Hanna-Maria Vanaküla õpib Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuris ehtekunsti. Seda, et ta oma valikutega õigel teel on, näitab ka hiljuti pälvitud Noor Ehe stipendiumi peapreemia. Otsustasime klassikalise intervjuu asemel korraks aja maha võtta ja omavahel pikemalt mõtteid veeretada.

Urmas Lüüs: Oktoobri lõpul anti sulle Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones üle tunnustav stipendium Noor Ehe. Ei tea kas olekski paslik õnne soovida. Nikolai Baturini raamatus „Karu süda” õpetas külaullikesest teadjamees Tungalpähkel õnne toovat kujukest peos veeretavale Niika Nganassaanile, et visaku see ära. Õnn tegevat paksuks. Sellekohaselt võiks esmajärgus soovida jaksu vastu pidada ootustele, mis sulle usaldatud on. Ja muidugi meelekindlust! Aupaiste soojuses on kindlasti uhke tunne, aga arvatavasti pakub veel enam soojust teadmine, et sinu kõhklused, otsused, pühendumine, pingutused ja magamata ööd on kellelegi korda läinud. Su käekäigule elatakse kaasa ja ollakse nõus andma omapoolne panus, et veel paremini läheks.

Hanna-Maria Vanaküla: Erialane tunnustus tähendab palju. Noor Ehe fondi ekspertkogusse kuuluvad eriala tunnustatuimad tegijad ja väliseksperdid. Aga usalduse ja vastutuse vaheline piir on habras. Lennart Merit tsiteerides: „Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali.” Ja mina olen oma loomuse poolest äärmiselt kohusetundlik, aga sisemuses kannan muidugi raskust ja kahtlusi, kuidas liikuda nii, et vastata antud usaldusele vääriliselt, samas säilitada omaidentiteet ja sellegipoolest mitte elada teiste ootuste kohaselt. Kõige suurem minupoolne tänu saabki olla karge enesekriitilisuse säilitamine ja omaenda tee jätkamine.

U.L.: Kunstimaastik muutub üha segasemaks ja piiride hägustumist pole tõsiseltvõetavuse huvides enam ammu mõtet mainida. Neid piire lihtsalt enam ei eksisteeri. Isegi kunstniku endana on väga raske aru saada, mis kaasaegse kunsti maastikul toimub. Ühtegi piirjoont välja ei joonistu ning kui hakkadki killustatusest midagi aru saama, siis oled arvatavasti oma ettekujutuse poolt juba petta saanud. Seda võiks võrrelda Orson Wellesi legendaarse filmiga „The Lady from Shanghai”, kus kaks relvastatud tegelaskuju kohtuvad lõbustuspargi peegellabürindis ning algab meeletu üksteise kujutiste pihta huupi tulistamine. Sarnane tulistamine tundub toimuvat ka kunstnike ja publiku vahel. Tuum jääb seejuures aga tabamatuks. Sina oled oma tegemisi põhiliselt defineerinud läbi ehtekunsti. Kuidas on sul õnnestunud selles hetkel aktuaalse kunsti uksest, aknast ja nutiseadmetest sissepressivas virvarris selget mõistust säilitada?

Kunstnikuna on mulle kõige olulisem, et minu loomingu visuaalne sisu kõnetaks vaatajat ka juhul, kui kontseptsioon jääb kaugeks või raskesti mõistetavaks.

H-M.V.: Kunstimaailma ja sellest pritsiva inspiratsiooni kiirteel on üsna lihtne kaotada nii iseennast kui igasugune orientatsioon, seda ka kunstnikel endil, mis siis veel publikust rääkida. Tihti võib kõrvaltvaatajal jääda mulje, justkui oleks teose mõistmiseks vaja eelnevaid kunstialaseid põhiteadmisi ja ilmselt seetõttu tekivadki „errorid” teose looja ja publiku vahel. Kunstnikuna on mulle kõige olulisem, et minu loomingu visuaalne sisu kõnetaks vaatajat ka juhul, kui kontseptsioon jääb kaugeks või raskesti mõistetavaks.

Ehtekunst kuulub üleüldisel kunstimaastikul teatavasse perifeeriasse, aga pean seda pigem eeliseks. Ehe on oma füüsiliselt mõõtkavalt, võrreldes näiteks kujutava kunstiga, tunduvalt väiksem, aga see aitab hoida fookust paremini paigas. Oma loomingus olen pigem enesekeskne ja lähtun teemadest, mis mind isiklikult puudutavad ja ei lase end kaasa tõmmata hetketrendidest. Üsna noore kunstnikuna on see muidugi raske, väljastpoolt tulevad mõjutused ja eeskujud leiavad kindlasti mingil määral tee ka minu loomingusse, seetõttu ongi äärmiselt oluline mõnikord teadlikult eemalduda ja vaadata oma töid kriitilise pilguga distantsilt. Vahel aitavad seda teha ka head kolleegid või õppejõud. Ja ma usun ka, et läbi kogemuste kasvab omaidentiteet.

U.L.: Seitsmekümnendate lõpust alates on kunstigaleriides eksponeeritavaid ehteid nähtud ennekõike kehal kantavate skulptuuridena. Igal juhul on need headeks vahenditeks avalikel üritustel sotsialiseerumiseks ja tõmbavad märksa väljapeetumalt tähelepanu kui Saagimi kombel šampusepudelite paugutamine. Samas ma ise kunagi ei mõtle oma töid luues tulevastele kandjatele. Jutustan läbi objektide kohati isegi intiimselt isiklikke lugusid. Õnneks võib tõdeda, et olles üks seitsmest ja poolest miljardist maakeral elutsevast inimolendist, pole minus absoluutselt mitte midagi erilist. Same shit, different body. Ja seetõttu puudutavad mu isiklike teemadega tegelevad tööd ka teisi inimesi. Tõlgivad ja tõlgendavad universaalseid emotsioonide nüansse visuaalsesse keelde. Millisena näed sina oma ehete rolli, kui need stuudioseinte vahelt väljuvad?

H-M.V.: Kunstnikuna olen justkui käoema. Juba loomise algusjärgus tean, et muna jõuab lõpuks kellegi teise pessa, see ei häiri mind ja üldjuhul püüan oma pead sellega mitte vaevata. Keskendun sellele, mis on käesoleval hetkel mulle oluline ja üritan anda endast loomingu teostusel maksimumi. Olen oma esimesed vitsad juba saanud. Esimeste tööde puhul, kus puudus veel suurem minu endapoolne tõsiseltvõetavus, tegin lihtsalt seda, mis pakkus naudingut ja tundus fun. Oli päris suur „pohmelli”-efekt, kui ühel päeval kuulus minu looming äkki suurkollektsinääri erakogusse. Tundsin paanikat, kas see oli ikka tehniliselt piisavalt hea, miks ma ei võinud kasutada vase asemel hoopis hõbedat või kulda… Praegu olen selles suhtes õppinud ette mõtlema ja iga tööd luues võtan arvesse asjaolu, et kunagi ei tea kus see võib maanduda.

Kunstnikuna olen justkui käoema. Juba loomise algusjärgus tean, et muna jõuab lõpuks kellegi teise pessa.

U.L.: Vaatamata kontseptuaalse kunsti ideekesksusele, oleme me ikkagi „asjade tegijad”. Lastele tavatsetakse nähvata, et kätega ei vaadata. Samas materjalikesksed kunstnikud kasutavad terminit „kätega mõtlemine”. Nüüd ülikoolis näeme aastaid vaeva, et tudengite head lapsepõlvekasvatust murda. Vaadates vaid silmadega asja, mille vorm on genereeritud läbi puudutuse, jääb enam kui pool selle olemusest tabamatuks. Selle puudutuse puudujäägi järgi kisendab kogu kultuur. Käsitööleib, käsitöökampsunid, käsitööšokolaad, käsitöömänguasjad, käsitööõlu. Just nagu Arts and Crafts liikumise teine laine oleks lahvatanud. Kursuseid korraldavatel ehtekunstnikel on mõnikord kuudepikkused järjekorrad ukse taga.

H-M.V.: Tõepoolest võib kaasaegset ehtekunsti nimetada ka kontseptuaalseks tarbekunstiks. Ideeline osa peab olema kandev, aga see pole vähem oluline tehnilisest teostusest. Ehtekunstnikuks ei sünni keegi, õppimist tulebki alustada nagu laps, puhtalt lehelt. Alguses vaid kätega vaadates ja mõeldes, seejärel juba roppu moodi tööd tehes. See pole lihtne eriala, ellu jäävad vaid tugevamad.

Ma pole kindel kas praegune käsitööbuum on lühiajaline trend või on tegemist loogilise vastumõjuga tehnoloogia- ja masinaajastule. Aga pean ütlema, et mul on selle üle äärmiselt hea meel, ühiskond on muutunud palju teadlikumaks ja kvaliteetne käsitöö vääribki esiletõstmist. Ka minu elu on see teatavas mõttes lihtsamaks muutnud, enam pole vaja nii palju seletada, millest tekib töö väärtus, kust tuleb hind ja miks poest on võimalik samalaadne toode osta kordades soodsamalt.

U.L.: Olgu, tõmbame otsad kokku. Kust sind ja sinu töid leida võib? Millised on su järgmised olulisemad ettevõtmised?

H-M.V.: Hetkel olen oma töödega esindatud Hiinas Beijing International Jewelry Exhibitionil, järgmine suurem näitus Eestis tuleb septembris 2018 Hop Galeriis koos Eesti Kunstiakadeemia Hiina välismagistrandi Yuchen Daiga. Mis aga minu enda jaoks kõige olulisem – pärast välispraktikat Münchenis, kui tähed soosivad, lõpetan oma magistrantuuriõpingud lõpunäitusega uues Eesti Kunstiakadeemia Rauaniidi hoones.