Müürilehe filmikriitika konkursi 1. koht.

„Samba” (2014, Prantsusmaa). Režissöörid Olivier Nakache ja Eric Toledano, stsenaristid Delphine Coulin, Muriel Coulin, Olivier Nakache ja Eric Toledano, osades Omar Sy, Charlotte Gainsbourg, Tahar Rahim jt. 118 min.

Oma ksenofoobias unustavad Euroopa rahvusriigid sageli mineviku, mäletades sellest vaid suurtegusid. (Näiliselt) minetatud etnotsentrismis vaevlev ühiskond ei oska siiani etniliste gruppide küsimust endi jaoks lõpuni lahendada ega mõista oma positsiooni selles süsteemis. 15. sajandil alguse saanud plahvatusliku koloniseerimisprotsessi jääknähtude all kannatavad praeguseni nii põlisrahvad kui Euroopa juhtivad maad.

Senegali Vabariik iseseisvus nagu paljud teisedki Aafrika koloniaalmaad kuuekümnendate alguses. Millega üks riik iseseisvudes rinnutsi peab seisma, teame isegi, aga millega üks inimene end selles segadikus vastakuti leiab, ei tea me kunagi. Iseseisvusvaludes riigist ja tegelikult suurelt osalt mandrilt toimub tänini inimressursi aeglane väljavool põhja – Euroopa – suunas. Omaette võiks seda vaadata kui Aafrika 21. sajandi vastukolonialismi katset – nagu nad püüaksid anastada seda rikkust, mis sajandeid tagasi neilt võeti. Teisalt koorub sellest välja meeleheitlik püüd toetada kodumaale mahajäänuid. Vana Maailma bürokraatidele pole see paraku eriti mokkamööda, kuigi odav tööjõud teeb ära selle, millega eurooplane ei tahaks oma valgeid käsi määrida. Oma vastuolulisuses on see teema terav ja valus ühelt poolt nii saabuvatele immigrantidele kui ka nendega tegelevatele ametnikele.

Tandemina töötavatele Olivier Nakache’ile ja Eric Toledanole on immigratsioonifookus nende eelmise ühistöö „1+1” („Intouchables”, 2011) kaudu juba tuttav. 2014. aastal linastunud „Sambas” avatakse vaataja jaoks hoopis migratsiooni köögipool – vabatahtlikest nõustajad, kinnipidamisasutused ja seaduse ees vassimine. Selles valguses on inimene inimesega võrdne. Näeme pilti, kus aitajast saab hoopis abivajaja ning see, kes peaks ootama tuge, osutub ise kontrapostiks.

Keel, milles autorid vaatajaga räägivad, on aus ja vahetu. Illusoorsusele ja sujuvale dialoogile ei ole ses filmis kohta, pigem on alustaladeks piinlikud hetked ja kohmakas möödarääkimisse takerduv suhtlus. Eespool mainitu on kõlapinnaks filmile ning on mõjutanud sedakaudu ka tegelasi. Senegalist pärit Samba (Omar Sy) on kümme aastat ebaseaduslikult Prantsusmaal elanud, vaataja kohtub temaga ühe restorani köögis, kus mees hoolikalt palja käega praetaldrikuid toidujääkidest puhtaks pühib. Kuna tegemist on tõeliselt korraliku töötajaga, ei näe me mitte ebaseaduslikku sisserändajat, vaid kellegi poega ja venda, kes on nõus pere nimel alandavat tööd tegema. Tema õiguste eest asub seisma vabatahtlik Alice (Charlotte Gainsbourg), kes kannab omamoodi õlul kogu supertsivilisatsiooni rusuvaid luupainajaid – unetust, tülpimust, ärevushäireid ja tohutut tühimikku oma südames. „Samba” karakterite loomisega on vaeva nähtud – kriitiliselt ja täpselt on autorid mänginud nii kapitalistliku ühiskonna rahamasinate vahele jäänud õrnhinge kui tähelepaneliku ja tundetaipliku „õilsa metslasega”. Need on olnud teadlikud valikud ja tehtud seks, et mõjuda usutavalt. Elu ei ole nagu filmis, „Sambas” saavad elu ja film üheks nii tegelaste kui olukordade poolest.

Teine aspekt, mis on Nakache’i-Toledano linateoses ennegi vaatajaid rõõmustanud, on auditiivne esteetika. Suuresti Ludovico Einaudi sügaval ja jõulisel instrumentaalmuusikal kulgev film kannab endas seletamatut trööstitust. Bob Marley „Waiting in Vain” reflekteerib see-eest elu polaarsust, selle kaootilisust ja õnnelikke õnnetusi, misläbi tagantjärele tarkus ei löö valusalt vastu nina, vaid teeb hoopis pika pai. Pika pai saavad filmilt ka kõik need, kes ei oota linastuselt absoluutseid lahendusi, vaid hetkeolukorda sobivaid vastuseid.