Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest, mille esimese loo räägib Eiki Nestor.

Selleks et kohe alguses kõik ausalt ära rääkida, mainin, et kuskil viieaastase põnnina elasin rõõmsas teadmises, et mul on kolm vanaema ja üks vanaisa. Ja see, et antud aritmeetikas miski ei klapi, sai mulle selgeks hiljem. Kuid see pole tähtis. Vaat see vanaisa äratas kaastunnet, sest tal oli kõigest üks jalg. Aga kuna ta suhtles meiega ainult ja eranditult käskivas kõneviisis, siis sellisena ta meelde jäigi. Mingeid asju tuli tema käsu kohaselt kohe teha või oli üks või teine tegevus keelatud või välistatud ja punkt. Ja kui eksisid nende reeglite vastu, oli kära suur ja vali.

Lohutuseks võin ju öelda, et see ei olnud teps mingi eriline vanaisa ja lapselapse suhe, vaid sellisel moel suhtles ta kogu maailmaga enda ümber. Oligi selline käre vanamees karkudel. Aga kuna tööd ta tegi ning liikumine oli tema jaoks keeruline ja karm, tuli teda kogu aeg aidata. Ja nii said mulle kaunis ruttu tuttavaks nii kirves kui ka kiin, hark ja vikat ning palju muud. Nii et tegelikult õpetas see käre vanamees mind lihtsalt tööd tegema ja töösse suhtuma. Ja selle eest müts maha.

Nüüd aga ise vanaisa olles on lugu kuidagi teisiti. Kahekümneselt lapsevanemaks saamine tähendas ka seda, et vanaisastaatusesse jõudsin 43-aastaselt. Ja see on vanus, kus diapasoon võimalike hinnangute vahel ühe mehe kohta läheb oi kui suureks. Mõne puhul võib öelda, et tunnustatud ja kogenud. Ja teise puhul, et pole veel puberteedieast välja kasvanud. Ja kolmanda kohta saab öelda mõlemat ja seda täiesti põhjendatult.

Ma arvan, et minu käre vanaisa uskus, et ta kasvatab mind. See oli suur kontrast minu vanematega. Ja ka nüüdseks kahekümneaastase pojapoja isa ja onu mitte ei „kasvatatud” sirgudes, vaid nende eest kanti hoolt, et nad „saaksid kasvada”. Ja sama on juhtunud pojapojaga.

Ma ei varjagi, vastupidi, olen lausa uhke, kui ma kuulen või loen, mida mu lapsed või lapselapsed maailma asjadest arvavad. Mida hindavad, mida laidavad. Või veelgi lihtsamalt. Vanaisa avastas 15-aastaselt muusiku nimega Frank Zappa. Vaimustus ja kuulab siiani, suurtes kogustes. Isa ja onu õppisid Zappa saatel käima. Elavad praegu oma igapäevaelu muusikas, kusjuures heas muusikas. Ja siis selgub, et teismeline lapselaps kuulab ka Zappat. Ja vanaisa ei karda n-ö uusi muusikuid ja nende loomingut.

Tõin selle näite seetõttu, et mingit traditsioonilist vanaisatunnet pole minus kunagi olnud. Ehk ei tulegi. Mingil moel oleme minu meelest ühevanused. Seda mitte küll sünnikuupäeva järgi, aga kuidagi vaimselt. No pole suurt vahet. Ja kui on, siis näiteks selles, et kadestan südames pojapoega, kes avastas Vonneguti paar aastat minust varasemas eas ja seda põhjusel, et mul polnud võimalik selle kirjaniku suurepärast loomingut pea viiskümmend aastat tagasi lihtsalt kuskilt lugeda.

Või siis selles, et kõikvõimalikud uued vidinad jõuavad lastelasteni välgukiirusel, aga mina sarnanen ehk Vanamehe multika peategelasega, kes ei saa aru, kas tal on nüüd nutitelefon või muti telefon. Aga see vast pole kuigi oluline, mis?

Võib-olla tunnen end isegi rohkem vanaisana suhtes teise lapselapsega, kes on kuueaastane. See tunne ei pruugi tuleneda suuremast vanusevahest. Koos mängides (ja seda me teeme) oleme küll päris ühevanused ja sama üleannetud. Kuigi mõnikord kostub lapselt küsimus, et kuidas sa vanaisa siis seda ei tea, ise oled veel riigikogus ja puha. Siin aga võib asi olla hoopis muus. Kui elada peres, kus on sündinud saja aasta jooksul ainult poisse, on ikka üllatus päris suur, kui tuleb tüdruk. Ta saab ju ruttu aru, et on mõneti vaatamisväärsus ja imetlusobjekt. Ja seda ei ole ka võimalik varjata. Aga ma olen kindel, et ka temast kasvab selles kaaskonnas avatud ja sõbralik inimene. On loomulik ja saab muutuvas maailmas hakkama.

Selles uues, avatud maailmas, mis on muutnud meie elu meeletu kiirusega ja jääb seda ka edasi tegema, ei saa vanaisad ajada „oma tõde”. Sellel lihtsal põhjusel, et seda tõde tuleb kogu aeg avastada. Lastelastega koos.