Ööune päeva peale mitmeks väikeseks osaks jaotamine olevat cheat code, et kultiveerida loomingulisust ning tagada rohkem tegusat ärkveloleku aega. Nädalane eksperiment neljafaasilise unega osutus imekauniks läbikukkumiseks.

Võitlesin äsja naiste vabaduse eest ja ähvardasin laevas teenindaja tussi katsunud mehel nina katki lüüa. Nüüd on aeg ärgata. Kiiremaks tõusmiseks tahan kohe tule põlema panna, aga elekter on ära läinud. Kunagine kursakaaslane istub mu voodi kõrval ja arutleb, et kas peaks probleemist kuhugi teatama. Ma ei mäleta, kas jõuan midagi vastata, enne kui ta kuju mu väikesest toast minema ujub. Kõik on natuke pimedam kui enne. Püüdsin vist end tulega ärkama sundida vaid unes. Silmi on päris raske lahti hoida, kaval oleks ergutuseks näiteks telefoniekraani vaadata. Kolan äppide vahel ringi. Meenub, et päriselt on telefon toa teises otsas. Mida kõike mõistus ei teeks selleks, et trikitada mind rohkem magama. 

Polüfaasilise Everymani uneplaani puhul on nähtud päevas ette 5 tundi ja 30 minutit und, mis on jagatud neljaks osaks: 4,5 tundi öösel ja kolm 20-minutilist uinakut päeval. Kokku peaaegu poole vähem kui see, millega olen harjunud. Proovisin umbes aasta aega tagasi samuti veidi süstemaatilisemalt hommikuinimeseks hakata, s.t ärgata tavapärase kella 10–11 asemel kella 8–9 ajal. Toonane katse kukkus haledalt läbi, kuid seekord olen edukam. Saan unerutiinide kohta guugeldades inspiratsiooni (nii piinlik kui see ka ei oleks) kuulsaid ja edukaid inimesi nakatanud kella viie klubist (The 5 AM Club) ja sellele iseloomulikust power hour’ist. Hustle-kultuuri mentaliteet ajab endiselt oksele, kuid töö vajab tegemist ning vähem magamine tundub miski, mis aitaks kenasti järjele saada.

Väsimus lahinguvälja ühes otsas, tahtejõud teises

Esimesed päevad ärkan üsna kenasti kell viis. Liigutan end, loen raamatut, kirjutan päevikut, vaatan päikesetõusu, käin sooja duši all, koristan, söön hommikust. Mulle meeldib, et mu päeval on juba esimestest minutitest rütm ja eesmärk. Eksperimendi teisel päeval olen varajasest ärkamisest nii inspireeritud, et joon kohvi asemel musta teed piima ja meega. Tundub kuidagi puhtam ja romantilisem. Päris väljapuhanud tunne hommikutega ei kaasne, monofaasilisest unest nõndaviisi järsku välja tulla on kehale ikkagi keeruline. Rõõmu toovad need varajased vaid iseendale pühendatud tunnid sellegipoolest. 

Kuna kedagi teist üles äratada ei saa ega taha, peavad kella viie ja üheksa vahele jäävad toimetused olema kas tasased või õuesed. Osati on see mõnus – kleidi ja plätudega hommikul kell 6 kuuri laudu saagima minna on päris hea power move. Kui aga üks öö ula peal olles sõbraga voodit jagan, on olukord tüütum. Kõik, mida sooviksin oma lisaajaga teha, ärataks sõbra üles ning võõras kohas pole kuhugi mujale ka minna. Loen siis teki all taskulambivalgel raamatut ja natuke loll tunne on. Väsinud peaga enda paljalt vormi täitmise pärast üleval hoidmine tundub kuidagi erakordselt rumal. Sohki teha samas ka ei taha, sest alles eelmine päev magasin sisse. Kuulsin äratuskella alles 6.30 ajal ning kohe pettusin eneses. Motivatsioon kadus, äratus jättis justkui edasised snooze’id vahele ning ärkasin päriselt üles vahetult enne kella üheksat. Kõrvad lihtsalt keeldusid äratust kuulmast, täielik protest. Järgnes pahur ja segane hommik, kus pomisesin pidevalt omaette: „Ma ju isegi ei joonud eile.” Tegelikult oli see sissemagamine mulle ilmselt kasulik, pidin tol päeval kolm tundi järjest võõrastel teedel autoroolis olema. 

Päeva teine uni kipub alati olema natuke liiga magus. Panen 20-minutiliseks uinakuks valmistudes äratuse igaks juhuks 30 minuti pärast. Nagunii ei jää kohe magama. Selgub, et jään. Kiirelt ja sügavalt. Tahtmatult snooze’ides möödub 40 minutit. Ärgates oleks nagu uinumisest terve igavik möödas. Suu kuivab, keha on dramaatiline, tõusta ei taha. Uisutasin just oma 50-aastase mehe ja tema kahe lapsega Vabaduse väljakul ja kukkusin jääauku. Külma ei tundnud. Teki alt väljudes tunneksin. Sunnin end ärkamiseks telefoniekraani vaatama. Millegipärast on mul alati vaja ärgates kümmekond minutit lihtsalt voodi peal istuda, muidu ei jõua aju järele. Uinaku algusest on möödas ca tunnike, kui olen end viimaks taas riidesse pannud. Ärkamine on ikka tõsiselt traumaatiline kogemus. 

Heitlused ülejäänud kahe uinakuga, mis on Everymani süsteemis ette nähtud, võtavad tavaliselt üsna vastupidise kuju: und lihtsalt ei tule. Olen küll väsinud, kuid igasugused tegevused on pooleli, teised inimesed on üleval ja aktiivses tööhoos, järjekorras ootab mitu planeeritud asjaajamist, surve kähku-kähku uinuda, et siis jälle kähku-kähku tegudele asuda, töötab iseenda vastu. Palju keerulisem on magama jääda siis, kui tead, et teised toimetavad. Väsimus jääb aga minuga nii enne kui ka pärast paarikümneminutist silmaklappidega lamamist ning mida vähem päevaste unedega magada õnnestub, seda enam saab hommikusest kella viiest hoopis kell seitse. Power on ikka, ma ei muretse ja üritan olla enda vastu leebe. Vaikselt-vaikselt ja päev-päevalt läheb aga esimene entusiasm mööda ning ööuni kulmineerub aina pikemate ja intensiivsemate võitlustega ehk aina snooze-snooze-snooze’imaks asi läheb. Olen läbikukkunud. Räägin sõbraga, kes pistab rinda insomniaga ega suuda öösiti üle nelja-viie tunni magada. Temal endal olevat seejuures veel hästi läinud – ülejäänud naised peres magavat veelgi vähem. Mõtlen, et näed siis, mõni ongi lihtsalt loodud „produktiivsemaks” kui teine.

Päris väljapuhanud tunne hommikutega ei kaasne, monofaasilisest unest nõndaviisi järsku välja tulla on kehale keeruline.

Selle juures on muidugi oluline märkida, et praegune eksperiment ei räägigi võib-olla unest, vaid sellest, kuidas minu organism kohaneb üleüldiselt muutustega rutiinis. Või on see hoopis eksperiment mu tahtejõuga (ja tahtejõud on minusugusel laiskvorstikesel tõepoolest üsna nõrguke). Paljud une kohta käivad YouTube’i videod peavad tingimata vajalikuks tuua välja ka alkoholitarbimise mõju unele. Torisen iga kord omaette, et „ei küsinud” või midagi sellist, kuigi tean, et neil on õigus. Joomisest ma kahjuks eksperimendi vältel tõesti eriti ei hoidu. Suhkrust ka mitte, kuigi üks hetk märkasin, kui palju vahetult enne magamaminekut magusat näost sisse ajan, ja mõistsin, et ega see uni mingi omaette toimiv üksus ei ole. Kõik mu igavesed ärkamisega seotud kannatused on ka mu muude eluvalikute süü. 

Mõõdukas annus unepuudust ravib kõik loomingulised blokid

Minu valitud Everyman peaks ometi olema leebem ja inimlikum versioon sellest kõige kuulsamast Ubermani uneplaanist, mille on teinud juttude järgi kuulsaks da Vinci ja Tesla. Ubermaniga on ette nähtud vaid 20-minutilised uinakud, kokku kuus korda päevas. See teeb ööpäeva peale vaid kaks tundi und, mis annab produktiivsushulludele lausa 22 ärkveloleku tundi. Ubermani eesmärk ei ole aga tegelikult übertõhusus. Sedaviisi väheste juppidena magamine peaks hoopis ajusignaalidevahelist loomingulisust avardama. Lühike magamisaken ei võimalda kõiki unefaase läbida ning mõistus peab olema iga hetk valmis otse REMi minema. Päevane aeg möödub seega kuskil ärkveloleku ja uinaku piiril ning seoseid luuakse müstilisemaid ja tavapäratumaid radu pidi. Ka sürrealist Salvador Dalí olevat juttude järgi loovustõuke saamiseks sarnast loogikat kasutanud. Tema olevat jäänud magama, võtmekimp käes, et niipea kui teadvus hakkab ära triivima ja reaalsus sulandub fantaasiasse, ärkaks ta võtmete kukkumise müra peale üles.

Mul on küll suur uudishimu nädal aega sellises pidevas REMiks valmisoleku seisundis veeta, kuid väike uurimus näitab, et ajul võtab selle rutiiniga kohanemine omajagu aega ning esimene nädal tähendaks seega võib-olla üldse mitte magamist. Mul on vaja siiski asjad ära teha ning aeg-ajalt tööriistadega põristada, seega ei saa endale täielikku magamatust lubada. Selliste tavarutiini ohvrite jaoks nagu mina mõtleski keegi välja Everymani, kus ööune portsjon on korraga veidi suurem, mängib veidi rohkem ühiskonnas praegu normaliseeritud mängureeglite ja tavadega kaasa ning peaks olema seetõttu lihtsamini järgitav. 

Ümbritsevate imestus osutab üsna valjult sellele, et mu tajudega pole asjad päris korras.

Minule ei ole isegi Everyman piisavalt lihtne, kuid õnneks saan siiski oma doosi lubatud loomingulist puhangut kätte. Kuulen oma neljandal unevähesel päeval kaugusest trummimängu. Arutlen teistega, et kust see küll tuleb ja kas muusikute proov kostab tõesti nii kaugele. Või kas on keegi trummikomplekti liigutanud? Teised vaatavad mulle segaduses näoga otsa ega oska mu arutluse peale midagi kosta. Lühike hetk piinlikke pilguvahetusi ning selgub, et tegemist ei ole mitte trummimängu, vaid nõudepesumasinaga. Keegi teine viiest köögis olevast inimesest seda müdinat trummideks ei pidanud ning nende pilkudes väljenduv imestus osutab üsna valjult sellele, et mu tajudega pole asjad päris korras. Otsustan, et jah, just see ongi see lubatud loomingulisus, mis polüfaasilise unega kaasnema pidi – aju ei oska enam „päris maailma”, millest meeled vihjeid kinni püüavad, korralikult tõlgendada. Selle asemel toodab see ise enda jura sinna asemele. Oi, millised suurejoonelised avastused, oi, milline eepiline pöördepunkt mu loomingulises karjääris. Tegelikult on mul teiste ees pisut piinlik ja leian kiirelt vabanduse, et ruumist lahkuda. Õnneks tekitab magamatus veidi pideva pohmaka tunnet, kus olen küll tavapärasest nõrgem, kuid kõik on pisut naljakam ja vabam. See laseb mul toda piinlikkust omaette itsitades ka natuke nautida. Pohmakaga pole bullshit’iks energiat, nõnda nagu minul ei ole mahti oma kuulmistaju errorit liigselt häbeneda.

Kui masinale õigel ajal restarti ei tee, hakkab see pillima

Ajapikku ilmneb, et pidevas pohmakasarnases väsimuses ujub lisaks „suurele loomingulisusele” pinnale ka mingisugune teadvustamata ja mahasurutud stress. Pidevalt võnkuv pinge seoses mingisuguse sooritamise, sotsiaalse navigeerimise ja ajaga võidu jooksmisega. Mõistus ei saa kordagi päriselt rahu, ei saa end vahelduseks välja lülitada ja sellest bassina pidevalt vibreerivast stressist natukesekski puhata. Katkematult kumisev surve toob samal ajal välja mingisuguse pehmemat sorti emotsionaalsuse. Pisarad, mis on soojad, mitte kibedad, ja voolavad nii kurvastusest kui ka helgusest. Sellised piisakesed, mis muidu jäävad olen-tugev-kaitsekihi taha pidama ning surutakse alla isegi enne, kui jõuan nende olemust teadvustada. Näen unes oma ema nutmas ja mõtlen, et ilus on olla emotsionaalne. Harjumatult avali olevate tundekanalitega kaasneb rõõmustamine selliste igapäevaste imede üle nagu päikesepaiste. Olen pehmo ja mulle meeldib see. Peesitan selles ilusas-ilusas ihaldusväärses pehmosuses mõnuga. Naudin sellist versiooni iseendast. Meenub, et olen vist tihti nutnud just magamata peaga.

Ajapikku ilmneb, et pidevas pohmakasarnases väsimuses ujub lisaks „suurele loomingulisusele” pinnale ka mingisugune teadvustamata ja mahasurutud stress.

Oma suures tundelisuses unustan aga empaatilisuse. Sõber kaotab lähedase ja vajab tuge. Mina aga hakkan hoopis ise leinama inimest, keda kunagi kohanud ei ole, ja elan sõbra olukorra kaudu läbi mingit iseenda traagikat. Tõmban lukku, olen omaette ja vait. Ei jaksa mitte kuidagi enda emotsionaalsuse ja teisele toeks olemisega korraga tegeleda. Energiat ei ole, teravus puudub. Avastan, et kirjutan oma märgetesse ühte pikka lugu juba teist korda, kuna ei mäleta, et olen seda juba teinud. Peas on ajapikku kõik üks suur blur, väsimus hakkab lisaks teravusele ka mälule, umbes nagu siis, kui pohmakaga ärgates on mälestused hägused ka õhtu kainemate hetkede puhul. Ei tea, kas aju on liiga laisk, et mäletada, või siis see unega kaasnev sorteerimisprotsess pole lõpule jõudnud ja mul ongi raskem õigest sahtlist õiget infot üles leida. Ingliskeelses keskkonnas navigeerides tunnen end nagu neandertaal – mida väsinum olen, seda vähem suudan end väljendada ja seda rohkem valin olla lihtsalt vait.

See on vast põhjus, miks uneeksperdid eriti polüfaasilist und ei soovita. Modernne inimene vajab 24 tunni jooksul veidi pikemat väljalülitamist, olgugi et enne tööstusrevolutsiooni olevat inimesed küll oma elu enamasti kahefaasilise une rütmis elanud. Praegugi peetakse soojema kliimaga piirkondades siestat ning kaks uneaega päevas on tavaline 85 protsendile imetajatest. Enam kui kaheks osaks jagatud unega on aga nähtavasti keerulisem. Võib-olla oleme praeguseks liialt töökultuuri ja sellega kaasneva stressiga kohanenud ning vajame ärevas maailmas rohkem kontsentreeritud rahu. Romantiseerivalt mõeldes võiks see ju tähendada ka vastupidist: harjutades end polüfaasiliselt magama, saame jagu tuimadest tööloomadest, asendame produktiivsuse loomingulisusega, pisardame päikese käes ja hävitame saavutusvajadust toitva hustle-kultuuri. 

Liisbeth Horn on üldiselt võimeline magama jääma nii teatris kui ka roolis.