Härra Ekke Västriku pikaltmängiv krabab esmalt tähelepanu palade ebatavapäraste narratiivsete pealkirjadega „Can’t I…”, „In General…” ja „Meanwhile…”. Elektroonilise muusika, žanri, mis on vokaali puudumise või vähemalt alatähtsustamise poolest lausa kohati pealetükkiv, on see üsna tabav lüke.

Tõepoolest, palad progresseeruvad heliliselt, justkui neil oleks mõni jutustus edasi anda. Kas pealkirjad on vihjed neile või mõeldud vaid kujutlusvõime ülespiitsutamiseks, jääb vast kuulaja (ning muidugi autori) otsustada.

Õnneks tasub publiku pühendatud aeg ennast hästi ära, sest korduval kuulamisel hakkavad helirajad aina rohkem külge. Pooleldi ambientne teos ässitab kuulajat enda panust andma, komm tuleb esmalt nii-öelda paberist välja võtta. Rahulikud ning voolavad, kuid samas ka detailsed ning tähelepanu nõudvad palad meenutavad oma ehituselt ning stiililt vägagi Aphex Twini ning Squarepusherit, olles vaid veidi hapramad ning õrnemad.

Muidugi ei tähenda see rahumeelsus, et plaat üksluine oleks. Palad ei kaota iialgi oma mõju kuulaja üle, isegi kui ta arvab, et on muusika küüsist pagenud. Ootamatult kõlavad haripunktid toimivad imponeerivalt, kuid ei muutu iialgi väsitavaks. Kuulamist väärib see plaat kindlasti, aga mitte pelgalt möödaminnes, vaid end julgelt seiklusesse heites. Teekond on ju väärt rohkemgi kui sihtpunkt.