Lennujaam ei ole normaalne koht, sest lennujaam on värav. Pole enam üks koht, aga pole veel ka teine. Ta on piiripealne, tihti ebamugav, ettearvamatu, siin kohtuvad erinevad kultuurid, praktikad ja mastaabid, tihti ootamatud turvameetmed, sage on üsna kindel teadmine, et midagi teed sa ikka valesti, midagi oled sa kindlasti unustanud, milleski kahtlustatakse sind niikuinii.

Selleks et seda ambivalentset väravat natukene paremini kirjeldada, vajame näiteid. Nii kogusimegi kokku väikese valiku lennujaamakogemusi väikeselt valikult kaasautoreilt. Aga sääraseid pööraseid lugusid on ilmselt kõigil.

त्रिभुवन अन्तर्राष्ट्रिय विमानस्थल ehk Tribhuvan International Airport, Katmandu (KTM), 2009–2013

Kognitiivne dissonants tähendab kahe samaaegse omavahel kokkusobimatu kognitsiooni tajumist ning Katmandu lennujaamahoone on selle esilekutsumises maailmameister. Arhitektuuriliselt sarnaneb selle peasaali sisevaade nimelt väga Eesti rehielamust inspireeritud 1980. aastal ehitatud Tallinna lennujaamahoonega, kusjuures ehitusmaterjaliks on Kuressaare bussijaamale iseloomulik pruunikaspunane tellis. See on Eesti ja Nepali segunemise materiaalne representatsioon. Maailma lennujaamade hulgas, mis üldiselt paistavad silma oma mittesilmapaistvusega (võta Riia lennujaam ja vaheta see Oslo Rygge omaga, keegi ei paneks tõenäoliselt mitu päeva midagi tähele), paistab Katmandu oma niisiis silma sellega, et ta paistab silma.

Kognitiivne dissonants pole Nepalis muidugi midagi haruldast, näiteks sellesama lennujaama avas 1955. aastal pidulikult kuningas Mahendra, kes valitses tol ajal sisuliselt feodaalse ühiskonnakorraldusega keskaegset riiki. Suhinal maandusid läikivad lennukid, seksikad piloodid kokpitis istumas, ja lennukitrümmist laaditi kaup hobuvankritele.

Siia lennujaama saabudes veedan alati eelneva öö Delhi lennujaamas ning Indiat Nepalist lahutava kahetunnise lennu jooksul tarvitan ohtralt SpiceJeti või Kingfisheri pakutavat pardaalkoholi, et leevendada seda kultuurilist peapõrutust, mida tähendab ühe eestlase jaoks Nepali saabumine. Esimene asi lennukiuksest välja astudes on keerata oma kella 15 minutit edasi. Kui India paistab silma oma veidra vööndiajaga, mis on Eesti omast kolm ja pool (pool!) tundi ees, siis Nepal, püüdes rõhutada oma iseseisvust ja erinevust Indiast, on sellele veel veerand tundi otsa keevitanud. Kui tahad kellelegi Eestis helistada ja Nepalis on kell 13.20, siis lahuta sellest nüüd 3 tundi ja 45 minutit, et teada saada, palju kell Eestis on. Proovi. Palju saad?

Aasias elatakse üldiselt märksa energilisemat ja elujanulisemat elu kui meil hallis vananevas Euroopas. See avaldub ka lennujaamaprotseduurides. Näiteks kui check-in avatakse, tormavad kõik leti taha troppi trügima. Kui meil Läänes on turvakontrollist saanud lennundust igikestva taustaininana saatev tüütus, siis Aasias on see tore valge mehe rituaal, mida naeratuse saatel läbi mängida. Paar päeva hiljem lendan Nepali siselennuga Katmandust Himaalajasse edasi, enne seda läbin kaks metallidetektorit (mis küll hakkavad piiksuma, aga sellest ei tee keegi välja) ja lõpuks juhatatakse mind eesriidega eraldatud kabiini („This way, sir!” ja naeratus), kus noor sitke turvamees mulle intiimselt lähedal seistes mind katsub. Igas Euroopa lennujaamas kutsuks taoline kõlvatus esile protestilaine, Katmandus vaatan aga muigega, kuidas turvamees katsub mu rinnalihaseid, siis biitsepsit ja kommenteerib: „Ooh! Nice, sir!” Intiimhetk hämaras turvakabiinis läbitud, torman koos teiste reisijatega lennuki poole, et paremaid kohti rabada. Himaalaja mäed paistavad nimelt lennuki vasakust aknast (tagasilennul paremast) ja me kõik tahame ju seda fotot, mida Facebooki postitada. Välja arvatud šerpad, kes on oma igakuiselt pealinnatiirult tagasiteel kodukülla. Nemad skrollivad lihtsalt resigneerunult nutitelefonis mingeid vestluslogisid ja feed’e.

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt: rahvusvaheline lennundusüldsus tähistab Katmandu lennujaama lühendiga KTM, aga Nepalis kasutatakse selle kohta lühendit TIA. Miks TIA? Sest KTM on liiga lihtne.

Tanel Saimre

Weeze Airport (NRN), märts 2012

Ryanairi turundusoskus nimetada asju valede nimedega on legendaarne. Milano asemel maandud Bergamos, Barcelona asemel kusagil Gironas, aga vaieldamatult kõige legendaarsem Eestiga ühenduses lennujaamadest on Weeze, mis on saanud kõlava nime Düsseldorf.

Tegelikult sai asi alguse Belgiast, kus flaamikeelses osas laabus kõik nagu kellavärk, aga niipea kui ma Liège’is rongile istuma pidin, hakkasid asjad prantslaslikult viltu vedama. Küll ei töötanud kaardimaksed, küll jäi rong tund aega hiljaks. Igatahes jõudsin Düsseldorfi plaanitust kaks tundi hiljem, aga õnneks siiski ka viimasele rongile, mille sihtpunkt oli Weeze.

Weeze tervitas mind täielikus inimtühjuses. Ei mingit transporti lennujaama, ei mingeid taksosid. Ainult väike kaardike rongijaamas, millest jäi aga välja kõige muu kõrval ka lennujaam. Sellele viitas vaid väike nool (vist) edelasse. Kuna aasta oli 2011 ja mul polnud nutifööni, jätsin kaardi umbkaudu meelde ja hakkasin sammuma. Pilkases pimeduses mööda maanteed kõndides suutsin ma vähemalt kuus korda mõelda, et küllap olen valel teel. Kelleltki küsida polnud, silte ka väga polnud. Kui mingi künka taga helendav valgus paistma hakkas, tundus üha, et nüüd paistab lennujaam, aga enamasti oli tegu mingi kuradi kasvuhoonega. Vahepeal ragistasid metsatihnikus loomad.

Praegu kaardilt vaadates selgub, et mu matk oli kõigest kuuekilomeetrine, aga pilkases pimeduses kell 1 öösel tundus see palju pikem.

Kui lõpuks oma ihusilmaga lennujaama silti nägin, tundsin end lotovõitjana, aga rõõmustasin ennatlikult. Weeze on vana sõjaväelennujaam, mis tähendas veel üht pikka rännakut läbi kasarmute, meeletult suurte tühjade platside.

Ja seal see oli! Nagu ülisuur Säästumarket. Rõõmustasin, et saan pikali visata ja äkki veidi tukastada. Muidugi oli ka see ennatlik, sest toolide vahel olid kõvad käetoed, kõik tuled olid täisvõimsusel, oli meeletult külm ja iga veerandtunni järel tuletati meelde, et kui koti üksi jätad, siis ta läheb minema.

Lennukile sain lõpuks kell 5 hommikul, silmad pahupidi, maruväsinud, lubades endale mitte kunagi enam Ryanairi lennujaamu kasutada. Lubadus, mis pidas umbes kaks kuud.

Dannar Leitmaa

Tehran Imam Khomeini International Airport (IKA), juuni 2012

Minu vett ja tormi näinud matkakott jõudis Teherani. Mina seisin Teherani ukse taga. Seniks kuni Iraan krediitkaarte ei tunnistanud ja ma viisat osta ei saanud, polnud mul vähimatki lootust oma kotiga kohtuda ega järgmist check-in’i teha. Sisuliselt olin lukustatud keset ööd eikellegimaale, kuhugi mittekohta, pre-Iraani või jumal teab, kuidas seda maalappi juriidiliselt nimetada. Minu kaaslasteks siin tühjas saalis olid paar rauast pinki ja pead vangutavad ametnikud.

„Malaisias lubati mul Türgini sõita.” Minu väike fopaa tuli mulle üllatusena.

Militaarrõivastes härrased number üks, kaks, kolm ega neli ei saanud minust aru. Pealegi, kes üldse kasutab Teherani transiitlennujaamana? Minu rumalusest häiritud mees võttis mu passi ja kadus sellega teisele poole piirjoont. Lisaks kotile jõudis nüüd Iraani mu identiteet. Ta liikus käest kätte, kord trepist üles, siis jälle alla, kuni mu unest sulguvate silme ees kõik häguseks muutus.

Ärkasin, kui kipras kulmuga tolliametnik metallpastakaga vastu metallpinki koputas. Ta ei tulnud uudistega minu passi ega koti kohta – tal oli palju tähtsam sõnum edastada. Minu juuksed olid „liiga sexy”. Ta osutas näpuga mööduvatele iraani naistele, kellelt eeskuju võtta. Nad kandsid küll tapjakontsi ja liibuvaid stretšteksaseid, aga vähemalt hõljus juuksekrunni kõige kaugemas otsas õrn siidrätik. Lootuses veel kunagi mõnest riigipiirist siseneda tõmbasin salli alandlikult silmini ja vajusin metallpingil uuesti unne.

Siis ma veel ei teadnud, et lennujaama pinkidel ei olnud väärikas magada. Selle teadaandega tuli mind noomima härra passikontrollist, kes oli seni raudse eesriidena minu ja Iraani vahel seisnud. Lindpriide koht oli mošees, kuhu ta mind nüüd juhatas. Kui riik mind parasjagu ei tahtnud, siis sobisin vähemalt jumala rüppe. Sättisin end eksinud rändurite laatsareti villasele vaibale ühe tšehhi saatusekaaslase kõrvale pikali.

Tuli välja, et natuke liiga lähedale. Mehed ja naised ei tohi nii lähestikku olla, vangutas nüüd pead viisade müüja, kes oli otsustanud meile saabuva hommiku puhul teed tuua. Selleks et me täpselt aru saaksime, kui kaugel teineteisest olema peaks, markeeris ta meie uued magamiskohad tassidega. Rullusime kuulekalt üle vaiba palvekoja eri nurkadesse. Hakkasin vaikselt unustama, et viibin ilma koti ja passita rahvusvahelise lennujaama territooriumil, mitte mõnes Iraani kodus külalisena.

Järgmine militaarrõivastes härra käskis mul endale järgneda. Liikusin unesegaselt mööda pikki koridore, mööda ustest ja laudadest tundmatuse suunas, kuni minu ees seisis avatud lennukiuks. Ta ulatas mulle viimaks mu passi ja soovis head reisi. Koti kohta oskas ta öelda vaid üht: „Inshallah!”

Istusin Pegasuse lennukil akna all ja vaatasin tolle kummalise Iraani poole, mis jõudis minuni, ilma et oleksin sinna jalgagi tõstnud. Ja just seal, hommiku tõusva päikese valguses nägin taas oma igatsetud matkakotti. Järelkärul teiste seas, lennukile vinnamise ootel.

Berit Renser

Milan–Malpensa Airport (MXP), suvi 2016

Millalgi eelmise aasta suvel tekkis mul veider idee Itaaliasse elama minna. Vein mulle teoreetiliselt maitseb küll, päike ja Vahemeri ka ning kaugemale ei jõudnudki ma enne mõelda, kui juba avastasin, et mul on Itaalia Rivieral isiklik maakler, kes mind oma rolleri peal ühest mägikülast teise kihutab.

Etteruttavalt võin öelda, et lõpuks jäi lepingule allakirjutamine selle taha, et itaallased hakkasid mulle pika suve peale kohutaval kombel närvidele käima. Nagu ütles mu tolleaegne kuritöökaaslane, et sa tahad neid tavaliselt kas suudelda või mõrvata ja üldiselt tahad sa seda olenevalt veinikogusest kas korraga või vähemalt kordamööda.

Igal juhul esindab Milano Malpensa lennujaam, mida ma eelmisel aastal seitse või kaheksa korda läbisin, kõike, mis on Itaalias valesti. Ja õigesti. Ta on ilus, aga tüütu, uhke, aga segane. Kohati on itaallased nagu venelased – nad tahavad parimat, aga välja kukub nagu alati.

Esimene kord külmast Eesti juunist keset ööd lennujaama kuuma õhu kätte astudes, selja taga mäed, ees pikk suvi, ei ole ju millegi üle kurta. Itaalia on pagana romantiline ja mina lähen alati romantika peale õnge.

Aga kui elu imalama poolega natuke juba ära harjuda, hakkab välja paistma hulk pragusid ilusa pealispinna all. Mitte küll sõna otseses mõttes, sest Malpensa esimene terminal on üpris uus ja stiilne, milanolikult akrüülitud ja moekas. Väiksem teine terminal, kust lendasin harvemini, pole veel remonti jõudnud, aga kuna sealtkaudu lähevad ainult EasyJeti lennud, pole säästureisijad harjunudki midagi ootama. Peaasi, et peksa ei saa.

Esimene aga, kolmel välisel tasandil paiknev terminalimammut, nägi mind möödunud aastal ikka igas asendis. Küll olid mu lennud tagasi Eestisse nii vara hommikul, et vedasin ennast lennujaamahotelli shuttle-bussi peale pärast paari tundi und, küll läksin edasi Amsterdami või Londonisse nii hilja, et jõudsin transfer’i pealt lennujaama otse Milano linna peal peetud korralikult õhtusöögilt.

Ja mis ühendas kõiki lahkumisi Malpensast? Pidev idiootlik ootamine. Sa oled sellega teatavas mõttes harjunud, kui Genova kulunud pearongijaamast läände tahad sõita ja kahe tunni jooksul kogu aeg rong esiteks edasi lükkub ja teiseks platvorm muutub, nii et kogu Sanremo poole teel olev kamp kätega vehkides ja ahelsuitsetades edasi-tagasi jookseb, aga sa ei oota seda Milano Malpensas. Seal on nii palju akrüüli, miks nad kella ei tunne!

Teine asi, mis itaallaste juures närvi ajab, on see, et nad lihtsalt ei anna infot. Pigem on see lennufirmade süü, et mul on vähemalt neli korda tundide kaupa lahkumist edasi lükatud, aga just Malpensa hoiab inimesi kotis. Vihkan kotti, kui ma olen väsinud, magamata, päikesepõlenud ja, khm, veini joonud.

Ahjaa, tänapäeva Itaaliale omaselt on lennujaamas toit kehv ja enne turvaväravatest läbipääsemist tunne ka küllaltki hirmus. Jah, automaatidega sõjaväelased ja politseinikud peaks ju püüdma ennetavalt kinni teoreetilised pahalased, aga nende tähelepanu ei püsi eriti pikalt klatšimisest ja unistamisest eemal. Ning kuulus Itaalia köök? Noh, ma ütlen lihtsalt seda, et kui peate veetma õhtu Malpensas, andke endast kõik, et Milanos kõht täis süüa. Lennujaamapitsa on kohutav ja vein kallis.

Andra Teede

London Stansted Airport (STN), veebruar 2017

Ma ei olnud ette negatiivselt meelestatud, ei-ei. Olgu, meil oli juba viietunnine lend Gran Canarialt seljataga ja nii kümnepäevane üsnagi organismi ja emotsioone kurnav reis üleüldse, aga Stansted oli something else. Esiteks, kui jõuda sinna piisavalt hilja, nii pärast kümmet, ajal, mil paar lendu ilmselt umbes korraga sisse on tulnud, läheb passikontrolli jõudmiseks veel vähemalt 45 minutit. See on niikuinii leebelt öeldes üsna tobe tunne – kõndida lintidest labürindiks ehitatud ülisuures saalis tibusammudel edasi-tagasi-edasi-tagasi-edasi… jne. Et ei tekiks rüselust ega trügimist ega midagi. Ja eks ma saan aru. Aga see passikontroll ise võtab pool sekundit, olen Euroopa Liidust ja nii edasi, pass on legit.

Otse international’i ei saa keegi, ka need, kes läbi sõidavad, aga turvavärav avaneb alles tund enne esimest lendu ehk umbes kell 4 hommikul. Vähemasti seekord ei unustanud ma check in’i. Ma vahel unustan ja siis maksan juurde (meie palkade juures, samas), aga see oleks muidugi mu enda probleem. Vähemasti ei lenda ma Wizz Airiga, mis oleks samuti mu enda probleem. Ma lendan Ryanairiga ja ma olen väsinud ja tahan kusagil mugavas kohas kohvi juua, telefoni laadida ja siis pikutada, sest kojulennuni on veel laialt aega. Lend oli samas soodne, selge see. Ja kui ma oleks saanud otse international’i, ei oleks ma muidugi saanud kõik need tunnid suitsu teha ja oleks jälle põhjust virisemiseks!

Kui lagedasse ooteruumi jõuame ja veendume, et kõik asjad ongi nii halvad, kui nad esmapilgul tundusid, on kõik paremad kohad juba hõivatud. Ja neid paremaid kohti on umbes paar tükki. Enamasti pikutavad inimesed (ka vähemalt üks väga rase naine, paar üsna väikest last ja paar hallpeakest) laudadel või põrandal või istuvad nukralt oma kohvritel. Üksikud olemasolevad pingid on ehitatud nii, et neil oleks võimalikult ebamugav pikutada, st kaarjalt. Kadedusega vaatame neid, kel on pleedid ja/või magamiskotid kaasas ja kes puhkavad lennujaama põrandal oma õndsat väljateenitud reisimehe ja -naise und. Meile on see kättesaamatu. Sätime betoonpõrandale enda istumise alla kihiti õhukesi suverõivaid, paneme oma õhukesed kanaarijakid selga ja katsume olukorraga kohaneda. Veebruar Euroopas on palmisaarelt tulnutele halastamatult külm.

Kell 00.00 algab ühel meist (kes õnneks pole mina) sünnipäev, ei õhupalle, ei kingitusi, ei šampust, ainult külm betoon. Lennujaama WiFis saab olla tasuta kuni neli tundi, kasutame seda peaasjalikult selleks, et lugeda Stanstedi lennujaama arvustusi. Kuni mõni aku veel peab. Need ei ole positiivsed.

Kui lõpuks turvaväravatest sisse lastakse ja lennuni ikka veel kaks tundi aega on, piiksub värav minu peale igal võimalikul moel, saan võimelda ja pragada, teen kõik valesti, unustan deodorandi kilepakendamata („Darling! You left liquid in!” – pead vangutades, sest eks neilgi on minust juba kõrini), tagatipuks hõõrutakse mu kotti mingi ainega ja pannakse proov mingisse peenesse masinasse, mille raames lasen reisi ja varasema elu silme eest läbi, süda põksub üsna kiiresti – kus ma olen selle kotiga käinud!? Aga siis avanevad taevaväravad, kaunid paleed ja kõrged laed, odavad parfüümid ja alkohol, sume muusika, pehmed toolid. Oo, paradiis! Aga me ei unusta puhastustuld. Never again ei lenda ma läbi Stanstedi. Never again.

Maia Tammjärv

Munich Airport (MUC), veebruar 2017

Ma olen lendamises amatöör. Eriti selgeks tegi selle mulle üks mees, kes lennul Münchenisse istus minu ees. Kui lennuk kuskil Saksamaa või miks mitte ka Poola kohal laskuma hakkas, tegi see iseäranis järsu manöövri. Ma vist ägisesin kuidagi, sest see toimus minu jaoks ootamatult. Mees mu ees ütles enda kõrval istuvale teisele mehele: „Ma olen selle pöördega nii harjunud siin.” Mulle tundus, et see käis selgelt minu pihta. Sama hästi oleks ta võinud ennast üle tooli vinnata ja öelda, et mida sa kägised, iga kord kui Münchenisse maandutakse, tuleb see käänak ära teha.

Münchenis toimus neil päevil julgeolekukonverents ja olud olid võib-olla ärevamad kui muidu. Ma ei tea, ma polnud seal varem olnud. Kohe lennujaama sisse astudes jalutas vastu üks punapäine noorsand. „Näe, see on Taavi Madiberk, ta käib siin Saksamaal endale tehast ehitamas. Küllap nüüd sõidab meie lennukiga koju tagasi,” ütlesin oma vennale. Teda ei huvitanud üldse. Kell polnud isegi veel 10. Muidugi, keda peaks sellisel kellaajal huvitama eesti ärimeeste ja Saksa tehaste vahekorrad.

Rooma lennuni oli veel aega. Vist Sylvia Plath on Müncheni kohta öelnud, et see on surnukamber Pariisi ja Rooma vahel, aga lennujaamas ei pea sellele mõtlema. Esiteks pole sa päriselt isegi Münchenis ja teiseks paistavad aknast ainult lennukid. Need võivad küll omamoodi ka surnukambrid olla, aga siiski üsna väikese tõenäosusega. Mida siis teha, kui isegi Münchenile endale pole mõtet mõelda? Otsustasin midagi süüa.

Üldiselt vist ei ole hea plaan süüa, kui sa tegelikult tead, et oled närvis. Mul tavaliselt pole siis isugi, aga sel korral kuidagi natuke oli. Ostsin kalli hinna eest curry bratwurst’i friikartulitega. See oli suurem, kui ma oleks tahtnud. Kui inimene on närvis, võib tema kehaga juhtuda igasugu asju, paljud hakkavad higistama, Eminem hakkab oksendama, mõni võib koguni nutta. Umbes 30 minutit pärast curry bratwurst’i tundsin ennast Eminemiks muutumas.

„His palms are sweaty, knees weak, arms are heavy.” Käed higistasid ja põlved olid nõrgad küll. Mul hakkas täiesti ootamatult väga-väga halb. Ja kui lennuni, mis niigi on äärmiselt ebamugav, on jäänud kõigest tund ja pool, siis see teeb väga murelikuks.

Sisedialoog oli järgmine. „Kas ootame, et läheb paremaks?” „Kus ta läheb, alles hakkas paha ju.” „Nojah, lennuni pole eriti aega, nii vist lennukisse ei lähe.” „Miks ei lähe?” „No seal sa oksendad ju täiesti kindlalt.” „Mida ma tegema pean siis?” „Oksenda siin ära ja n-ö neutraliseeri probleem.” „No okei siis!”

Müncheni lennujaama meeste WCs on kabiine kokku kaheksa. Neli ja neli, nende vahel vaevalt meeter ruumi. Ja seal on väga tihe liiklus. Nõutud koht.

„Noh, oksenda ära.” „Siin? Siin on ju inimesed ümber, nad kuulevad kõike.” „Mis teha, kas tahad, et siinse seitsme suvalise inimese asemel kuuleks ja näeks sind lennukis kümned?” „Nojah, aga ikkagi.” „Mis ikkagi, vaata kella, hakka pihta nüüd.”

Ja nii toimus minu elu seni kõige meeldejäävam oksendamine. 20 minutit hiljem sõin oma elu esimese Xanaxi. Lend oli edukas, ilma bratwurst’ita kõhus on ikka parem olla kui bratwurst’iga kõhus. Tänan Müncheni lennujaama, et sundisid mind end enda suhtes kehtestama ja et lasid mul samas ka rahustite mõnu mekkida.

Tuudur-Jaan Rekkor