrvalt innukalt vinüülplaate ning korraldab sõpradega Öömaja-nimelist pidu.

Loomade Kiirabikliinikus asus Üllar ametisse siis, kui see 2010. aastal avati. „Olin just Austraaliast tagasi tulnud, otsisin tööd ning üks tuttav teadis rääkida, et Mustamäel avatakse varsti uus kliinik. Läksin kohale ning sain võimaluse,” sõnab ta.

Kuna kliinik on lahti ööpäevaringselt, on vaja teha ka öövalveid, mis Üllarile tema sõnul meeldivad, kuna just sel ajal juhtub palju ootamatut – on vaja kiiresti mõelda ja tegutseda ning anda võimalikult ruttu esmaabi korraga mitmele patsiendile. „Sageli tekitab see suurt hetkelist stressi, kuid enamasti on see siiski nauditav väljakutse,” arvab ta. Lisaks on tema meelest sellise töö puhul väga tähtis, et oleksid head ja toetavad kolleegid – nende kliinikus õnneks nii ka on.

Öövalvete plussiks peab Üllar ka 12 tundi kestvaid vahetusi, kuna siis saab korraga rohkem töötunde tehtud ning ka vabu päevi on tänu sellele enam.

Üllaril on tulnud ette igasuguseid juhtumeid. Näiteks on ta ravinud kassi, keda keegi halb inimene oli väljas õhupüssist lasknud, kass oli kuskil paar päeva põdenud, haavu kinni kasvatanud ja siis koju läinud – omanikul olid silmad röntgenit nähes imestusest suured. Lisaks on Üllari sõnul uskumatu, milliseid asju loomad, eriti koerad, endale sisse võivad süüa ning mis arstidel eemaldada tuleb: „Pallid, naelad, nõelad, kivid jne.” Kliinikusse on sattunud ravile väga palju erinevaid loomi ja linde – alustades koertest ja kassidest ning lõpetades kährikute ja metskitsedega.

Vladislav (baarmen)

Ma ei tea, kui paljud mulle siinkohal vastu vaidleksid, kui ütlen, et Balti jaama turu vastas asuvat Kolme Lõvi võib nimetada Tallinna üheks legendaarseimaks baariks. Ühest küljest peitub selle legendaarsuse taga mingi kurikuulsus, teisalt on see kitšimaiguline koht, kus suur osa klientuurist on vene rahvusest, kutsuv paljudele öistele uitajatele, kes on lõpetanud just peo Telliskivis, Sveta Baaris või kusagil mujal. Kolm Lõvi meelitab oma barokse ehedusega, mida tavapärased baarid-lokaalid uudishimulikule noorele ei paku. Mäletan, kui kord ühe reede südaööl korraks sinna sattusin ning tants, mis selleks hetkeks hoo sisse oli saanud, oli võrreldav Eesti pidudel kella kahe-kolme ajal toimuva tralliga. Boonuseks on võimalus karaoket laulda.

Nii ei saa me ööelunumbris Kolmest Lõvist mööda vaadata. Laupäeva õhtul leiame letist juba kümme aastat baaris vahetusi teinud Vladislavi, kes nimetab seda oma hobiks. Muul ajal töötab ta hoopis autojuhina. Vladislav Kolme Lõvi kohta käivate juttudega ei nõustu ning ütleb, et külastajateks on seal ikkagi korralikud venelased ja eestlased. Esimesed neist pigem püsikliendid, teised rohkem juhuslikud baari sattujad. Igav seal aga Vladislavi sõnul ei hakka. Iga öö on tema jaoks uus kogemus, sest saab inimestega suhelda ning pidevalt tekib juurde uusi tuttavaid ja sõpru – seda peab ta ühtlasi baaritöö kõige huvitavamaks aspektiks. Tüütuimad on mehe jaoks laua taha magama jäävad liiga purjus inimesed, kuid väga taaruvas seisundis tegelasi nad üldse sisse ei lasegi.

Ken Mürgi lemmikmotiivid on inimesed ja nende lood ning seetõttu on ta keskendunud aja jooksul rohkem just dokumentaal- ja portreefotograafiale. Hea lõpptulemuse kõrval peab ta kõige olulisemaks sideme loomist portreteeritavaga. Kenile meeldivad pikad jalutuskäigud rannal, kirglikud suudlused, blondiinid ja kassipojad.

Aleksander Puumets on Tallinna kõige ilusam ja karismaatilisem mees. Suurima tõenäosusega ka kõige vingem mees. Underground-intellektuaal. Amatöörfotograaf, kehamuusika entusiast. Black metal. Puhas Must Energia.