4.–15. veebruarini on Draakoni galeriis avatud 2013. aasta noore kunstniku preemia laureaadi Marianne Jõgi isikunäitus „Kuuldamatud 2: ainesest sõltumatu side”.

Sa oled lõpetanud Georg Otsa nimelise muusikakooli ja otsustasid pärast seda EKAs skulptuuri ja installatsiooni eriala õppima asuda. Räägi palun, millest selline nihkumine muusika juurest, mis on ju teatavasti üks abstraktsemaid loomingu vorme, enamasti väga materiaalse skulptuuri juurde?

Seda on enne ka küsitud ja ma ei tea, miks sellele küsimusele on nii raske vastust leida. Ma õppisin muusikateooria eriala, mille puhul oli tähelepanu suunatud eelkõige teoste vormi ja helikeele analüüsile. See osutus hiljem põhjapanevaks minu skulptuuripraktika puhul. Mitmes mõttes oli mul enne skulptuuriõpingute alustamist väga tugev tunnetuslik baas all (seoses sellega, mis on üldse minu jaoks need kriteeriumid, mida ma kunstist otsin). Aga et miks ma eriala vahetasin? Ma arvan, et inimese elutee kujunemisele ei ole võimalik alati kronoloogiliselt sidusaid vastuseid leida, vaid need ilmnevad alles hiljem protsessi käigus või koguni siis, kui see on juba ammu lõppenud. Osa vastusest peitub ilmselt mu skulptuurides endas. Kui neid vaadata, siis nad tõenäoliselt kõnelevad neist põhjustest ja seostest.

Samas pole sa ju heliga lõpparvet teinud. Seoses Kumus toimunud näitusega „Sünkroonist väljas” on helikunst kunstiavalikkuse tähelepanu köitnud. Ka mitmed sinu tööd tegelevad heliga – kas tunned, et kuulud otsapidi näitusel kirjeldatud traditsiooni (kus helikunst on teoses peamine), või on helil sinu installatsioonides pigem kõrvaline või hoopis vormiga samaväärne osa?

See on hea küsimus. Abstraktsemas plaanis on heliline vorm olnud alati osa mu mõtlemisest, näiteks varasemate maastikuga suhestuvate objektide puhul. Mul võttis tegelikult ümberlülitumine muusikaliselt mõtlemiselt materiaalsele mõtlemisele päris kaua aega. Ma ei tahtnudki täielikult visuaalsusele alistuda, sest ma ei soovinud loobuda millestki, mis on muusikas minu arust niivõrd ainulaadne, et ma ei ole suutnud seda veel visuaalsetes kunstides tuvastada. Sellele on raske isegi nime anda… See on see muusika omadus puhastada. Võib-olla on see omadus tingitud sellest, et nägemismeele kõrval, mida peetakse primaarseks tajuks, on kuulmise rakendamine justkui pausiks. Kuigi arengulooliselt peetakse kuulmist nägemisest vanemaks. Igal juhul aktiveerib kuulmine aju kuidagi teistmoodi, mulle tundub, et palju koherentsemalt, kaugeleulatuvamalt. Ma tahaksingi saavutada publikuga sellise sideme, et mu töödega kontakti astudes reageeriksid nad kogu kehaga, mitte ainult ühe osaga oma olemusest, näiteks ainult loogika või tundepoolega. Igasugune esteetiline kogemus on minu sõnavaras hormonaalne kogemus, sest kõik stiimulid käivad läbi aju, kus vallanduvad ained, mis jõuavad erinevate reaktsioonide tagajärjel peentele füsioloogilistele tasanditele, mis mõjutavad meie edasisi valikuid ja käitumist. Kui nüüd vormi küsimuse juurde naasta, siis jah, heli on kindlasti vorm kui selline. Praegu ma taotlen seda, et akustiline ja visuaalne kogemus lõimuksid teadvustatud tasandil, et ühel päeval, mine tea, saaksid nad ehk omavahel isegi kohti vahetada; et tulemus oleks, nagu enne mainisin, midagi võib-olla senisest sidusamat.

See, kuidas sa kunstist räägid, on mõjutatud tugevalt loodusteadustest kõige laiemas mõttes, mis ei ole minu arvates eesti kunstipildis väga tavaline. Ka sinu Draakoni galerii näitus „Kuuldamatud 2: ainesest sõltumatu side” tegeleb konkreetse füüsikalise nähtusega, milleks on ülemhelid.

Magistriprojekt tõi minuni kaks olulist inimest. Nendeks olid Jacob Jessen ja Andrus Laansalu. Mõlemad tuletasid mulle oma vormikeeles meelde midagi väga olulist: kui ma tahan, et keegi minust aru saaks, siis tuleb rääkida, või üldisemalt, väljenduda keeles, mis on kõigile ühine. See otsitav arusaaja pool ei pruugi piirduda seejuures inimmõistusega, vaid võiks olla mõistetav ka loodusena.

Draakoni näitus on järg magistriprojektile. Füüsilised objektid kannavad nimetusi Südame helikeha ja Jupiteri helikeha. Esimene on mõeldud korpuseks külastaja enda reaalajas tukslevate südamelöökide jaoks, et neis peituvad ülemhelid kuuldavale tuua, ja teise puhul on resoneerivaks pinnaks iseennast lõputult sissepoole peegeldav hõbelehtedega kaetud kerapeegel. Kera sisse silmaga ei näe, aga sellele saab läheneda mõttes. Jupiteri helikeha vormivalikul lähtusingi kujutluslikust reisist Jupiterile, mis on ühtlasi lõputu, sest planeet on meile teadaolevalt gaasilises olekus. Sellelt helikehalt resoneeruvad Jupiterilt pärinevad salvestatud elektromagnetlained, mis on muundatud meile kuuldavateks akustilisteks helideks. Galeriist kujuneb dialoogikeskkond, kus vestlevad südames peituvad hääled ja Jupiteri „laul”. Aga kõige olulisem on alles ütlemata: nimelt kahelt nn vestlejalt pärit helisignaalide vaheline harmoonia või dissonants sõltub sellest, kui palju on nende vahel ühiseid ülemhelisid. Mida rohkem neid on, seda harmoonilisemana seda suhet tajutakse; mida vähem neid on, seda rohkem kaldub subjektiivne hinnang ebakõla poole. Selle projekti loomist innustas soov jagada tunnetust, et ühelt poolt meile nii lähedal paikneval südamel ja teisalt nii kaugel asuval Jupiteril on füüsikaliselt ühiseid elemente. Ja kui suhestumine on võimalik nii kaugete vahemaade puhul, siis peaks see olema saavutatav ka lähemal asuvate kehadega.

Jutt venib pikaks, aga ma ei saa jätta mainimata neid tarku ja andekaid inimesi, kelle abil see projekt teostus: metallikonstruktsioonid valmisid koostöös Jaanus Ismaeliga, helifilter Taavi Suisaluga ja klaasi aitas vormida Eino Mäelt.

Näitus on seotud noore kunstniku preemiaga, mille võitsid 2013. aastal. Mida selline preemia sinu jaoks üldse tähendab või siis mida see sulle on andnud?

See oli omamoodi tunnustus õppeperioodile.

Mida sa oma vaatajalt ootad ja mida soovid talle ise pakkuda?

See puudutab piirkonda, mis on minu jaoks kõige raskem ja seetõttu ka väga oluline – kus on minu kokkupuutepunkt maailmaga, teiste inimestega. Ma tahan anda midagi, mida mul ei ole võimalik anda. Ja ma tahan, et vaataja võtaks vastu midagi, mida ei saa kelleltki teiselt vastu võtta. Vabadus on nagu armastus – see on meeleseisund, mis virgub inimese enda sees. Kui kaks „virgunut” kohtuvad, on neil võib-olla millestki rääkida. Aga selleks, et kuulda, mida südamed räägivad, tuleb alustada enda omast ja selleks on vaja vaikust.

Nii et ma ei saagi teha muud, kui luua mingi olukorra, mis toimib minu jaoks, ja loota, et see toimib ka mõne teise inimese puhul.