Kaitsepolitsei aastaraamatute põhjal pole mainimisväärset vasakäärmuslust olnud Eestis juba ligi kümme aastat, olgugi et nende äärmusluse kriteeriumid on olnud pidevas muutumises ja võimaldavad sisuliselt mis tahes kapitalismist erinevat ühiskonnanägemust vasakäärmusluseks liigitada.

12. aprillil avaldati kaitsepolitsei aastaraamat. ERRis ilmus uudis, mille kohaselt tunneb kapo muret uue põlvkonna äärmuslaste võrsumise pärast. Esmalt tsiteeriti lõiku raamatu eessõnast: „Sõltumata parem- või pahempoolsetest vaadetest on kaitsepolitsei huvi all vaenu õhutajad, kelle puhul on alust arvata, et võidakse toime panna füüsilise vägivalla kuritegusid.” Sellele järgneb ERRis selgitav lõik, et parem- ja vasakäärmuslased on sarnased, sest lisaks konflikti ratsionaliseerimisele on nad „üldistatult noored vihased mehed”. Valitud tsitaadid loovad pildi, nagu Eestis oleks praegu lisaks paremäärmuslastele, millele kogu ülejäänud artikkel keskendub, ka nendega sarnased vasakäärmuslased – kes ja kus nad on, see tekstist ei selgu.

Kapo stampfraas

Aastaraamatut lugedes avastasin, et ERRi uudises olid üksteise järel esitatud tsitaadid pärit täiesti erinevate juhtmõtetega lõikudest. Selgus, et tsitaat parem- ja vasakäärmuslaste sarnasusest konflikti ratsionaliseerijatena käib hoopis kapo ajaloolise võrdluse kohta 1920ndate kommunistide ja tänapäeva noorte paremäärmuslaste vahel (lk 15). See, et tegemist on „üldiselt noorte vihaste meestega”, esineb hoopis eessõnas ja ainult paremäärmuslaste kohta, mitte vasak- ja paremäärmuslaste kokkuvõtva omadusena (lk 2). 

Järele jääb küsimus eessõna tsitaadi tähendusest, mille järgi kaitsepolitsei huvi all ollakse sõltumata parem- või vasakpoolsetest vaadetest. Seda on võimalik mõista nii, et kapo kinnitab oma neutraalsust ja põhimõtteliselt jälgib igat laadi äärmuslasi. Või teine võimalus: Eestis on mõlemad äärmused juba esindatud. Viimasel juhul peaks see siiski mingitel tõenditel põhinema.

Varasemate aastaraamatute põhjal (1998–2019) ilmneb, et parem- ja vasakäärmusluse jälgimine on kapo stampfraas, millele ei järgne alati konkreetseid näiteid. Näiteks aastatel 2006–2010 mainitakse nii loomaõiguslasi kui ka anarhiste vasakäärmusluse alapeatükis konkreetseid organisatsioone ja nimesid nimetamata, kuid selgelt tol ajal Eestis eksisteerivatena. 2016. aastal kirjutab aga kapo: „Klassikaline äärmuslus (vasak-parem vms) on Eestis suuresti hääbumas, kujutamata endast riigi julgeolekule märkimisväärset ohtu.”

Pärast seda on mitu aastat järjest põhiseadusliku korra tagamise peatükkides näha ainult Kremli mahitatud äärmusluse vorme. Värske aastaraamat käsitleb üle pika aja taas nüüdisaegset paremäärmuslust, jättes vasakäärmusluse analüüsist täiesti välja. Julgen järeldada, et kapo annab viimase aastaraamatuga vägagi tõenäoliselt signaali, et tegeletakse endiselt mõlema äärmuse põhimõttelise jälgimisega, mitte et on uus põlvkond vasakäärmuslasi, sest muidu oleks seda ka selgelt käsitletud.

Arusaamatu äärmuslikkus

Ühelt poolt võiks ju sellega arutelu lõpetada. Kapo kohaselt Eestis praegu vasakäärmuslust ei leidu ja ERRi ülevaade oli kehvasti tsiteeritud. Teisalt võiks natuke lahti harutada, mida kapo üldse äärmusluse all silmas võiks pidada. Aastaraamatute järjest lugemine näitab, et äärmusluse sisu jääb suuresti avamata. Kapo kodulehel seisab, et äärmusluseks peetakse riigis kehtivate normide ja seaduste radikaalset („äärmuslikkuse” sünonüüm) eiramist, mille eesmärk võib olla riigikorra asendamine neile sobilikuga. Selge, äärmuslus on olla äärmuslik. 

Teha propagandat, olla potentsiaalselt vägivaldne, vaenata vähemusi ja muuta poliitilist süsteemi – see kõlab väga ühe teatud erakonna moodi, aga EKREt kapo äärmusluseks ei pea.

Muud tunnused on teha propagandat, olla potentsiaalselt vägivaldne, vaenata vähemusi ja muuta poliitilist süsteemi. Kuid aastate lõikes esineb ka teisi kohati vastukäivaid käsitlusi, näiteks äärmusliikumised on kinnised grupid, mis erinevalt terroristlikest organisatsioonidest ei kavatse muuta riigi ja ühiskonna korraldust (2001); või et äärmuslus on väärtussüsteem, kus vastandatakse end vaenulikult mingi grupi suhtes (2020). Teha propagandat, olla potentsiaalselt vägivaldne, vaenata vähemusi ja muuta poliitilist süsteemi – see kõlab väga ühe teatud erakonna moodi, aga seda kapo äärmusluseks ei pea, sest EKRE tegutseb mingi tajutud status quo piires. Järelikult on äärmusluse ainus vajalik tingimus äärmuslikkus, mille sisu jääb avamata.

Stereotüüpne lähenemine äärmuslusele

Vasakäärmusluse tunnustena on kapo toonud välja kommunismi või „täieliku anarhia” poole püüdlemise, riigi ja turumajanduse häirimise ning protesti „kapitalismi, „imperialismi” ja rassismi” vastu. Nii nagu on äärmusluse määratlus ebaselge, on ka vasakäärmuslaste nimekiri kirju. Kapo jaoks on vasakäärmuslased olnud näiteks limonovlased, Vene natsionaalbolševikud, keda kapo kirjeldab juhinduvat oma tegevuses Adolf Hitleri ideoloogiast (2001). Vasakäärmuslasteks on kapo kutsunud ka Kremli-meelseid organisatsioone, nagu Andrei Zarenkovi antifašistlik komitee, aga ka anarhismi, antiglobalismi ja -kapitalismi ning „äärmuslikku loomade kaitsmist” (2006). 

Erinevalt paremäärmuslusest, mis tähendab alati neonatse, on vasakäärmusluse vormid nii erisugused, et ainus ühine nimetaja on toosama defineerimata „äärmuslikkus” ning sellest tajutav oht põhiseaduslikule korrale. Natsionaalbolševikud ei ole selgelt vasak- ega paremäärmuslased, vaid pooldavat nn kolmandat teed, mis on segu natsismist ja stalinismist. Veel vähem on vasakpoolsed Kremli rahastatud rakukesed, kelle ainus funktsioon on Venemaale soodsal viisil pingeid tekitada. Ka loomaõiguslane ei pea olema vasakpoolne. Sõelale jäävad niisiis antikapitalistid oma mitmekesisuses.

Erinevalt paremäärmuslusest, mis tähendab alati neonatse, on vasakäärmusluse vormid nii erisugused, et ainus ühine nimetaja on defineerimata „äärmuslikkus” ning sellest tajutav oht põhiseaduslikule korrale.

Esimene ja ainus selgelt antikapitalistlik rühmitus Eestis oli anarhistlik noorteliikumine PunaMust, mille ametlik tegutsemisperiood oli 2006–2008, kuid mille tegemistest võrsusid mitmed olulised kodanikualgatused, nagu Ei Politseiriigile, Aitab Valelikust Poliitikast, Tartu A-Raamatukogu ning Sotsiaalkeskus Ülase 12[1]. PunaMust, mille tegemistes ka ise periooditi kaasa lõin, oli kapo silmis vasakäärmuslus. Äärmusluse määratluse alt vastas PunaMust kahele kriteeriumile: tehti propagandat ja sooviti muuta poliitilist süsteemi. Propagandat teevad kõik poliitilised ühendused ja poliitilise süsteemi muutmine on juba kas või soov katuserahad kaotada. Vasakäärmusluse määratluse alt vastas PunaMust ainult kapitalismi-, rassismi- ja imperialismivastaste meeleavalduste tingimusele, aga sama teevad miljonid inimesed üle maailma, kes proovivad kliimakriisi süvenedes passiivseid riike muutustele ärgitada. Samuti otsivad teadlased alternatiive kapitalismile, mis pidurdaks raiskamist ja võimaldaks ressursse õiglasemalt jaotada.  

Kapo kohaselt Eestis vasakäärmuslust ei leidu. Kuna äärmusluse ainus vajalik tingimus paistis olevat äärmuslikkus, mis omakorda jääb defineerimata, on kapo määratlused suuresti subjektiivsed. Nende praktikast järeldan, et tegelik alus vasakäärmuslaste määramisel on olnud assotsiatsioon Venemaaga või perekondlik sarnasus mingite kokkulepitud äärmuste stereotüüpidega antikapitalistidest ja loomaõiguslastest, mille puhul profileeritakse inimesi ja ühendusi nende tegevuse tegelikku sisusse süvenemata. See, kes tahab kunagi adekvaatset pilti vasakäärmuslusest Eestis, peab niikuinii vaatama kapo analüüsist kaugemale.

[1] Triisberg, A. 2017. Vasakpoolse poliitika sõnnik ja sitt. – Vikerkaar, nr 4–5, lk 98–108.

Elise Rohtmets spetsialiseerub Tartu Ülikooli magistrantuuris teadusfilosoofiale. Ta kirjutab regulaarselt Feministeeriumis ja otsib viise, kuidas olla kasulik anarhist.