Seenelkäimise funktsioon ei ole tänapäeval enam esmajoones praktiline, vaid pigem hedonistlik, isegi meditatiivne. Aga kui seenele lähemalt otsa vaadata, siis kas tegemist on üldse taime või äkki hoopis loomaga? Ja lõppeks, kuidas peab seen vastu antropotseenile?

           üMarmürkel
            sOögiseen
      kübaR
              Cm.
kollakasHall
       tumEdamate
         heLedamate
           aLumises
      servAs

              Eraldatud
        jalaSt
              Cm.
värvusetUd
            toLvjalt
    tippudEga
      rohtuNud
   aprillisT
           mAini

Mesostilise seeneluuletuse autor on avangardistlik helilooja ja mükofiil John Cage. Luuletus ilmus 1972. aastal avaldatud kogumikus „Mushroom Book”, mis koosnes Cage’i vabas vormis kirjutistest, illustraator Lois Longi sihvakatest seenejoonistest ja botaanik Alexander H. Smithi sulest pärit teaduslikest seenekirjeldustest. Luuletus pole tõlgitud, vaid Cage kirjutas selle eesti keeles, lisaks on kogumikus rootsi- ja soomekeelseid mesostihhoneid. Helilooja sai mükofiiliapisiku külge juba noorena, kui ta lisasissetuleku teenimiseks metsast söögiseeni korjas ja neid New Yorgi tipprestoranidele hangeldas. Hilisemas elus, kui akuutne majanduslik vajadus seente korjamise järele hajus, tõmbas Cage’i metsatrettide poole aga pikkade jalutuskäikude transtsendentne ja mõtiskluslik potentsiaal, rääkimata seentest, mida helilooja koos või ja soolaga praadis, misjärel ta neile hiljem sidrunit lisas. 

Seened olid 20. sajandi Ameerikas en vogue teema. Viis aastat enne Cage’i seeneraamatut ilmus teos tema kaasmaalase Robert Gordon Wassoni sulest. Edukas New Yorgi pankur – Wasson oli asepresident J.P. Morgani pangas – oli pühendanud kümme aastat oma elust hallutsinogeensete seente uurimisele (ja nende kogemisele). Tema raamat „Soma: Divine Mushroom of Immortality” (1968) sai niidistiku alla 1957. aastal, kui Wasson koos oma sõbraga esimest korda Lõuna-Mehhiko mägikülas hallutsinogeenseid seeni proovis. Wassoni 1957. aastal ajakirjas Life ilmunud artikkel „Seeking the Magic Mushroom” populariseeris „maagilise seene” termini ja tõi seenetrippimise laiema massi teadvusesse. Psühhedeelsetes seentes sisalduva psilotsübiini mõju on võrreldud sageli LSDga.

Õige seeneretk päädib aja- ja kohataju kadumisega, metsast lahkumise aega ei kuuluta mitte korvi servadest üle pungitavad puravikukübarad, vaid puudesalule laskuv ööhämarus.

Mükofiilid ja mükofoobid

Oma Life’i teksti antropoloogiasse kalduvates lõpulõikudes märgib Wasson, et iga indoeuroopa rahvas on ajalooliselt kas mükofiilne või mükofoobne. Venelased ja katalaanid olevat suured mükofiilid, samal ajal kui antiikkreeklased, keldid, skandinaavlased ja anglosaksid olevat mükofoobid.[1] Siinkohal vaidleks küll pisut vastu, kui toetuda kreeka mütoloogiat uurinud kirjaniku Robert Gravesi teooriale, kes kirjutab oma raamatus „Kreeka müüdid” (1955), et vägijook ambroosia, mida müütides sageli pruugitakse, oli tegelikult Amanita muscaria – hallutsinogeenne seen, mida tarbisid nii etruskid kui ka viikingid, et end lahingute eel üles kütta[2] –, eesti keeles tuntud kui punane kärbseseen. Wassoni mükoetniline liigitus jätab eestlased igatahes kenasti kahe mäetipu vahelisele alale, mäejalami laialehisesse metsa.

Võimalik, et eksin, aga olles veetnud lapsepõlve Lõuna-Eesti metsades vanaemaga seeni jahtides, on mulle jäänud mulje, et lõunaeestlased on suuremad mükofiilid kui põhjaeestlased. Teisalt toob Tartu Ülikooli loodusmuuseumi bioloogiliste interaktsioonide ökoloogia töörühma vanemteadur Leho Tedersoo Sirbile antud intervjuus hoopiski välja, et Eesti seenerikkaim paik on Abruka laialehine mets, mis on mitusada aastat vana, inimtegevusest pea puutumata.[3] 20. sajandi esimeses pooles sündinud põlvkonna jaoks ei olnud seenelkäik pelk meelelahutus ja mõtteid jahutav jalutuskäik samblavaibal, vaid veel üks viis, kuidas loodussaaduste najal peret toita. Kukeseened ja puravikud läksid juba samal õhtul kastmega kartulite peale, pilvikud ja riisikad aga keedeti läbi, marineeriti ning pandi purki talveks tallele. Kui läks eriti hästi ja leiti sirmikuid, sai neid munatainas paneerida, tulemuseks nõukaaegne vegešnitsli eellane. Tänapäeval, kui supermarketiletid on šampinjonidest ja portobellodest lookas, käime me endiselt turul kukeseeni ja puravikke otsimas. Aga metsa seenele enam eriti tihti ei satu, sest head seenemetsad, eelkõige Tallinna ümbruses, on muutunud oma harulduses saladuseks, mida ei tihka jagada isegi parimate sõpradega.

Sihituse võlu

John Cage iseloomustas oma seenelkäike kui sihitut ekslemist. Kuigi metsamineku praktiline ettekääne on korjata söögiseeni, näib selle tegelik eesmärk peituvat just eesmärgitus seiklemises: puude vahel uitamine puhastab pea argiteemadest ja viib meeled-mõtted ootamatutele radadele uitama. Õige seeneretk päädib aja- ja kohataju kadumisega, metsast lahkumise aega ei kuuluta mitte korvi servadest üle pungitavad puravikukübarad, vaid puudesalule laskuv ööhämarus.

We remain greedy: we never find
enough. We keep on
looking for mushrooms
until we’re obliged (an engagement or the fact
the light’s falling) to stop. Only for
some such reason do we leave the woods (unless,
by then, we’re lost).
– John Cage

Ego unustamine ning mõttelõnga ootamatud lahtirullumised olid lahutamatu osa Cage’i loomingulisest protsessist. Just selle meelijahutava kogemuse pärast tasukski seeni turu asemel metsasalust otsima minna. Heal päeval võib seenelkäigust saada ekstaatilise kogemuse. Sõna „ekstaas” tuleneb vanakreeka sõnast ἔκστασις (ekstasis), mille ligikaudne algtähendus oli „[enesest] väljaspool viibimine” – teadvuse ajutine muutunud seisund, milles tavapärane väliskeskkonna tajumine on vähenenud ja asendunud intensiivsete subjektiivsete elamustega. Mitmetunnisel metsas uitamisel on argimõtetele dekreatiivne mõju: mõtted lahustuvad abstraktseteks ja fluidseteks ebemeteks, pea puhkab ning päevatõelusesse naastes saab ideed uuesti värskeks ja koherentseks kogumiks kokku panna, toimub rekreatsioon. Telefoni võib jätta koju või paigutada korvi põhja, nii et see peatselt, pärast paari metsafoto ja -video jäädvustamist seenekuhja alla mattub, kuid sellegipoolest liigpõhjaliku enese- ja navigatsioonikaotuse korral päästerõngana toimib.

Seen antropotseenis

Kuigi (või just seetõttu, et) seente puhastamine, lõikumine, sorteerimine ning sellele järgnev praadimine või kupatamine on paras kannatuste ja kannatlikkuse rada, on need leidnud koha lisaks kodusele õhtusöögilauale ka tipprestoranide menüüs. Rootsis asuva kolme Michelini tärniga restorani Frantzén välja antud kohvilauaraamatus on juttu teravalt puuviljase ja vürtsise maitsega matsutake seentest, mida küll Rootsis suure õnne korral leida võib, aga mis kohalikule nõudlusele vaatamata tihti Jaapani jõukate gurmaanide lauale rändavad. Matsutake seened (ee männiheinikud), mis on 2014. aastast Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) punases nimistus, ei ole kommertslikult kultiveeritavad, kuna need on tugevas sümbiootilises sõltuvuses neid ümbritseva männimetsaga ja vajavad kasvamiseks okkarisu. Mida enam metsasid metsamajandajate kätte satub, seda vähemaks jääb männialuseid, kust okkarisu ära ei koristata, ja nii väheneb ka matsutake’de looduslik levikuala.[4] Männiheinikuid Eesti metsadest üleliia tihti ei leia, aga siiski… Kui rootsi bioloog Niclas Bergius 2016. aastal Eestis Lahemaa rahvuspargist matsutake seene leidis, ületas see koguni kohaliku uudiskünnise. Uudislugu Postimehes mainis märgiliselt, et „umbes pool kilo matsutake seeni maksab ligi 1000 dollarit ehk 890 eurot”[5], kuid kahjuks mitte asjaolu, et tegemist on kliimasoojenemise ja liigse metsamajandamise tõttu häviva liigiga. Ameerika antropoloog Anna Tsing kirjutas oma 2017. aastal ilmunud raamatus „The Mushroom at the End of the World” – mis vaatleb kapitalistliku ühiskonna toimemehhanisme läbi matsutake-kaubanduse ning nende ajaloo –, et esimene elusorganism, mis Hiroshima aatomipommist laastatud maapinnal tärkas, oli just matsutake seen.[6]

Korduvalt on tõestatud, et seened suudavad lahendada labürindilaadseid ülesandeid.

On alust arvata, et seened jäävad planeeti Maa asustama ka antropotseeni lõppedes. Seenejuurestiku pea üleloomulik resistentsus tuleneb mükoriissest sümbioosist teiste elusorganismidega. Metsakoosluse sidusus ning informatsioonivahetus on tänu seeneniidistikule niivõrd kõikehõlmav, et seda nimetatakse Wood Wide Web’iks. Seened on ühed vanimad asukad planeedil. Mükoloog Merlin Sheldrake kirjutab oma raamatus „Entangled Life” (2020), et esimesed taimed suutsid maismaad koloniseerida tänu mükoriissele sümbioosile. Viiekümne miljoni aasta vältel, kui vetikad ookeanidest välja kolisid ja maapealseteks taimedeks arenesid, pakkusid just seened neile toitaineid, informatsiooni ning abi paljunemisel. Hiljem kujunes taimedel välja juurestik, mis täitis sama funktsiooni. Sheldrake märgib, et taimejuurestik võiski esmalt kujuneda eelkõige seenevõrgustiku majutamise eesmärgil.[7]

Seenemõistuse keerukas labürint

Kas maailmas on üks miljon või viis miljonit seeneliiki? Mis tüüpi elusolendid üldse kategoriseeruvad seenteks? Teadlased on üksmeelel, et neis küsimustes puudub täielik üksmeel. Mõned teadlased ei kategoriseeri seeni taimedena, vaid eelistavad paigutada neid loomariigi hallile ääremaale. Veganidiskursuse huvides võiks küsida, kas seentel on intelligents ja mõttevõime, agentsus? Korduvalt on tõestatud, et seened suudavad lahendada labürindilaadseid ülesandeid. Mükoloog Lynne Boddy on teinud näiteks katse, mille käigus ta valmistas seenejuurestikule sobivast pinnasest Suurbritannia saare maketi ning paigutas sälk-kollanuti seeneniidistiku kogumid suuremate linnade asupaikadesse. Peagi kasvasid linnakogukondade ümber seeneniidistikust võrgustikud, mis langesid kokku Suurbritannia maanteede plaaniga. Sarnaseid katseid on tehtud ka näiteks Tōkyō linna maketiga, kus seenevõrgustik taaslõi kohaliku metroovõrgustiku, ja Ikea kaupluste sisearhitektuuriga, mille riiulirägastiku vahelt seeneniidistik edukalt väljapääsu leidis.[8]

Seeneintelligentsi katsetest lugemine tekitab nende metsaasukate vastu teatud aukartuse. Kuid seenelkäigust loobumiseks pole otseselt põhjust, kuniks söödava maapealse osa äralõikamine ei kahjusta niidistikku. Vanaema õpetas ikka, et seeni tuleb lõigata juurte kohalt ja niidistik tagasi sambla alla peita – et nad järgmisel aastal uuesti pea metsavaiba alt välja pistaksid. Seente pealisosa, mida näeme metsa kontaktpinnal, on nende vili, mille abiga õhku spoore paisata ja seeläbi uusi alasid koloniseerida. Ehk siis hilissuvises metsas kõndides hingame pidevalt seeni ka omale kopsudesse. Põlvest põlve kanduvaid rahvatarkusi on eesti seenelistel veelgi. Näiteks kibeda sapipuraviku tuvastamiseks tuleb vaadata kübara alla ja kui see paistab kahtlaselt roosakas või lumivalge, tuleb poorset osa keeleotsaga maitsta. Kui maitse on kibe, siis tasub puravik metsa alla jätta, et see kogu ülejäänud pannitäie maitset ära ei rikuks.

Eesti kirjanikele (ja poliitikutele) meeldib rääkida eestlastest kui metsarahvast. Kui jätta kõrvale „metsarahva” tähendus „metsa maha raiuva ja efemeerseks kapitaliks töötleva rahvana”, võib täheldada ka teist trendi: eestlastele meeldib looduses aega veeta. Sobivad ka sood ja rannapealsed, aga erinevalt kahest viimasest, mis pakuvad eelkõige meelelist ja esteetilist naudingut, saab metsaskäiku põhjendada ka praktilise toidukogumise ettekäändega. Isiklikult on küll liialt seeneküllased metsad alati väsitavalt mõjunud – muudkui lõikad ja viskad korvi, ilma et saaks sihitult ringi luusida ning oma psüühesse sulanduda ja sulguda. Sellisel juhul saab seenekorvi kähku täis korjata, metsa alla ootama jätta ning seejärel käed taskus ringi uidata. Tänavusel põua-aastal metsades kuigi palju seeni ilmselt ei kohta, mis tähendab, et parim šanss kiirelt kukeseeni hankida on sammud turu poole seada. Kui aga otsida mõttepuhkust läbi seene-ekstaasi, ei pea selleks ilmtingimata võluseeni sööma. Ehk piisab ka sellest, kui suvila lähistel metsas üks pikem tiir teha.

[1] Wasson, R. G. 1957. Seeking the Magic Mushroom. – Life, nr 5.
[2] Graves, R. 2017. The Greek Myths, lk 9.
[3] Käärt, U. 2016. Seeneriigi varjatud elurikkus. – Sirp, 14.10.
[4] Brandrud, T.-E. 2020. Tricholoma matsutake. The IUCN Red List of Threatened Species 2020.
[5] Mihelson, H. 2016. Fotod: Rootsi teadlane leidis Lahemaa rahvuspargist maailma kalleima seene. – Postimees, 16.09.
[6] Tsing, A. L. 2015. The Mushroom at the End of the World, lk 3.
[7] Sheldrake, M. 2020. Entangled Life, lk 4.
[8] Sheldrake, M. 2020. Entangled Life, lk 50–54.

Karola Karlson hoolib kirjandusest ja muust inimlikust. Viimasel ajal pageb tihti Pariisi müra keskelt Lõuna-Eesti metsadesse.