Eesti suund Euroopasse, ebamugavad paraadid, kolm põlvkonda aktivismi ja ühiskonna igavene valmis saamine. Heidame pilgu LGBT+-inimeste ja riigi vahelistesse suhetesse viimasel 30 aastal.

Tänavu möödub 30 aastat homoseksuaalsuse seadustamisest Eestis. Nimelt hakkas 1. juunist 1992 kehtima uus kriminaalkoodeks, mis ei määranud enam meestevahelise seksi eest karistust. Seni kehtinud Eesti NSV kriminaalkoodeksi alusel oli võimalik määrata homo- ja biseksuaalsetele meestele teise mehega läheduse otsimise eest kuni kaks aastat vangistust. Uue kriminaalkoodeksi vastuvõtmine ja kehtima hakkamine on vaieldamatult üks meie nüüdisaegse LGBT+-ajaloo olulisim hetk. Ajendatuna märgilisest aastapäevast ja lähenevatest 2023. aasta riigikogu valimistest arutlen LGBT+-inimeste ja riigi vaheliste suhete üle viimase 30 aasta jooksul.

Eesti Euroopa-püüdlused

Siinseid üheksakümnendaid iseloomustas riigi kiire ülesehitamine ja liitumine mitmete Euroopa institutsioonidega. LGBT+-inimeste võrdne kohtlemine kahvatus kõikide muude „päriselt” oluliste teemade kõrval. Poliitikud ja riigi ülesehitajad ei näinud toona mingit vajadust luua kõigile võrdsemat ühiskonda. Samas ei saa väita, et juba üheksakümnendate alguses poleks riigi tasandil kväärteemade peale üldse mõeldud.

Poliitikud ja riigi ülesehitajad ei näinud üheksakümnendatel mingit vajadust luua kõigile võrdsemat ühiskonda.

VII riigikogu üheks suurimaks möödalaskmiseks oli 1994. aasta perekonnaseadus. Seaduse väljatöötamise käigus arutleti samast soost paaridele abiellumisvõimaluse andmise küsimust.[1] Selle asemel et saada maailma esimeseks abieluvõrdsusega riigiks, otsustas riigikogu lisada seadusesse siiani kehtiva piirangu, mille järgi sõlmitakse abielu vaid mehe ja naise vahel. Seaduse väljatöötamise protsessis osalenud inimesed ei näinud, et abielu mõiste laiendamine aitaks ühiskonnas mingit probleemi lahendada. Kuna toona oli kooselu võimalik registreerida vaid Taanis ja Norras, kardeti institutsioonides hoopis, et Eesti ujutataks üle välismaalt tulevate LGBT+-inimeste laviiniga, kes sooviksid siin abielluda.[2] 1993. aastal abieluavalduse esitanud naispaaril soovitati aga lihtsalt hakkama saada. Ilma igasuguste riiklike tagatisteta.[3]

Ehkki riik ei olnud huvitatud LGBT+-inimestele võrdsema ühiskonna ehitamisest, oldi siiski sunnitud seda vastumeelselt tegema. Euroopa institutsioonidega liitumine eeldas seadusandluse ühildamist toonaste Lääne-Euroopa standarditega. Siiamaani saab sisuliselt kõik positiivsed arengud kväärinimeste õiguste vallas taandada Eesti Euroopa-püüdlustele. Euroopa Liiduga liitumise kriteeriumite täitmiseks võrdsustati 2002. aastal kehtima hakanud karistusseadustikuga meestevahelise seksi nõusolekuiga, mis oli olnud seni kaks aastat kõrgem. Ühtlasi kadus uue karistusseadusega õigusruumist viimaks pederastia mõiste. Liiduga liitumise eeldusteks olid ka näiteks soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seadused, mis võeti poliitikute sõnul vastu vaid seetõttu, et Euroopa seda nõudis. Eesti riigi suhtumist võrdsema ühiskonna loomisse iseloomustab võrdse kohtlemise seadus, millega kehtestati Euroopa nõutav miinimum ja mitte grammigi rohkem. Paradoksaalselt lõi võrdse kohtlemise seadustik seetõttu ebavõrdse hierarhia, kus inimesed on vähem kaitstud seksuaalse sättumuse kui näiteks rahvuse alusel diskrimineerimise eest.

Siiamaani saab sisuliselt kõik positiivsed arengud kväärinimeste õiguste vallas taandada Eesti Euroopa-püüdlustele.

Kolm põlvkonda LGBT+-aktiviste

1990. aastate algul tõusis siin esile esimene põlvkond LGBT+-aktiviste. Toona loodud organisatsioonid – Eesti Lesbiliit, Eesti Gayliit ja transühendus Gendy – võtsid prioriteediks kogukonna ehitamise. LGBT+-inimestele loodi võimalusi turvaliselt teiste omasugustega kohtumiseks, murede jagamiseks ja ühistegevustes osalemiseks.[5] Esimese põlvkonna aktivistide üks märgilisim poliitiline saavutus oli sotsiaalministeeriumi 1997. aasta käskkiri, mis andis paljudele transinimestele esimest korda ligipääsu soo tunnustamisele. Esimene põlvkond rajas Lilian Kotteri, Aare Raudsepa ja Kristel Regina juhtimisel kogukonna ehitamisega teed järgmise põlvkonna LGBT+-aktivistidele, kes võtsid teatepulga üle 2000. aastate alguses.

Kui esimest põlvkonda iseloomustas töö kogukonnas, siis nn pride’i-põlvkond tuli oma nimede ja nägudega jõuliselt tänavatele ja nõudis riigilt reaalseid tegusid. Aktivistid eesotsas Lisette Kampusega korraldasid aastatel 2004–2007 Tallinnas igasuviseid LGBT+ kultuurifestivale, mis kulmineerusid Vanalinnas toimunud paraadiga. Lesbide, geide, biseksuaalsete, trans- ja teiste kväärinimeste nähtavus oli ebamugav poliitikutele ja ametnikele nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Rongkäigule loa saamisega kaasnes iga aasta Tallinna linna poolne bürokraatiaga kurnamine, millega püüti takistada ürituse toimumist. Samas oli tegemist äärmiselt mõjusa kogukonna nähtavust suurendava ettevõtmisega, mille otseseks tulemuseks võib pidada nii riigi esimesi reaalseid samme samast soost paaride probleemide lahendamisel kui ka siiani kestvat arutelu LGBT+-teemadel.

Kui esimest põlvkonda iseloomustas töö kogukonnas, siis nn pride’i-põlvkond tuli oma nimede ja nägudega jõuliselt tänavatele ja nõudis riigilt reaalseid tegusid.

Vastujõuna üha nähtavamale kogukonnale organiseerusid ka sellesse vaenulikult suhtuvad inimesed. Mustaks leheküljeks ajaloos sai 2006. aasta pride, kus esimest korda Eestis rünnati organiseeritult avalikku meeleavaldust. Paraadil osalejaid sõimati, neile tungiti füüsiliselt kallale ning neid loobiti tooreste munade ja kividega. Politsei alahindas olukorra tõsidust ega saanud osalejate turvalisuse tagamisega hakkama, mistõttu enam kui kümme inimest sai viga. Mitte kedagi kas ei suudetud või ei tahetud selle jahmatava vägivalla eest vastutusele võtta. Lähenevate valimiste taustal ei mõistnud ükski poliitiline jõud toimunud sündmusi hukka. Selle tulemusena saavutasid olulise võidu LGBT+-inimesi avalikus ruumis politsei, meedia ja poliitikute vaikiva pilgu all ründavad inimesed: ärahirmutatud teise põlvkonna aktivistid loobusid pärast 2007. aasta pride’i tänavale tulemisest ja paraadide traditsioon katkes pea kümneks aastaks.

2010. aastatel toimus järjekordne põlvkonnavahetus. Kolmanda põlvkonna aktivistid eesotsas Eesti LGBT Ühingu ja Eesti Inimõiguste Keskusega said riigi partneriteks, esindades LGBT+-inimeste huve riigi tasandil. Üha enam elukutseliseks muutuva aktivismi peamiseks suunaks sai kogukonna huvikaitse, millega oli võimalik tänu senisest stabiilsemale rahastusele süsteemsemalt tegeleda. Kogukonna huvikaitse kontekstis uuritakse näiteks ühiskonna suhtumist, kommenteeritakse riigikogus olevaid seaduseelnõusid ning juhitakse ministeeriumides tähelepanu eri murekohtadele. Riigile LGBT+-inimeste huvide selgitamise kõrval muutusid samal ajal järjest olulisemaks ka kogukonnale endale suunatud ettevõtmised. Kolmanda põlvkonna aktivismi suurim saavutus oli kooseluseaduse vastuvõtmine.

Üha enam elukutseliseks muutuva aktivismi peamiseks suunaks sai kogukonna huvikaitse, millega oli võimalik tänu senisest stabiilsemale rahastusele süsteemsemalt tegeleda.

Lõputu tee abieluvõrdsuseni

Samast soost paaride kooseluga seotud õiguslikud kitsaskohad muutusid tõsiseltvõetavaks ühiskondlikuks aruteluobjektiks esimeste pride’i rongkäikude ajal. Seni vaid LGBT+-aktivistide ja kollase meedia huviorbiidil tiirutanud teemale andis legitiimsust juurde sotsiaalministeerium, mis algatas koos perekonnaseaduse eelnõu ettevalmistamisega 2005. aasta lõpus arutelu kooselu reguleerimise küsimuse üle. Järgmise kümne aasta jooksul kujunes sellest Eesti sisepoliitika üks võtmeteema ja oluline poliitilise vastandumise õlg.

2011. aastaks olid poliitiliste vastuolude tõttu ebaõnnestunud valitsuse katsed saata kooselu reguleeriv eelnõu riigikokku. Samas võib neid katseid pidada märgiliseks muutuseks kohalikus institutsionaalses suhtumises: esimest korda näitas riik ise üles initsiatiivi muuta ühiskonda LGBT+-inimestele võrdsemaks. Samal aastal avaldas õiguskantsler vastuse abieluvõrdsuse teemal Reimo Metsale Seksuaalvähemuste Kaitse Ühingust. Oma analüüsis jõudis õiguskantsler seisukohale, et põhiseadusega on vastuolus olukord, kus samast soost isikute vaheline püsiv kooselu on õiguslikult reguleerimata. Õiguskantsleri esitatud seisukohast kujunes Eesti poliitika pöördepunkt, mille otsesteks tulemusteks olid nii riigikogus 2014. aastal vastu võetud kooseluseadus kui ka 2015. aasta riigikogu valimistega komeedina poliitikasse lennanud LGBT+-vaenulik EKRE.

Kooseluseadusega lõi riik samast soost paaridele võimaluse oma kooselu õiguslikult reguleerida. Paraku hakkas kooseluseadus 2016. aastal kehtima ilma rakendusaktideta, kuna riigikogul puudus nende vastuvõtmiseks piisav häälte arv. See tähendab, et muutmata jäid teised seadused, mida oleks vaja kooseluseaduse täies mahus toimimiseks. Riigikogu ei ole suutnud rakendusakte siiani vastu võtta. See on loonud olukorra, kus riik on teoorias andnud samast soost paaridele teatud õigused, aga praktikas tuleb nende kasutamiseks sageli teha ebamõistlikult suuri pingutusi ja kaevata riik kohtusse.

2019. aastal ametisse nimetatud EKREIKE valitsus asus ootamatult jõuliselt tegelema abieluvõrdsusega. Seda küll negatiivses võtmes, soovides määrata abielu põhiseadusega vaid mehe-naise liiduna. See tähendab, et taheti teha ennetav käik selleks, et tulevikus oleks keerulisem samast soost paare teistega võrdselt kohelda. Õnneks jõudis valitsus enne tagasi astuda, kui 2021. aasta kevadesse määratud rahvahääletus oleks saanud toimuda. Küll aga jõudis selle aja jooksul saavutada oma tipu üha julmemaks muutuv avalik kväärinimeste vaenamise kampaania, kui Tartu Lille noortekeskuse töötajad olid sunnitud evakueerima LGBT+-teemalise vestlusõhtu salajasse kohta, kuna „pereväärtuste” eest seisjad ähvardasid noortekeskuse põlema panna.

Riik on teoorias andnud samast soost paaridele teatud õigused, aga praktikas tuleb nende kasutamiseks sageli teha ebamõistlikult suuri pingutusi ja kaevata riik kohtusse.

Vastuseks siiani ühele kõige tõsisemale LGBT+-vastase vaenu kampaaniale algatasid rohelised abieluvõrdsust nõudva petitsiooni. Selle tuules avaldasid abieluvõrdsusele toetust lisaks rohelistele ka sotsid ja Eesti 200. Sellega muutus abieluvõrdsus tõsiseltvõetavaks poliitiliseks teemaks. Üht kõigi aegade populaarseimat rahvaalgatust toetas 35 805 inimest. Riigikogu õiguskomisjon ei saatnud aga algatust riigikogu suurde saali hääletamisele, öeldes, et kõikidel „abieluvõimelistel” inimestel on võimalik Eestis abielluda ja taolised üleskutsed „lõhestavad” ühiskonda. Õiguskomisjon ignoreeris küüniliselt petitsiooni tuuma, hävitades paljudes inimestes usu rahvaalgatuste mõttekusse.

Tõeline liitlane riigikogus

Kooseluseaduse rakendusaktidega seoses on korratud juba rohkem kui seitse aastat kurba lugu sellest, kuidas riigikogus ei ole hääli koos, mistõttu ei saavat midagi teha. Sarnase regulaarsusega on kõlanud väited, et Eesti ühiskond ei ole ikka veel valmis LGBT+-inimesi võrdselt kohtlema. Samal ajal antakse mõista, et kogukonna muresid võetakse tõsiselt ja ollakse nende suhtes toetavad. Vabandage väga, aga selline jutt ei kõlba mitte kuhugi. Enam ei ole aasta 2005 või 2010, kus liitlaseks olemiseks piisas suusõnalise toetuse avaldamisest. LGBT+-inimesed on olnud aastaid pettunud riigi suutmatuses tagada elementaarseid õigusi ja elasid äsja üle homofoobse valitsuse. Käige metsa oma igavese konsensuse otsimisega! Meile aitab sellest sõnavahust, nõuame reaalseid tegusid!

Enam ei ole aasta 2005 või 2010, kus liitlaseks olemiseks piisas suusõnalise toetuse avaldamisest.

Mida saab üksik riigikogu liige teha, et lesbide, geide, biseksuaalsete, transinimeste ja teiste kväärinimeste olukord Eestis paremaks läheks? Ta saab näidata avalikult enda toetust LGBT+-kogukonnale ja kujundada sellega ühiskondlikku arutelu. Näiteks saab riigikogu liige kasutada enda positsiooni, kõneledes riigikogu kõnepuldis transinimeste murekohtadest. Iga riigikogulane saab algatada seaduseelnõusid. Ka neid, millel puudub reaalne toetus. Hääletades ja arutledes eelnõude üle saab selgemaks, kellele lähevad kogukonna inimesed päriselt korda. Riigikogu liikmed saavad näiteks küsida ministritelt, kas riigil on plaanis luua LGBT+-inimeste võrdse kohtlemise strateegia või kas soo tunnustamine peaks põhinema ikka inimese enesemääratlusel, mitte psühhiaatrilisel hindamisel. Teema üleval hoidmiseks saab luua riigikogus abieluvõrdsuse toetusgrupi, mis annaks võrdsemat ühiskonda toetavatele riigikogulastele hea platvormi sõnumite väljasaatmiseks ja teema pildil hoidmiseks. Seega saab riigikogu liige ka üksinda väga palju LGBT+-inimeste võrdsema kohtlemise suunal ära teha.

Mida Eesti elanikud ootavad?

Kui veel 2010. aastatel ei olnud homo- ja biseksuaalsuse ning eri sooliste identiteetidega seotud teemad piisavalt salongikõlbulikud, siis nüüdseks ootavad Eesti elanikud poliitikutelt, et meie inimesi koheldaks võrdselt. 2019. aastal arvas 53% vastanutest, et LGBT+-inimestel peaksid olema teistega samad õigused.[6] Kaks aastat hiljem oli toetus kooseluseadusele tõusnud 64 protsendini ja toetus abieluvõrdsusele 47 protsendini. LGBT+-inimesed on oodanud enam kui 30 aastat endast hoolivat riiki. Eesti ühiskond on valmis. Meie inimesed väärivad seda. Poliitikud, kus te olete?

[1] Eesti homoseksualistid soovivad abiellumisõigust. – Eesti Päevaleht, 05.03.1996. 
[2] Elka, T. 1993. Lesbid tahavad Eestis abielluda. – Liivimaa Kroonika, 08.04.
[3] Leivak, V. 1993. Mulle meeldib naise keha… – Õhtuleht, 26.05.
[4] LGBT olukord Eestis. Inimõigused Eestis 2010. – Eesti Inimõiguste Keskus.
[5] Koppel, T. Ilmub 2022. Esimesed viis aastat. Eesti LGBT+ liikumiste tekkimine. Käsikiri.
[6] Special Eurobarometer 493: Discrimination in the EU (including LGBTI), 2019, lk 42.

Taavi Koppel tähistab sügisel enda 30. sünnipäeva. Kaartide ja kingituste asemel ootab ta abieluvõrdsust ja LGBT+-inimeste võrdse kohtlemise riiklikku strateegiat.

Agve Urm on kollaažikunstnik ja kunstiajakirja Semioculus kuraator.