Eestis märtsist kuni mai keskpaigani kehtinud eriolukorra tõttu pidid EKA ja paljude teiste kunstikoolide tudengid kolima traditsioonilised lõputööde näitused veebi. Igasuguse kolimisega kaasnevad aga omad võimalused ja takistused.

Minu aasta on möödunud New Yorgis, kus jõudsin enne eriolukorra kehtestamist linna- ja kontorirütmi sisse elada kaks kuud. Sõpradest, sh Eesti Kunstiakadeemia koolikaaslastest kaugel oma üksildases toas isolatsioonilõksus istudes ning suurest tegevusetusest muuhulgas magistriprojekti kallal töötades, olin väga rõõmus, kui kuulsin, et sel aastal tõstetakse teiste seas veebi ka EKA kaitsmised ja lõpunäitus. Kui aga mitmed tänavu lõpetavad sõbrad sellega seoses oma muresid jagasid, tundsin suurt piinlikkust, et mu esmareaktsioon niivõrd enesekeskne oli.

Väljavõte ühest Facebooki vestlusest:
Mina: Ma muidu mõtlen vb kirjutada sellest veebitasest ja et kuidas mujal on. Et lohutuseks mulle tundub et eka on tegelt palju tublim kui muud kunstikoolid :)
Tema: ja see „tubli” on suur probleem, sest kõik korrutavad, kui tublid me oleme. Kas me pole tublid? Kas me pole tublid?

Otsustasin täpsemalt uurida, kuidas on erinevad kunstiülikoolid oma lõpunäitused seekord lahendanud ja mida see tudengite jaoks tähendab.

Lääne mured

Pärast guugeldamist ja nii Eestis kui välismaal õppivate tuttavate küsitlemist tundub mulle üldpilt Lääne kunstiülikoolides sarnane: füüsilised lõpunäitused küll toimuvad, kuid on kõikjal edasi lükatud ning avalikud veebinäitused on levinud pigem USA-s ja Suurbritannias. Kõikjal pole see läinud sujuvalt – näiteks Londoni Kunstiülikooli (University of the Arts London) ja Kuningliku Kunstikolledži (Royal College of Art) üliõpilased algatasid petitsioonid protestimaks koolide otsuste vastu füüsilised näitused tühistada. Teisalt on tudengite initsiatiivil loodud lõputööde ja -näituste jagamiseks hulgaliselt alternatiivseid kanaleid, teiste seas näiteks Instagramikonto @sadgrads2020, veebileht The Social Distance Art Project ning algelise arvutimängu stiilis simulaator-veebinäitus DS2020.

Muudatuste põhiline põhjus oli kõikjal sama: koolide kinnioleku tõttu puudus pikalt ligipääs tehnikale, töökodadele ja stuudiotele (lõpetavate tudengite eelisõigus töövahenditele tekitas omakorda pahameelt nende seas, kes tänavu ei lõpeta). Muuhulgas polnud kõigil oma isiklikke arvuteidki, rääkimata kallimast ja spetsiifilisemast tehnikast, töövahenditest ja -ruumist. Eriti pingeline oli olukord aga üliõpilaste jaoks, kes maksavad kõrget õppemaksu või viibivad välisriigis näiteks viisa alusel. Selles valguses paistab veebinäitus ühest küljest hea alternatiivse lahendusena, kuid teistpidi on see toonud kaasa lisapinged ja sada uut muret kõikidele osapooltele.

JPG+PDF≠näitus

Enamik eriolukorras rutuga valminud veebinäitustest on tegelikult illustreeritud nimistud – virtuaalsed kataloogid, kus kaustatäis jpg-sid ja pdf-e on serveeritud näituse sildi all, mida ei muunda imekombel näituseks ka see, kui seal Google’i tänavavaate stiilis ringi liikuda saab. Need on levinud praktikad nii kunstiülikoolide kui ka muuseumide-galeriide puhul. Sama kurtsid tudengid: esiteks on teos ja selle dokumentatsioon kaks väga erinevat asja ning teiseks ei ole nende dokumentatsioonide komplekt automaatselt näitus. Kui näitust ei saa otse üle kanda füüsilisest ruumist virtuaalsesse, siis miks teeme seda sõnades? EKA kaasaegse kunsti magistrant Aksel Haagensen on kriitiline veebi-TASE terminoloogia suhtes: „Võib vaielda, et see pole äkki nii tähtis, aga milleks ülikoolis käia, kui mitte pisidetaile läbi mõelda ning nende sobivusi või mittesobivusi kaalutleda.” Näitusel peavad sisu ja platvormi kogemine toimuma sümbioosis – üksteist vajades ja täiendades, mitte omavahel konkureerides. Belgias vahetusõpingutel viibiv EKA fototudeng Anna Tamm rääkis, kuidas iroonilisel kombel tuleb tal kohaspetsiifilise installatsiooni osakonnas õppides oma teosest hindamisele fotodokumentatsioon esitada: „Üks mu õppejõud ütles digitaalse esitluse kohta, et kui sa kunstnikuna kasutad mingit digitaalset platvormi oma tööde näitamiseks, siis sa ei muuda seda platvormi, vaid su töö on lihtsalt selle peal, aga platvorm ikkagi domineerib – ta elab oma algoritmidega oma elu. See on kardinaalselt erinev sellest, kui sa saad minna galeriisse või ruumi, mille kunstnik on loonud ja vaataja saab teost üks ühele kogeda. Mingi digitaalse platvormi vahendusel on alati platvorm see, mida vaataja tegelikult kogeb.”

Virtuaalne TASE

Lääne kunstiülikoolid pidid lõpunäituseid puudutavad otsused vastu võtma sügavas eriolukorras, mil pandeemia kestvuseks ennustati kuni poolteist aastat. TASE korraldaja, EKA galerist Pire Sova töötas otsused välja eelkõige koostöös dekaanidega, kuid oli ühenduses ka Rootsi, Soome, Läti ja Leedu lõputööde näituste korraldajatega: „Konstfackis saadab iga aasta näitust online-kataloog ja nemad lükkasid samuti näituse augustisse ning alustasid ülikooli näituste digitaalse edasi andmisega oma kodulehel.” Tema sõnul võiks veebinäitus teatud määrani asendada tavapärast näitust, kuna õppetöö kestis edasi ja tudengid lõpetasid ka sel aastal: „Otsusele aitas kaasa ka see, et EKA on ammu igatsenud veebipõhist näitusekataloogi, mis võimaldaks lõputööde rahvusvahelist levikut nii lõpetajatele endale ja ka EKA-le. Selle abil saab oma tegevust jagada koostööpartneritega ja teiste rahvusvaheliste ülikoolidega.” Graafilise disaini osakonna juhataja Indrek Sirkli juhtimisel alustasid tänavused GD lõpetajad Robin Siimann, Elisabeth Juusu ja Kersti Heile TASE visuaalse identiteedi loomisega juba enne eriolukorra algust tavanäitust silmas pidades, mis võeti nüüd kasutusele nii veebis kui tulevasel füüsilisel näitusel augustis. Aprillis alustati veebilehe arendamist WWW Stuudioga ning juuni alguses said tudengid alustada oma tööde veebilehele üles laadimist. Tagantjärele oli veebi kolimine Pire sõnul õige otsus: „Isegi nüüd, kui eriolukord on möödunud ja iseenesest oleks võimalik näitust külastada, oleks olnud pea võimatu ligi 200 osalejaga näitust korraldada ja installeerida 2+2 reegleid järgides.”

Pire Sova: „Isegi nüüd, kui eriolukord on möödunud ja iseenesest oleks võimalik näitust külastada, oleks olnud pea võimatu ligi 200 osalejaga näitust korraldada ja installeerida 2+2 reegleid järgides.”

Lisaks näituse kolmekordse korraldamisega kaasnenud töökoormusele, mida saatsid märksõnadena kannatlikkus ja suhtlusoskus, toob Pire tavapärase TASE-ga võrreldes välja kommunikatsiooni olulisuse nii koolisiseses kui globaalses plaanis: „TASE näitus on suunatud vastavate erialade ja valdkondade spetsialistidele-kolleegidele info vahetamiseks, ettevõtjatele eriliste ja andekate koostööpartnerite ning töötajate leidmiseks, loomingu jagamiseks ja sõnumite edastamiseks.” Teisalt eeldab veebinäitus arvuti ja interneti kasutamise pädevust, mis seab potentsiaalsetele külastajatele omad piirangud.

Füüsiline TASE

TASE veebilehel on tava-, veebi- ja satelliitnäituste programm koondatud lõputööde festivali nimetuse alla. Augustis toimuv traditsiooniline TASE on seekord uue fookusega, esindades eelkõige vabade kunstide teaduskonna, rakenduskunsti ja disaini õppekavasid: „Seal on väljas eelkõige tööd, mille vorm tingib publikuga kohtumist, et teost täisväärtuslikult tajuda. Selleks on teiste seas kolmemõõtmelised objektid ja skulptuurid, interaktiivsed ja kombitavad teosed, erinevaid meeli korraga haaravad teosed, nt ruumiline heliinstallatsioon ja paljud teised.” Just vabade kunstide tudengid tundsid füüsilise näituse vajadust: „Nad on alustanud lõputööde tegemist juba mõnda aega tagasi – kuidas keegi, aga mõni on sellega tegelenud kaks aastat. Seega on nad pidanud kiiresti ümber kohanema ja seda tegelikult väga vähese info põhjal – polnud teada, milline veebilehe keskkond olema hakkab, milline välja näeb ja mis võimalused seal on. Neil tuli lahendada ridamisi uusi küsimusi: kuidas oma teost dokumenteerida, mis meediumites, kuidas ja millisel määral seda kajastada? Olen tänulik, et lõpetajad on nii suures osas sellega hakkama saanud ja ära teinud.” Erialade rohkuse tõttu ei loodud ühist juhendit materjali sisu osas ning lähenemine oli pigem individuaalne, sh loodi vabade kunstide teaduskonna poolt fotodokumentatsiooni konsultatsiooni tiim, kuid paralleelselt kuulati ka tudengite soove: „Mul on ülimalt hea meel, et reaalsel näitusel osalemine on neile oluline ja nad on valmis pingutama, et oma lõputöid päriselt üheskoos näidata. Osaliselt selle mõjutusel tekkis otsus, et näitus ruumis peab ikkagi kindlasti lisaks toimuma, kasvõi osalises mahus.” Keegi aga välja ei jää, kuna füüsilisele näitusele pannakse üles ka ekraanid TASE veebiga, mille tugevusena toob Pire välja kasutajamugavuse: „Kunstikultuuri tekstipõhistel töödel, teatud disaini erialadel ja arhitektuuris, kus esitletakse teoseid planšettidel, on veebis näitamine eeliseks. Veebilehel on mõnusam pikemasse teksti süveneda kui tavapärasel näitusel. Samuti on hõlpsam navigeerida erinevate tööde vahel ja on lihtne ükskõik mis hetkel tagasi tulla teose juurde, mis huvi pakub.”

Tudengite pisarad

Kuigi kohtasin ka üksikuid positiivsemaid noote või lihtsalt ükskõiksust, näiteks: „Muidugi ma saan aru, et iseenesest selline formaat on tervitatav, et EKA tudengid ja nende suured tööd oleksid ikkagi kuskil esindatud, aga võibolla ma lihtsalt ise ei tunne, et meie eriala on selline, mis seda vajaks,” siis ülekaalukalt kuulsin kirglikku kurtmist ja seda eelkõige seoses ebakonkreetse infovahetusega, mis niigi pingelisel ajal suurt segadust külvas. Kahtluse alla seati ka agressiivne ja töid alla neelav graafilise disaini lahendus ning publikuni jõudmine: „Kas päriselt keegi läheb keset suve mingile veebilehele seda kataloogi lappama?” ning üleüldine eesmärk: „Ma ei saa aru, miks seda vaja on ja sooviksin teada, kas saab kuskil loobuda sellisest jamast.” Vabade kunstide tudengid polnud rahul rangelt fikseeritud veebiformaadiga: „Igale ühele on jäetud justkui veebiseina üksik paindumatu kruvi, mille otsa oma pahn toppida,” ja „Reeglid painduvad nagu keedetud rabarber, kui institutsioon peab midagi otsustama eriolukorra küüsis.” Tunti, et kool tahab tudengitest justkui lahti saada, mistõttu spekuleeriti survestamise majanduslike ja turunduslike tagamaade üle: „Kriisiolukorras olime võimelised 280 tudengit uksest välja lükkama – tule meile õppima ning me kindlustame sinu kraadi ka apokalüpsise puhul.”

Minu poolt küsitletud EKA tudengite tagasisidet arvesse võttes ei tundu veebiplatvormi lahendus kuidagi orgaaniline ega õppetööle sisulist lisaväärtust pakkuv.

Kuigi mul on hea meel, et olen veebi vahendusel erinevate kunstikoolide tudengite lõputöödest osa saanud, siis nii nagu ka muude (kultuuri)nähtuste, veel enam hariduslike projektide puhul, ei ole siinkohal kuidagi eetiline väärtustada vaid lõpptulemust ja konteksti arvesse võttes prioriseerida publiku ootusi või vajadusi. Tööprotsessi alahindamine või lausa teadlik ignoreerimine on õppetöö kontekstis lubamatu. Minu poolt küsitletud EKA tudengite tagasisidet arvesse võttes ei tundu veebiplatvormi lahendus kuidagi orgaaniline ega õppetööle sisulist lisaväärtust pakkuv. Pigem on selle näol tegu eraldiseisva produktiga, mida proovitakse tudengitele kasuliku kohanemisväljakutse ja õppimisvõimalusena serveerida – (sise)kommunikatsioon kriisiolukorras oli puudulik, et mitte öelda täielik läbikukkumine.

Kõrgem Kunstikool Pallas

Kohalikest kohanemistest võib veel välja tuua Pallase, mille arendusjuhi Maiken Austini sõnul on neil käsil virtuaalse näituse koostamine ning sügisel avatakse Nooruse galeriis traditsioonilise kevadise lõpunäituse asemel väiksemamahuline väljapanek koos lõputööde kataloogiga. Kooli kodulehel avaldati kriisiolukorra vältel intervjuusid tudengitega ja rektori avaliku nädalakirja all ilmusid kooli töötajate päevikuvormis nädalakokkuvõtted – see tundub olevat küll sümboolne, aga siiski sümpaatselt kaasav žest. Koolipoolset kommunikatsiooni kiidab ka skulptuuriosakonna lõpetaja Gertrud Kinna. Ta ise leidis aprillis Nooruse galeriis toimuma pidanud isikunäitusele alternatiivse asukoha renoveerimise ootel hoone näol üpris juhuslikult: „Mul vedas meeletult, et sugulaste firma oli ostnud kinnisvara Tartus Pikal tänaval. Nii saigi minu diplomitöö uue hingamise. Kirjalikku osa mõjutas see niipalju, et tuli ümber mõelda kogu näituse formaat. Samuti tekkis idee, et võiks või lausa peaks lisadesse lisama uue näitusehoone ajaloo ja kultuuriväärtuste kirjeldused. See valik tähendas ka seda, et kuni näituse lõpuni olin kohapeal ise olemas ning viisin külastajate gruppidega läbi ringkäike näitusesaalis.”

Tagantjärele targutamine

Väljavõte ühest Facebooki vestlusest
Mina: Aga ära lõpeta ikkagi praegu
Tema: Hahaa:) see oleks mõjuv protest, kui kõik streigiksid ning keegi ei lõpetaks EKAs. (mul on lõputöö suht valmis) :)
Mina: No kui valmis siis pole ju kuhugi kiiret
Tema: aga ükski töökoht ei anna mulle tööd, kui mul pole kaasaegse kunsti magistrikraadi… millest ma elan seni ;)
Mina: So true

Eks saame näha, mil määral tänavused lahendused tulevikus rakendust leiavad ning mis suundades virtuaalseid platvorme lõpunäituste kontekstis edasi arendatakse. Kriisiolukorrast tingitud kommunikatsiooniprobleemid loodetavasti enam ei kordu, kuid tudengite ärritatuses seoses äkilise üleminekuga veebiplatvormile ning sellega paratamatult kaasnenud meediumimuutusega mängib minu arvates suurt rolli institutsiooni poolt kasutatud terminoloogia ebatäpsus ja ebaühtsus: kui näiteks füüsilise näituse puhul eristame selgelt näitust ja selle kataloogi, siis virtuaalse lahenduse puhul on sõnavarale justkui unustatud tähelepanu pöörata. Publiku seisukohalt on veebi-TASE hea näide kasutajasõbralikust, kuigi oma lihtsuses üpris igavast veebikataloogist, millel on füüsilist näitust täiendav funktsioon nii üldise ligipääsetavuse kui kirjalike tööde kättesaadavuse ning lugemismugavuse osas.

Kuid mida võime toimunust järeldada ülikoolide väärtushinnangute kohta? Kas poleks olnud targem võtta aeg maha ning keskenduda uute tingimustega kohanemisele läbi kaasava, avatud arutelu ja üksteise toetamise, suurendades omavahelist usaldust ja ausust ning julgedes vajadusel ka erineda, mitte lastes end mõjutada näiteks teiste koolide valikutel? Need mõtted on muidugi kõrvaltvaataja targutamised – kriisiolukorras tuleb kiirelt vastu võtta otsused, mis tunduvad sel hetkel parimad võimalikud – aga mille saame toimunust tagantjärele kaasa võtta? Mina vahendan vaid osade tudengite arvamusi ega teinud näiteks ülekoolilist küsitlust – laiemate järelduste tegemisel oleks vajalik mingis vormis üldisem tagasiside. EKA kodulehel olevas kooli tutvustuses seisab: „Akadeemia eesmärk ja soov on, et selle kooli lõpetajad oleksid edaspidi võimelised edukalt ühiskonnas toimima ning töötama iseseisvate loojate ja mõtlejatena.” Mina tahan toimida, töötada, luua, mõelda ja õppida turvalisemas ja läbipaistvamas keskkonnas, kus ollakse üksteisele vaimselt toeks, väärtustatakse koostööd, osatakse teistega arvestada ning nii ennast kui teisi kuulata.

Kati Ots on kunstitöötaja ja EKA kuraatoriõppe magistrant, kes uurib jätkusuutlikumaid, ligipääsetavamaid ja kaasavamaid kunstipraktikaid. Hetkel on ta praktikal Creative Time’is, töötades sotsiaalse õigluse fookusega kunstiprojektidega New Yorgi linnaruumis.