Ajaloos on olnud perioode, kus vaimse tervise probleemid on olnud omamoodi moenarrus. Meenutame või Puškini-aegset Venemaad. 21. sajandi spliin on segu igavusest, antidepressantidest, (sotsiaal)meedia survest ja enesehaletsuse võimendamisest eneseabikirjandusega. Aga selles kõiges on ka oma võlu.

Kui vaadata kõikvõimast õigekeelsussõnastikku, siis sõna „normaalne” tähendab loomulikku, harilikku ja psüühiliselt tervet inimest. Siinkohal tekib muidugi segadus, et mida kujutab endast käibefraas „Einoh, normaalne vend”. Kas seda, et keegi, kellest räägitakse, on psüühiliselt terve?

Ometi leidub meie kõrval inimesi, kes kalduvad normaalsusest kõrvale, nende mõistus ei funktsioneeri „normaalselt”. Samas näib, et need, keda ühiskond peab normaalseks, on ise pigem mingi kõrvalekalle. Näiteks edukas ärimees – normaalne ju! Kui too aga avastab enda jaoks „vaimsuse” ja hakkab taoismiga tegelema, pole ta enam kaugeltki nii normaalne ja meedia jälgib teda kui ullikest, nähtust omaette.

Ühesõnaga näib, et normaalne inimene on see, kes on edukas ja saab omadega hakkama. Tal pole kaaskondlaste silmis „kahtlasi normaalsusest kõrvalekalduvaid suhteid” (armas lugeja, siinkohal palun sul see „normaalsus” ise defineerida). Ta teeb sporti, on mõõdukalt vaimukas, loeb mõõdukalt palju, aga mitte liiga palju, on uudistega kursis ja avaldab aeg-ajalt – mitte liiga tihti! – ka enda arvamust, samas ei sõima ega lasku äärmustesse. Ta toitub normaalselt, pole vegan ega ülekaaluline. Ta on normaalne vend. Temaga „läheks iga kell luurele”.

Või tegelikult mitte. Mul hakkas ainuüksi seda kirjeldust kirja pannes igav. Mitte et ma soosiks pööraseid kunstiinimesi. Ei, ka nemad on minu jaoks äärmus, keda pigem väldin. Mulle näib, et minu jaoks ongi kaks äärmust: veidrikest egotsentrikud ja igavad normaalsed inimesed.

Sinna vahele jäävad aga need, kes peavad end normaalseks, aga… miski on nende juures veidi teisiti.

Oma üürikese elu jooksul olen ma põrkunud pidevalt küsimusega, et mis on normaalne. Kas mina olen normaalne? Kes on normaalne? Kes paneb need reeglid paika? Siinkohal ei viitsi ma laskuda teemasse, kuidas massimeedia surub meid raamidesse ja esitab nõudmisi. Noh, näiteks öeldes, kui pikka seelikut võib naine kanda või millal peaksin naisena suu kinni hoidma. Kõik need korrad, mil olen endaga hädas olnud, ei ole ma üritanud otsida süüdlast naisteajakirjadest või lehtedest, kus kuulduste järgi avaldavad arvamust ainult keskealised valged mehed. Mind ei kõneta see. Kui inimene on omadega pahuksis või jõudnud depressioonikuristiku äärele (mis vägevad sõnad!), ei vaeva ta selliste teemadega pead. Teda närivad küsimused on konkreetsemad ja lihtsamad, näiteks miks ta selline on; kuidas olla parem; kuidas olla inimene, keda ka ise salliks.

Kui nüüd siiski pöörduda tagasi va meedia juurde, mis „dikteerib meile, milline olla” (olen sellele isegi naisteajakirjas töötades hoogu juurde andnud), siis peamine, mida räägitakse, on üks: armasta iseennast. Keegi teine ei saa sind õnnelikuks teha. Samal ajal aga korrutatakse, et paha ei tee ka kallis jumestuskreem ega korralik trenn või dieet. Meie valime sealt välja sõnumi, mis aitaks veidikenegi edasi. Ja kui ajakirjast ei leia kõikvõimast tõde, loeme filosoofe ja otsime mõtet kõrgustest. Olen sama teinud – lugenud, uurinud, juurelnud. Ja lõpuks aru saanud, et ikkagi on sellest enesearmastusest puudu. Kuidas armastada iseennast?

Ma olen elus mitu korda depressioonis olnud. Ühtäkki olen lihtsalt tundnud, kuidas kõik kaob, kuidas ma ei taha enam teada, mis mujal toimub. Peeglisse vaadates näen vaid vigu. Seejuures ma ei vihka teisi või maailma. Ei, ma vihkan iseennast. Ma põlgan iga sentimeetrit endast. Ma olen loll, oskamatu, tüütu, egotsentriline. Kas jätkan nimekirja? Pole vast vaja. Igaüks, kes on hetkekski sama tundnud, teab, millest räägin.

Enesehaletsus paneb meid kummalisi „vempe” tegema. Alustades sellest, et tahame näida paremad, olgu seda siis avalikkuses või Instagramis.

Räägitakse, et see on moodne haigus. Vanasti polnud aegagi enesehaletsusega tegeleda! Siis pidi põldu harima, 13 last (kui nad sünnitusel ikka ellu jäid) üles kasvatama ja 50-aastaselt surema. Nüüd saavad 30-aastased õhtuti liiga kallist ökotoitu süües ennast vihata. Ja ma tean, millest räägin! Selle kirjatüki kirjutamise ajal käisin ma moodsas poes, et osta moodsat piimavaba piima ja see maksis viis eurot! Mida pekki? See selleks.

Jube tüütu on pidevalt enesedefineerimisega tegeleda: kes ma olen, mida ma elult tahan, kas keegi saab mind armastada, kui ma ei hinda iseennast jne. See võtab ikka täitsa läbi! Enesehaletsus on uus kuum. Ma olen selles ekspert. Mul on endast teinekord nii kahju, et mul tuleb pisar silma. Uskumatu, kui raske on olla 30-aastane keskmist palka teeniv valge naine tänapäeva maailmas! Milliseid raskusi veeretab elu mu teele. Eile näiteks pidin otsustama, kas tahan õhtusöögiks chili con carne’t või tom kha suppi. Õudus kuubis!

Enesehaletsus paneb meid kummalisi „vempe” tegema. Alustades sellest, et tahame näida paremad, olgu seda siis avalikkuses või Instagramis. Me naeratame, näitame end jooksurajal venitamas või hirmkallist kohvijooki limpsimas. Või loeme tundide viisi eneseabikirjandust. Seejuures on veelgi moodsam, kui selle autoriks on Eckhart Tolle või vana hea Osho, sest seda saab nimetada lausa vaimseks õpetuseks. Samas loodame, et esoteerilisest kirjandusest või psühholoogist pole erilist abi. Sest milline inimene ma siis olen, kui mul on terve mõistus ja ma muutun… normaalseks? See on ju igav. Depressioon, teate, annab elule maitset juurde. See vürtsitab enesehaletseja eksistentsi. See seob meiesuguseid. Kui saame kokku, vestleme teemadel „kes millised antidepressante on kasutanud” ja „kas ja kuidas ta stressi tõttu kaalus juurde/alla võttis”.

Ah, ja sellega kaasneb enesehävitus. See on nii magusmõrkjas tunne! Lähed reedel välja, jood liiga palju, koju jõudes sööd hamburgerit ja nutad, vaadates telesarja või Facebookis „õnnelike inimeste kontosid”. Mõistmata seejuures, et üritad enda profiiliga täpselt samasugust „õnnelikku” kontot toota, mida teised saaksid samamoodi uudistamas käia. Ja järgmisel päeval on sul nii kehv olla. Enesehaletsus on laes. Maailm – ja, mis veel parem, sina ise – vihkab sind.

Aja jooksul on minu normaalsus muutunud. Seejuures rõhutan, et ma pole kunagi olnud pöörane boheemlane. Vastupidi, olen alati eelistanud ja eelistan siiani mugavat elu. Minu normaalsus ühtib paljude teiste arusaamaga sellest: ma käin tööl, trennis, veedan lähedastega vaba aega. Ja „vürtsitan” päeva ütlemata naljakate koerapiltide vaatamise ja aeg-ajalt (ausalt, mitte kogu aeg!) ka nende jagamisega. Sellise normaalsuse olen ise valinud, kuid olen leppinud ka sellega, et neid on palju. Ja minu oma pole teiste omast parem. Täpselt sama hea on ka „normaalsete vendade” normaalsus. Need ei peagi kokku langema. Tegelikult on täitsa tore käia vahepeal teiste hoovi kiikamas. Normaalsus ongi igaühe enda defineerida ja peaasi on ise elada ja teadvustada elu ägedaid hetki, mitte enesehaletsust puredes oodata, millal „normaalseks” läheb.

Heidi Toome on naisteportaali toimetaja, kes üritab teinekord „naerutada” publikut Eriti Halva Huumoriga. Tartus stand-up’i tehes ei naernud keegi. Ainult Heidi ise.