Eesti hiphopimaastikule on saabunud koolipoiss, kes teeb enesele omast asja ega ürita olla keegi teine. Sellel albumil ei kuule väljamõeldud pätiteemat, ähkivaid tütarlapsi, rahakrudinat või lausropendamist, mis paljude arvates räpi ägedaks teebki. Eik räägib sellest, mis parajasti ta mõtteis uitab, ehk sellest, kuidas ta seda maailma antud hetkes tunnetab.

Minimalistlikud vana kooli taustad loovad sümpaatse atmosfääri. Muusika on melanhoolselt uinutav, samas ka positiivselt unistav, mis avab tänapäeva noorte maailma. Leiame sealt palju erinevaid pilviseid ja päikselisi tundeid, mis suurekskasvamise protsessis läbi elatakse.

See räpp on justkui tahvli ees etteloetav luule, mille sisu on 16-aastase kohta tavapäratult sügav – tekib tunne, nagu noor Contra paiskaks sõnu õhku. Flow aga jääb lõputult ennast korrates lainetama, nagu see ei peakski kuhugi jõudma – ma ei tea, kas see on halb või hea, aga aeg peatub ja kuulaja jääb tuhandete mõtete vahele hõljuma.

Kõik lood on toredad, aga kui peaks midagi ära nimetama, siis tõstaksin esile pala „8bit”, mis peegeldab Z-generatsiooni retrotõmmet – mida nohiklikum on mineviku maitse, seda lahedamana see kõik tundub.

Hea poisi räpp tasakaalustab skeenet nende põrklevate jõmmide kõrval. Meile avaneb võimalus mõista noorte absurditunnetuslikku maailma. Jääb vaid loota, et Eik unistamist ära ei unusta ja jätkab samas vaimus.