„True Detective” (2014–…, USA, HBO). Looja-stsenarist Nic Pizzolatto, lavastaja Cary Joji Fukunaga, osades Matthew McConaughey, Woody Harrelson, Michelle Monaghan jt.

„Death created time to grow the things that it would kill.” On raske leida tabavamat tsitaati „True Detective’ist”, mis võtaks paremini kokku, millest kõnealune teleseriaal räägib. See on eksistentsialistliku filosofeerimise ehedaim ekraniseering, mis seni eetris olnud, ning järjekordne argument selle poolt, et me elame rikkaliku teemavalikuga teleseriaalide kuldajastul. Sarimõrvarite jahtimisele pühendatud sarju on küll teiste seas hulganisti, kuid vähesed küündivad niivõrd kõrgele intellektuaalsele tasemele kui „TD”.

Käesoleva seriaali esimest hooaega jälgides näeme, et seitsmeteist aasta vältel mõrtsuka jälitamisele keskenduv süžeeliin, mis on manatud meie ette osaliselt retrospektiivselt läbi kahe väga eriilmelise detektiivi silmade, on hoolimata põnevusest kõrvaline – see on vahend, andmaks edasi ühelt poolt eksistentsialismi ja teisalt nihilismi, millest sari on läbi imbunud. Elufilosoofilisi ideid söödab publikule ette Rustin Cohle, kelle mustade mõlgutuste kuulajaks on enamasti tema paarimees Marty Hart. Esimest neist mängib Matthew McConaughey, kes on muutunud viimastel aastatel palja ülakehaga romantilistes komöödiates ringi jooksvast ilueedist tõsiseltvõetavaks näitlejaks. Piinatud intellektuaali võrratu kehastamine on uueks etapiks artisti karjääri tõusujoonel. Tema partnerit kehastab samuti staarikaliibriga Woody Harrelson, kelle tegelaskujul on suus tihti mõru maik Rusti sartrelikest ängist nõretavatest filosofeerimistest ning kes üritab näha elu helgemas valguses, kuid on samuti oma deemonitest vaevatud. „Mad Menist” juba tuttav dringilembus on omane ka nendele meestele ning paneb imestama, kuidas nad oma töö alkoholiga käsikäes üldse tehtud saavad.

„TD” kandvaks jõuks on elu mõtte(tuse) üle arutlemine, kuid teisalt võib öelda, et see on sarja üheks nõrgaks küljeks. Vääritimõistmise vältimiseks: tegemist on väga sisuka looga, kuid pidev mõtisklemine aeglustab suuresti sarja tempot. Hilisõhtul pärast pikka päeva ei ole seda soovitatav ette võtta, sest silmalaud muutuvad siis enneolematult raskeks. Kuid on ka hetki, mis võiksid surmväsinuidki üles äratada. Näiteks neljanda episoodi lõpus näeb kuue minuti pikkust katkematut kaadrit ühest hoogsaimast momendist „TDs”, kus pinged on viimseni üles kruvitud ning Rust näitab oma märulikangelaslikku poolt. Lisaks nii mõnelegi unustamatule stseenile kätkeb seriaal muljetavaldavaid visuaalseid maiuspalu Louisiana tühermaa atmosfäärist. Erinevalt tüüpilisest stsenaristide armeest, mis näib iga kaasaegset seriaali teostavat, luuakse nauditavalt terviklik esimene hooaeg, mille kõik osad on kirjutanud üks käsikirjameister, Nic Pizzolatto, keda saadab läbi kõigi episoodide seni peamiselt täispikkade linateostega tuntust kogunud lavastaja Cary Joji Fukunaga. „True Detective” on kõigiti teretulnud vaatamine iga tele- ja filosoofiasõbra päevakavas. Vaatajad, kes kaotavad arvukate episoodidega sarjade puhul enamasti järje, saavad vabamalt hingata, sest üks hooaeg koosneb kompaktselt kaheksast osast, millest viimases tõmmatakse kõik otsad kenasti kokku. Teise hooaja valmimine on kinnitatud ning seda võib oodata järgmise aasta jaanuaris.