Mudlumi kriitikakogumik on tõhus raamat neile, kes on kirjaniku käekirjaga juba tema proosateostest tuttavad, või miks mitte hoopis sisseviskaja autori ilukirjandusliku loomingu juurde.

Mudlum „Väike tekstimüür”
Koostamisel aidanud Johanna Ross, toimetanud Liisi Rünkla, kujundanud Allan Appelberg
Strata, 2023
287 lk

Öeldakse, et paremini kirjutamiseks tuleb kõigepealt rohkem lugeda. Ja siis lihtsalt harjutada, harjutada, harjutada. Seega esitasin endale algaja kriitikuna hüpoteesi ja ülesande: kas kriitika lugemine aitab endalgi paremaks kriitikuks vormuda? Õppematerjaliks valisin Mudlumi (kriitika)tekste koondava kogumiku „Väike tekstimüür”.

Kogumikus on 27 aastatel 2017–2023 ilmunud raamatuarvustust ning neile lisaks veel 15 teksti koondpealkirja „Elu, teater, laulupidu” all, mille hulgas on nii teatriarvustused kui ka koroonaaegsed eluolukolumnid.

Kui tahta kriitikakirjutamisega algust teha, siis ega häid (eestikeelseid) juhendmaterjale liiga hõlpsalt ei leiagi. Google pakub otsingu „kuidas kirjutada kriitikat” vastuseks esmalt hoopis õpetusi kaaskirja, eluloo ja blogipostituse kirjutamiseks. 2015. aastast leidub küll ka üks Sirbi artikkel, milles Märt Väljataga selgitab, et „arvustuse kolm komponenti on kirjeldus, tõlgendus ja hinnang”. Müürilehe filmikriitikute konkursi juhend soovitab vältida klišeesid, siduda nähtut ja kuuldut päevakajalise ja ühiskondlikuga ning anda arvustusele isikupära. Niisamuti soovitab Värske Rõhu kirjanduskriitika konkursi üleskutse mõelda väljaspool tavapäraseid vormiraame. Karin Allik on arvanud, et kriitika alus peaks olema ambitsiooni käsitlemine.

Isikukogumik, mitte best of

Nii koosnevad ka Mudlumi arvustused suuresti loetud teksti tõlgendusest ning ehk veelgi suuremal määral loetu paigutamisest varasema lugemuse ja kogemuse konteksti. Ega kellegi teise kui iseenda kogemusele ei saakski ju analüüsi baseerida. Sellega meenutas Mudlumi kogumik mulle pisut Nora Ephroni kirjutisi 70ndatest – ka tema ajakirjandustekstid ja kriitika on sellised, kus kõigepealt veereb jutulõng täiesti oma rada, mööda tähelepanekuid, kommentaare ja heietusi, kuni lõpuks asjani jõuab. See lisab tekstidele omamoodi aja jälje ning muudab need ilmselt lugedes väärtuslikuks ka aastakümneid hiljem. Mudlum põimib mitmesse teksti oma üleskasvamise kogemusi, nii nõukaajast kui ka 90ndatest, lisades sel viisil arvustatavale teosele omamoodi (isikliku) ajaloolis-antropoloogilise kihistuse. Autor isegi nendib: „NB! Ma ikka edenen oma kriitikakunstis, suudan asetada teoseid laiemale horisondile, tõmmata paralleele.” (lk 46)

Mitmes arvustuses põimib Mudlumi kirjanduslik niit teksti ka teiste kultuuritegelastega seotud isiklikud seigad, näiteks Robert Kurvitza, Janar Ala ja Sandra Jõgevaga seotud lood ja muljed. Küllap on üsna paratamatu, et kirjaniku-kriitikuna tegutsedes peab vahel arvustama ka sõprade-tuttavate teoseid. Muidugi võib see mingil määral kammitseda, teisalt teevad isiklikumat laadi seigad omamoodi sissevaate praeguse kirjandusmaailma kogukondadesse, olgu need kas või vaid Facebooki seintel. Pole ju üldse välistatud, et nii nagu mina loen isuga omaaegsete siurulaste ja nooreestlaste läbikäimise kohta, vaadatakse kunagi tagasi meie ajastule ja mõeldakse, et voh kui lahe, nad kõik olid Facebookis sõbrad.

Pole välistatud, et nii nagu mina loen isuga omaaegsete siurulaste ja nooreestlaste läbikäimise kohta, vaadatakse kunagi tagasi meie ajastule ja mõeldakse, et voh kui lahe, nad kõik olid Facebookis sõbrad.

Ühelt poolt võib muidugi ette heita, nagu seda tegi Karola Karlson sama teose arvustuses Loomingus, et isiklikud heietused võtavad ehk liigagi palju ruumi Mudlumi tekstides ja jätavad arvustatava teose tagaplaanile. Teisalt, ehk ongi kogumikku valitud sellised arvustused, millega kirjanik ise rohkem suhestub? Tegu on siiski isikukogumiku, mitte kirjanduskriitika best of volüümiga.

Teoste läbitunnetamise kõrval võtab Mudlum sageli oma tekstides lausa hüperteadliku kriitikupositsiooni, kommenteerides, kuidas arvustatav teos temani jõudis (nt lk 30, 73), missuguses olukorras ta kirjutama asub (nt lk 40, 80) või mida ta ise oma kriitikurollist arvab (nt lk 108, 135, 159). Üldiselt jääb mulje, et enamasti ei anna arvustuse avaldamiseks tõuget sügavat muljet avaldanud lugemiskogemus, vaid pigem tekstinäljas toimetaja, kes proovib oma rubriigi mahtu täita ja nõnda ikka teada-tuntud valvekirjutajate poole pöördub. Võib-olla on Mudlum arvustuste kirjutamisega lihtsalt oma lisatulu era’s?

Kuigi Mudlumil on küllaltki väljakujunenud ja äratuntav, lobe ja argine kirjutamisstiil, siis näiteks Tõnu Õnnepalu raamatu „Valede kataloog. Inglise aed” arvustus (lk 30–36) tekitab minus siiski enam-vähem samu emotsioone kui Õnnepalu „õhkamiskirjandus” ise, nagu Mudlum seda nimetab. „Miski ei saa kunagi selliseks, nagu ühes paradiisis peaks olema, ei saa kultuurseks, alati on platsis mingi barbaarsus, see vohab ilma aru ja otsata, neelab haritud põllud, ülesehitatud riigid, kusagilt tulvab hordidena umbrohtu, sisserändajaid, võõrliike.” (lk 35) See nostalgitsemine, mõttelõnga joosta laskmine ja romantiline õhkamine on arvustuses sama palju kohal kui mis tahes Õnnepalus.

Janar Ala arvustades markeerib Mudlum toonivahetust (siin: tagasilülitust arvustatava teosega sarnaselt stiililt) aga ise: „[K]ui nüüd tögamisele rangemad toonid peale keerata…” (lk 48) Teisalt kujundab arvustuse keelekasutust ka väljaanne. Nii kipuvad Vikerkaares ilmunud tekstid (nt „Serafima ja Bogdani” arvustus lk 49–55) olema põhjalikumad ja analüütilisemad kui näiteks Sirbis või Postimehes ilmunud, mille puhul paistab rohkem välja Mudlumile omane kõnepruuk.

Üldiselt jääb mulje, et enamasti ei anna arvustuse avaldamiseks tõuget sügavat muljet avaldanud lugemiskogemus, vaid pigem tekstinäljas toimetaja.

Raamatu lõpetavadki kuus Postimehes ilmunud kolumni, mis jäävad otsapidi juba nostalgitsema panevasse koroonaaega. Need tunduvad mulle muidu küllaltki ühtlaselt laotud tekstimüüri kõige vähem sobivat, kuigi paarikümne aasta pärast seda raamatut lugedes on võib-olla just need kõige väärtuslikumad ajakapslid.

Kriitik võib olla igaüks

Mudlum, kelle kogumikus on 42 arutlevat (kriitika)teksti (ning see on ju vaid jäämäe tipp ka tema mitteilukirjanduslike tekstide kontekstis), ei pea ise end täieõiguslikuks kirjanduskriitikuks, vaid vihjab sellele justkui möödaminnes: „[M]eie ahtas kultuuriruumis võib kriitik olla ju igaüks (näiteks ka minusugune), kelle mõtteid mõni väljaanne tiražeerida võtab.” (lk 108) Omamoodi paradoks ongi vist see, et end sageli kriitikurollis ebakindlana tundev Mudlum siiski selliste tekstide kogumiku välja on andnud. Tundub, et impostor syndrome saab kätte ka parimad, kui autor tõdeb isegi, et „millegipärast ei ole seni keegi erudeeritum isik seda [arvustuse kirjutamist] teha võtnud” (lk 73).

Tõtt-öelda hiilisid mullegi kirjutamise ajal ligi petturi sündroomile omased mõtted: kes olen mina, pelgalt mõned filmiarvustused kirjutanud turundusmimmu, et arvata midagi ühe hinnatuima nüüdiskirjaniku teose kohta? Oleks võinud ju lihtsalt raamatule Goodreadsis tärnid ära panna ja eluga edasi minna. 

Aga siis lugesin filmivaldkonda raputanud Sirbi artiklit, kus Andrei Liimets mainib, et „tegu on ajakirjandusmaastiku valusa peegeldusega, kus kriitikuks saab end nimetada vaat et igaüks”, ja jäin pikemalt mõtisklema üldse kriitiku kui elukutse üle. Kuidas muudmoodi kriitikuks saada kui mitte lihtsalt ise hakata, katsetada ja harjutada? Ükski kultuuritoimetus ei otsi tööle kedagi, kelle ametinimetus oleks „kriitik”. Ikka on kriitika kirjutamiseks vaja näpistada aega millegi muu kõrvalt, kas siis (aja)kirjanduse või täiesti muud masti tööde ja tegemiste. Tõsi, paljud kriitikakirjutajad on arvustatava valdkonnaga otsesemalt seotud, olgu nad tõlkijad, heliloojad, kirjanikud või produtsendid-korraldajad, kuid aina enam on mulle (minu suureks rõõmuks!) silma jäänud ka selliseid arvustajaid, keda võiks pigem nimetada lihtsalt suure kultuurihuviga inimesteks.

Ükski kultuuritoimetus ei otsi tööle kedagi, kelle ametinimetus oleks „kriitik”. Ikka on kriitika kirjutamiseks vaja näpistada aega millegi muu kõrvalt.

Ehk aitaks head kultuurikriitikat püünele tõsta isiklike kogumike kõrval ka aastat või valdkonda kokku võtvad kogumikud. Noh, nagu „Eesti Novell”, aga hoopis aasta parimaid kriitikatekste koondav väljaanne. See võiks anda võimaluse tõsta esile silmapaistvamaid kirjatükke (ka väljaspool Kultuurilehe väljaandeid ilmuvast), et anda alustavatele kriitikutele justkui kvaliteedisuunis ning teha kriitikat kriitikale, mida Müürilehes varemgi igatsetud on.

Kui tulla tagasi artikli alguses püstitatud ülesande juurde, siis kuivõrd Mudlumi kogumik on siiski tugeva autorikäekirjaga ega pretendeeri tegelikult mingi paremiku tiitlile, ei tahakski ma seda päris üks ühele endale eeskujuks võtta. Pigem on see üks tõhus kogumik neile, kes on kirjaniku käekirjaga juba tema proosateostest tuttavad, või miks mitte hoopis sisseviskaja Mudlumi ilukirjandusliku loomingu juurde.

Piia Õunpuu töötab tehnoloogiafirma turundusosakonnas ja püüab oma vaba aega sisustada võimalikult kultuurselt. Ta võitis eelmisel aastal Müürilehe filmikriitikute konkursi ja arvab, et võib end tänu sellele väikestviisi kriitikuks nimetada.