Aprill on Sõpruse sünnipäevakuu ning tähistatakse Musta Käe kino ja levifirma viienda tegutsemisaasta täitumist. Tänavu möödub ühtlasi 60 aastat sellest, kui märtsipommitamises hävinud hoonete asemele kerkis Sõpruse kinomaja. Tundub olevat õige aeg, et võtta ette jutuajamine Sõpruse kino ja teiste kultuuriprojektide rahastaja ja inspireeriva teenäitajana panustanud Indrek Kaselaga. Pikka juttu tegema ei hakkagi, küll aga ütlen üht: kuuleme nii mõnegi ausa ja vaheda sõna Eesti riikliku kultuuripoliitika, ühisrahastamise ja kogukondade olulisuse kohta.

Millest Sõprus tänapäeval elab?

Elame Eesti ärksaima elanikkonna soovist näha head kino ehk vaatajatest. Riik ja mõned toetajad on lisaks. Ma arvan, et oleme Eestis vaatajate arvu kohta ühe väikseima riigitoetusega kultuuriasutus. Eelmisel aastal pidime hakkama saama üldse ilma ministeeriumi ja filmiinstituudi abita. Suure pingutuse ja väikse eduka lahingu tulemusel on meil sellest aastast taas 55 000-eurone toetus ka riigilt, mis on ca viis korda vähem kui meie ainukesel ja riiklikul konkurendil linnas. Mitte et me tahaks sama summat saada, aga vahendite puuduses töötamine on natuke nagu borderline skisofreenia. Teisalt peame tegema asju nutikamalt. Meie tegevus seisneb kõiges selles, mis ei maksa raha ning mobiliseerib meie lojaalseid fänne. Olukord on üsna kummaline, teades, et kokkuvõttes on Tallinnas väärtkinosid poolteist.

Artis on siis sinu arvates pool ja Sõprus üks terve?

Jah, Artis on see poolik. Artise majandusmudel on minu arvates jätkusuutmatu. Tallinn on ainus pealinn, kus kalleima kaubanduspinna peal asub väärtfilmikino. Selles otsuses ei ole süüdi Artise töötajad. Nad on pandud olukorda, kus ei saa näidata nädal aega järjest Béla Tarri, kuigi riiklikus kinos peaks olema just riskide võtmist rohkem. Sama mõtet väljendas ka Andres Noormets teatriauhindade jagamisel – riiklikud teatrid peavadki rohkem riskima. Kõik saavad aru, et riik peaks käituma otsustavalt ja lõpetama raha raiskamise – Artis võiks tegutseda kas või Telliskivis. Vaba Lava on hea näide, kuidas enam-vähem mõistliku rahaga toimetada. Oleme proovinud Sõpruses kompromisse teha ja kohe kõvasti vastu näppe saanud. Inimesed tahavad, et nad teaksid kinno tulles, mida nad siit saavad. Kino identiteet ei ole ainult meie oma, vaid kuulub ka publikule. Filmivalik on Eestis iseenesest väga hea, palju parem kui naaberriikides. Levitame Musta Käega väärtfilme ka Lätti ja Leetu, kuna sealsed kinod on täiesti vee ja leiva peal. Levitamisega hakkasime aga tegelema esialgu puhtalt seetõttu, et neid filme, mida me tahtsime, keegi teine maale ei toonud.

Filmide levitamine täiendab kindlasti ka Sõpruse majandusmudelit.

Mõte oli, et ideaalis võiks mudel kujuneda niisuguseks, nagu kirjeldas eelmine kultuuriminister Rein Lang: kultuuriasutused võiksid teenida vähemalt kolmandiku omatulu. Meil on asi vastupidi, ca kaks kolmandikku teenime ise ja kolmandiku annab riik. Plaanis on tuua maale ka kommertsfilme, mille loodetava kasumi paneme täies mahus väärtfilmidesse, ja mõne filmiga on see isegi õnnestunud. Lõpuni riiklikust toetusest sõltumatuks saada ei olegi võimalik, teadvustan seda endale, aga üritame võimalikult selles suunas liikuda. Eelmisel aastal, mil me Eesti Filmi Instituudilt kino igapäevasteks tegevusteks toetust äkki ei saanudki, oli ikka väga-väga raske. Küll aga tegime publikurekordi, ca 50 000 kinopiletit aastas. Kõrvaltegevusi oleme järk-järgult vähendanud ja pidusid ei ole enam nii palju olnud. Kontserdisarja Kino Sõprus Live tahaks tagasi – Ats Luik korraldas kõige olulisemaid kontserte üldse kogu linnas. Sünnipäev on aga erand, vallutame Hollywoodi majapoole ja üheks ööks on kogu maja taas kino Sõprus. Sissepääski on sel puhul peauksest.

Millised on olnud peamised muutused võrreldes 90ndate Sõpruse kino ja tänapäevaga?

Esiteks on kinosid nii palju juurde tulnud – 90ndatel polnud kinodevahelisest konkurentsist juttugi. Kinokülastajate arv tõuseb iga aastaga, ent küsimus on selles, mida vaatamas käiakse. Kino on üks kõige demokraatlikumaid kultuuriväljundeid, samas tundub, et lõhe erinevat tüüpi publiku vahel suureneb – valdav osa ei soovi muud kui lihtsat meelelahutust –, see on ülemaailmne tendents. Meie kohustus on näidata, et on ka alternatiive. Kui tood inimesed kultuurile lähemale, siis küll nad teevad ise järgmise sammu, samas mõned jooksevad ka ukselt tagasi. Mingi ajastu märk on see, et hoolimata erinevatest platvormidest ja megafilmidest on hubased väärtkinod kõikjal maailmas taas populaarseks saanud. Kinosaal on üks väheseid kohti, kus inimene saab vabaneda teda 24/7 ümbritsevast meediast ja mürast.

Kuidas on filmivalik sinu Sõpruses toimetamise aja jooksul muutunud?

Paremaks ma loodan. Need filmid ei pea kõik mulle isiklikult meeldima. Ma ütlen ikka, et kui film ei meeldi, siis minge poole pealt minema. Aga selliseid inimesi on vähe. Filme valime kollektiivselt ja häid filme ei ole üldse lihtne saada. Algusaastatel olime sunnitud mitte küll päris põrsast kotis ostma, aga ütleme nii, et Brežnevi pakikesi koju tooma. Meile lihtsalt ei müüdud normaalseid filme, Balti turg ei ole majanduslikult filmimaailmas oluline. Hiljem meid aga märgati, näiteks siis, kui Ulrich Seidli triloogia kujunes Sõpruses suvehitiks. Nüüdseks on Sõprus juba Euroopa tasandil cool’i kvaliteediga kino ja levitaja – kõik väärtfilmilevitajad tahaksid meile oma filme müüa. Kui riik ka nüüd õla alla paneks, siis saaks olukorda veelgi rikkalikumaks muuta – ma ei pea silmas sadu tuhandeid, vaid juba 20–30 000 eurot oleks suureks abiks kogu filmimaastikule. Filmimaailm, nagu kogu kultuuritööstus, on kahesuunaline: mida rohkem me näitame teiste filme, seda paremad võimalused on eesti filmil ennast ka mujal nähtavaks teha. Ma räägin alati filme ostes juurde, mis filmid on Eestis tulemas. Mis on hea film? Hea film on ka meelelahutuslik, aga meelelahutus ei ole alati kultuur. Ma ei ole kinode juurdeloomise vastu, küll aga seisan poliitiliselt sponsoreeritud pseudokultuuri vastu, mida serveeritakse rahvale kõrgkultuuri pähe. Kui Sõprust enam ei oleks, siis üks oluline osa linnast oleks kadunud – 60 aastat on siin majas filmi armutud. Kultuur on teatud mõttes sideaine, mis hoiab ühiskonda koos – esiteks on linnas kultuurilist mitmekesisust ja teiseks on kino meie jaoks haridus- ja kultuuriorganisatsioon, mitte lihtsalt meelelahutusasutus.

Mille järgi te uusi filme ostate?

Me teame päris pikalt ette, mis filmid tulevad, sest enne meediat ja teisi räägitakse kõigepealt levitajatega. Ostame filme ise sisse, aga hangime ka teiste omi. Me ei taha teha ainult turvalisi valikuid, võtta staaride ja kuulsate režissööride filme. Peamine kriteerium on see, et film on konkreetses ajahetkes oluline – olgu selleks teema, uus režissöör, publiku ootamatu vastuvõtt mujal. Aina rohkem sõltub filmide väärtus edukusest festivalidel – publik tahab vähem eksperimenteerida. Tahaksime tegelikult näidata rohkem alternatiivset kino, aga selleks on Sõpruse saal ülemäära suur ja see oleks kahjuks liiga kulukas. Positiivne on see, et sellises suures kobarkinos nagu Forum Cinemas näidatakse samuti aeg-ajalt ingliskeelset arthouse’i. Filmide valimisel on ka hariduslik aspekt, sest ega inimesed ei tea tihtipeale ette, et nad võiksid tegelikult tahta mingit filmi näha. PÖFF on hea näide sellest, kuidas väärtfilme tuuakse vaatama n-ö mittetavapärane publik.

Kui tavaline või tavatu on see, et levi ja kino on ühe katuse all?

Kobarkinode puhul on see tavatum, sest neil on vaja mahtu. Arthouse-kinod on nii pisikesed, et neil tasub ise filme tuua, kuigi väärtfilme müüakse nagu teisigi linateoseid siiani riigipõhiselt. Digiajastul on levifirma roll järjest kahanemas ja tema ülesanne on olla ennekõike turundusagent, aga ka selle töö saab kino ise ära teha. Sõprus näitab ju oma filme lisaks kinole veel teles, digilevis, teistes kinodes, teatrites ning ka PÖFF saab osa festivalifilme meilt.

Sul on väga hea kogemus äri ja kultuuri ühendamisel. Milliseid majandusmudeleid ja strateegiaid saaks sinu meelest kultuuris edukalt rakendada?

Üritan juhtida oma MTÜsid, nagu need oleksid äriühingud, ja oma äriühinguid, nagu need oleksid vabatahtlikud kodanikuühendused. Kõik ettevõtte tegevused ei saa keskenduda ainult tulu teenimisele. Võib tunduda, et idufirmad tegelevad mingisuguse naljavärgiga, kontoris on lauatennise lauad ja muu selline, aga Y- ja Z-generatsioon ei näe ennast enam statistiliste ja anonüümsete tootmisvahenditena, kes istuvad üheksast viieni tööl. Tahetakse mõtestatult ja orgaaniliselt elada ja töötada. Märkan tihti, et inimesed, kes kultuurivaldkonnas töötavad, tegutsevad selles süsteemis sageli uskumusega, et nende põhiklient on kultuuriministeerium või Euroopa Liit – tehakse asju, mida saab projektiks kirjutada, või rõhutakse riigi ajaloolistele kohustustele. Neid võiks nimetada avaliku raha narkomaanideks ja riik on „edukas” diiler – sõltuvus on tihti ravimatu. Raha kaob organisatsioonide ja liitude ülalpidamiseks, loojani jõuavad riismed. Kulka on siin täiesti erakordne positiivne fenomen – ainult mõni protsent läheb masinavärgi ülalpidamiseks, ülejäänust jõuab suurem osa otse abivajajateni. Sõltuvuse teine probleem on see, et kumbki pool ei julge korraldada midagi suurt ja uut – lihtsam on tavapärast vagu künda. Erasektori elementidega kultuuriprojektid ei tundu võib-olla esialgu nii peened, aga minu meelest on need siiramad ja ausamad. Inimesed võivad väita mida tahes, aga kui nad sõltuvad ühest allikast, milleks on avalik rahastus, siis nad ei ole iseseisvad. Kultuuritaotluste bürokraatia on rikkunud teatud mõttes ära kultuuritööstuse elujõulisuse.

Kui vaadata näiteks miljonite eest vändatud filme, siis autorite looming on pidanud sobituma raha leidmiseks riiklikesse prioriteetidesse ja parameetritesse. Loovuse puhul aga ei sobi eriti mingisugune arvudeks lahterdamine. Selles plaanis on Euroopa filmitööstus väärastunud – tellitakse jao järgi sotsiaalseid filme, lastele mõeldud linateoseid, otsa natuke patriootikat ja tulemus on tellimusfilmid, mis hiilgavad oma keskpärasuses. Kui kultuurisektor toimib ministeeriumi eelarveridade suuniste järgi, siis ei saagi sõltumatust tekkida.

Kuidas muutuda sõltumatuks?

Peab aru saama sellest, et klient ja partner on publik, mitte ametnik. Kultuuripoliitika on läinud Euroopaga ühes hingamise tõttu üha enam loomemajanduse poliitikaks, mille raames premeeritakse mingeid ettemääratud edukusmõõdikuid. Iseseisvalt majandaval organisatsioonil ei ole selliseid probleeme ega vajadust sõita mööda konverentse, et saada kokku bürokraatidega ning arutada arengukavu. Ning vajadust mittevajalike asjade järele – Sõpruse kontor on heas mõttes tõeline nurkaaetud rottide pesa. Tuleb tegeleda sellega, mis on sinu jaoks tegelikult oluline. Vabaduse aste, mis oma hirmude ületamise ja sõltumatuks saamisega kaasneb, on hindamatu. Riik peaks siin samuti jõulisemalt oma praegusest kanaema rollist loobuma. Kui rahateema esile kerkib, ei kaeble kirjanikud, muusikud ega loomingu autorid, kes kuidagi ikka ära elavad. Kisajateks on riik ja loojate vahemehed, kelle ainuke funktsioon ja võimalus äraelamiseks on vahendada piiratud ressursse ühelt poolelt teisele. See, et mingi kultuuriobjekt rajati Nõukogude Eesti või Pätsu ajal, ei tähenda, et me peame seda a priori üleval pidama. Kultuur on inimesed ja alles siis infrastruktuur. Samuti ei peaks kultuurimänedžeri edukuse põhikriteerium olema nõuniku või kantsleri ärarääkimine.

Riik on võtnud endale Eestis kultuuri toetamisel sisuliselt monopoolse rolli. Samas tekitab see ootuse, et kultuur peabki olema odav või tasuta. Või, vastupidi, väga kallis – hea näide on siin ERM, isegi Abu Dhabi rahvusraamatukogu maksis sellest vähem, kuigi sealne SKT on samas viis korda suurem. Selline suletud süsteem ei soosi ka dialoogi. Kõnes küll, aga tegevuses riik tegelikult väga ei toeta eraettevõtjate ja kodanike kaasatust. Ma arvan, et see on poliitiline käik, kuna väga mõnus on otsustada kultuuri sisu üle. Kultuur on see, mis annab riigile näo, mille abil saab ühtlasi inimestega manipuleerida, meelsust juhtida. Eestis võtavad ministreid maha ikka kirjanikud, mitte sõdurid, seega on kultuuriministeerium väga strateegilise tähtsusega. Maksupoliitika pärsib praegu tööandjat oma töötaja eest hoolitsemisel. Kui ma tahan oma töötaja kinno viia või talle raamatu osta, siis riik karistab mind selle eest erisoodustusmaksuga. Soomes on võimalik oma töötajate eest palju kultuursemalt hoolt kanda, sest selliseid kulutusi peetakse osaks ettevõtte kuludest. Kultuuriettevõtete sponsoreerimise eest maksusoodustuse väljapakkumiseks oleks riigil aga palju rohkem julgust vaja. Esialgu sobiks ka näiteks see, et kulka kaudu toetamine võiks olla tulumaksuvaba. Ma arvan, et inimesed on valmis rohkem panustama, kui nad saavad teha seda ilma riikliku järelevalve ja hooleta.

Mis on sinu arvates edukultuse varjupooled?

Ei saa minna hulluks sooviga kogu aeg aina suuremaks ja suuremaks kasvada. Mõned asjad võiksid jäädagi väiksele skaalale. Meil on Sõpruses üks saal ja me ei plaani vallutada kogu Eestit omanimelise kinoketiga, kus peaks olema igal aastal 50% võrra rohkem vaatajaid – small is beautiful. Peaksime olema vabad kasvupainest, mille tõttu kaob tihtipeale ettevõtmise algne mõte. Pärast Euroopa Liitu astumist on eestlased tugevalt statistikausku, aga tihti ei ole number määrav. Statistiliselt võiks näiteks eesti kirjanduse ära lõpetada, niikuinii ei loeta seda piisavalt. Ka kultuuris on kohalik konkurents ja side muu maailmaga väike ning suuresti määrab riiklik finantseerimine, mis pilli mängitakse. Sel moel juhtubki tihti, et mõõdupuuks on rohkem vaatajate arv kui sisu. Riik ei ole siin ise alati süüdi, vaid enamasti teevad neid valikuid avalikust rahast toituvad produtsendid.

Mida sa arvad ühisrahastusest?

Ma usun väga selle põhimõtetesse. Inimesed saavad olla lihtsalt tarbija asemel osa protsessist. Mul on hea meel, et Eestis on Hooandja – see on andnud juurde palju võimalusi. Arusaam, et kultuur peab olema riiklikult juhitud ja rahastatud, sest muidu see ei saa hakkama, on nõukaaja jäänuk, erandina ehk kõrgkultuur. Kui me küsime endalt, miks nii paljud MTÜd virelevad, siis näeme, et väga suur osa neist on riikliku kultuuripoliitika käepikendused, mitte kodanike vabaühendused. Miks peab üldse kultuuriministeeriumil olema riiklik kultuuripoliitika? Kultuurkapital on apoliitiline asutus ning asjad toimuvad palju mõistlikumalt. Kui riik rahastamise kaudu väevõimuga oma tahet peale surub, siis meil ongi kultuuripropaganda.

Mis motiveerib sind kultuuriettevõtmisi rahastama?

Olen alati uskunud ühisesse tegemisse. Isikliku mammona kogumise plaan on mul alati kehv olnud. Selleks et olla kultuuri rahastajana efektiivsem, olen ma muutnud oma põhimõtteid. Eriti suhetes riigiga – ma tahan, et nad töötaksid kaasa, mitte ei näeks minus konkurenti. Kui ma midagi toetan ja sellele kaasa elan, tahan programmeerida sinna üha enam kohe algusest peale sisse ka selle, kuidas saaks olla minust sõltumatu. Tegutsen ka Sõpruse puhul pidevalt selle nimel, et kino saaks olla tulevikus iseseisev. Minu roll selles protsessis võiks olla võimaldaja oma, aga paratamatult tahaksin näha rohkem teisigi – ja see siin on nüüd üleskutse jõukatele. Ma ise ka imestan, miks kultuuri toetavaid inimesi nii vähe on. Eesti on mõnus koht, kus ärimehed ja metseenid võiksid ju oma riigi näitlejate ja filmirežissööridega koos ühe laua taga istuda.

Kui rahastada näiteks kujutavat kunsti, siis saab vähemalt vast mõne maali endale koju. Kinost aga ei saa sedagi. Miks peaksid inimesed seda rahaliselt toetama?

Kino on kõigile, mitte üksikute privileeg. Eks see meenutab Maslow’ püramiidi, et inimesi, kelle materiaalne pool on rahuldatud, uus Mercedes enam õnnelikumaks ei tee. Arvan, et paljud tahavad elada harmoonias enda ja välismaailmaga. Neid lapsi, kes ütlevad lasteaias, et nad tahavad saada arstiks või kirjanikuks, on kindlasti rohkem kui neid, kes ütlevad, et suureks saades tahaksid nad olla üksikud miljonärid. Usun kogukondlikusse arengusse. Las kodanikud ise suhtlevad omavahel ja autorid loovad kontakti publikuga otse, mitte riigi vahendusel (publikutasandil seda ei tajugi, aga kultuurikorraldaja tunnetab nähtamatut kätt pidevalt). Ma arvan, et siis on inimestel ka rohkem julgust appi tulla – kes kümne euroga, kes kümne tuhandega, kes oma kohalolekuga.