Järgnevalt ei tule juttu ainult Sirbist, vaid ka laiemalt käibel oleva retoorika kaheldavast väärtusest. Retoorika on hea uurimisala, kuna selle kohta leiab alati suures mahus faktimaterjali. Põhiliselt tahan vaadelda elitaarsust, seda läbimõtlemata ja tüütut sõnakõlksu, ning selle mõiste mõningaid avaldumisvorme. Nagu pealkiri viitab, tuleb juttu elementaarsetest asjadest, ehkki on veider, et just elementaarseid asju on alatasa tarvis meelde tuletada ja üle rääkida.

1.

Alustagem väitest, et Sirp (või mõni muu kultuuriväljaanne) on igav, ei kõneta, ei tõmba… Olenemata sellest, kuivõrd leebelt ja nunnult seda sõnastatakse, on tegemist lihtsalt piinliku etteheitega. Kultuur ei piirdu nende üksikute nähtustega, mis ühte konkreetset inimest, lugejat, kultuuritarbijat paeluvad! Ja kui teda tõepoolest ei huvita teised mõtlemise valdkonnad, žanrid, kogu mitmetahuline ja laiaulatuslik distsipliinide väli, siis pole see kuidagi (kultuuri)ajakirjanduse süü või puudujääk, vaid inimese enda huvi ja suhtumise piiratus. Simple as that. Tõepoolest – julgen lausa garanteerida, et kultuurivaldkonna tervik on erakordselt, mõõtmatult suurem ja mitmekesisem kui need asjad, mille vastu üksik kritiseerija ennekõike huvi tunneb. Võib-olla on elitaarne ikka see, kes nõuab, et tema üksikud huvialad oleksid esindatud rohkem kui ülejäänud nähtused, ja kes mõistab seejuures hukka ühiskondlikku, kultuurilist, mõtlemise mitmekesisust, kuna teda ju „need asjad ei huvita”, või „see ongi mingi nõmedus ja lollus”? Üksikisiku subjektiivne huvi ületab teiste teemade ja valdkondade väärtust? Unustage ära. Muide, kultuurilise kirjutamise ja ka vastuvõtmise eesmärke kirjeldab mõistlikult Rein Raud Müürilehes ilmunud artiklis „Kultuuriajakirjanduse võlu ja valu”.

2.

Palju kiputakse rääkima mingist pehkimisest, vana eliidi ringkaitsest, kes justkui piiraks kultuurivälja ümber ja lõikaks välja kõik need „andekad, geniaalsed noored”. „Uute tulijate” ja „värskuse” retoorikat võib kohata palju. Kas Sirp ei võtnud siis noori haritlasi, kriitikuid või teadlasi vastu? Kuigi eriti suures mahus ilmub noorte kirjutisi põhiliselt neile suunatud Värskes Rõhus, pole vastuvõtt mujal kuidagi tõkestatud. Noored kultuuriinimesed, kirjandlased, kunstnikud, kriitikud, etnoloogid, semiootikud, filosoofid jne avaldavad mitmesugustes väljaannetes: Vikerkaares, Loomingus, Keeles ja Kirjanduses, Akadeemias, Teater-Muusika-Kinos, rääkimata Müürilehest ja hulgast ajakirjadest-ajalehtedest, mille kõigiga ma isegi kursis pole (teatrile, kinole, fotograafiale, kunstile, kirjandusele, muusikale; semiootikale, filosoofiale, etnoloogiale, folkloristikale, arhitektuurile jne jne jne leidub üldiselt mitte üks, vaid mitu võimalust). Avaldavad noored mõtteid ka peavoolumeedias, vahel esinevad raadios või televisiooniski.

Kuid isegi Värskes Rõhus avaldatavad tekstid läbivad enne valikusõela ja seejärel konkreetse toimetamisprotsessi – igat suvalist teksti niisama ei avaldata. Olukord läheb loomulikult raskemaks ning nõudmised karmimaks, kui pürgitakse kõrgemale. Kuid siingi pole küsimus elitaarsuses, vaid konkurentsis – mida kõrgemale tasemele üritad pääseda, seda keerulisem on vastuvõtuprotsessist läbi murda, seda rohkem on kõikvõimalike „konkureerivate” valdkondade esindajaid, kes teevad oma tööd pühendunult ja süvenenult, kes valdavad teavet, oskusi ja kogemusi. Akadeemiasse ei pääse niisama ja kohemaid (seal on lausa järjekorrad!).

3.

Erinevatest sotsiaalmeedias ette sattuvatest kommentaaridest hakkab niisiis korduvalt silma, et inimesed ajavad järjekindlalt segi kaks asja – elitaarsuse ja professionaalsuse. Ruttu kipub asi minema võrdsustamiseks ja väärtushinnangute tasandamiseks, eriti kui esile tuleb küsimus „aga kes ütleb?”. Kuid võib-olla on tõepoolest olemas inimesed, kes „võiksid öelda” – need oma ala õppinud professionaalid, kellel on teavet ja oskust, et anda suuniseid. Näiteks kirjanduses on olemas kriitikud, kes on (loodetavasti) asjakohase analüütilise arsenali omandanud ning suudavad oma seisukohti põhjendada, omades seega n-ö allkirjaõigust. Ütleks isegi – institutsionaalselt tagatud allkirjaõigust, mille alusel kriitik teeb tekstidele ekspertiisi.

Toon siinkohal ühe näite, analoogia: minu isa teeb kohtutele ehitusekspertiisi. Tal on aastatepikkused kogemused, sellest lähtuv kriitiline hindamisoskus ning allkirjaõigus, st tema sõnal on selles valdkonnas kaalu ja teda peetakse usaldusväärseks. Ta on professionaal, ekspert, seega temalt tellitakse ekspertiis. Vastavalt olukorrale ja kohtu määrustele võivad lisaks sõna võtta ka valitud teised, kui nad omavad (neile omistatakse) ehitusalase pädevusega arvamuse avaldamise õigus; st süsteemil on hierarhia. Võin väita kuipalju tahes, et mõni ehitis on halvasti ehitatud, laguneb, täielik käkk – terve ilma võin täis kirjutada – kuid minu sõnal pole tema kõrval kaalu. Ja ei tohikski olla, sest kuigi pealtnäha võin aduda ehitise oletatavaid vigu, siis mina pole ekspert ja mu arvamusel pole ega saagi olla võrdset väärtust. Jõle vilets lugu küll, kui kohtud hakkaksid järsku minu hinnangut selles asjas arvestama. Samamoodi võib igaüks väita, et Tartu Kaubamaja on nt kohutavalt vildakas, inetu ja nõme hoone, kuid selleks, et teha ettekirjutus ja detailplaneering, nõudmaks kogu värgi mahalammutamist või ümberehitamist, on tarvis omada professionaalset kaalu ja vastavat allkirjaõigust.

Tõsi, kultuurivaldkond on mõne teise sfääriga võrreldes avatum, sinna võib tõepoolest põhimõtteliselt panustada iga inimene, kel pädevust, kuid kes pole elukutselised, aastaid õppinud, uurinud, töötanud. St erinevus ehitusekspertiisiga on vähemalt selles, et kui mõni amatöörist „kulturnik” paneb täiemahuliselt mööda ja ajab lihtsalt lolli juttu, siis pole sel väga drastilisi tagajärgi, kohus ei karga talle ebakompetentsuse tõttu turja, ei juhtu ka õnnetust, ehitised ei vaju kokku. Vastutus on väiksem, vabadus suurem. Kuid see ei tähenda, et igaühe panus on otsemaid suurepärane ja seda peaks arvestama igas väljaandes.

Professionaalsus, pädevus, eksperdiks olemine ei ole elitaarsus. Või kui seda väita tahate, peab edaspidi kehtima tõdemus, et iga oma valdkonna ekspert on nõme eliit, kes on teistest (ebaõiglaselt) kõrgemale tõusnud. Kujundaja? Eliit. Arhitekt? Eliit. Ehitusekspert? Eliit. IT-programmeerija? Eliit. Kokk? Eliit! Kuradid, julgevad teha oma asja teistest paremini.

Kas kultuurisfääris või mõnes selle nišis viibimine ja selle tarbimine annab palju vaeva näinud elukutselisele võrdväärse teabe ja oskuse? Kas ollakse ehitusekspert, kui elatakse majas? Kas ollakse IT-ekspert, kui kirjutatakse arvutiga? Miks nõutakse kõrget taset ja professionaalsust muudes eluvaldkondades, kuid kultuuris ei tohi seda ometigi olla?

4.

Juhtub ehk „ebaõiglane” lüke, et demokraatliku süsteemi paratamatuks arenguetapiks on meritokraatia. Tõsi, meie hiliskapitalistlikus keskkonnas peetakse, nii kurb kui see ka pole, oluliseks üldväärtuseks ennekõike raha ja võimu, mistõttu meritokraatlik eesmärk ning vastavad väärtushinnangud kalduvad sinnapoole nihkesse. Kuid see ei pruugi alati nii olla. Ja partikulaarne tasand, iga eraldiseisev valdkond, võib omada erinevaid sihte ja väärtusi, ehkki mõned üritavad oma süsteeme teistele vahel ebasobivaid aluseid kokku viies peale suruda. Kultuuris ei ole väärtuse ja edukuse näitajaks rahaline rikkus. Kultuuris tõuseb esile kultuurne, haritud, mõtlev, mõistev, laia silmaringiga, kommunikatsioonivõimeline inimene. Demokraatia üritab inimesele anda võrdseid algvõimalusi, kuid see ei tähenda, et edaspidi kehtib kõikide võrdsus kõikjal, alati, täiemahuliselt. Kui hästi läheb ja veidi veab, siis see, kes õpib ning töötab rohkem, teeb paremini ning näeb ohtralt vaeva, pääseb ka veidi kõrgemale. Nii tema sõnal kui ka vaikimisel on teatud valdkondades rohkem kaalu sõltuvalt sellest, kuivõrd ta asjadesse süveneb, neid vaatleb ja analüüsib – ehk kui pädev ta üldkokkuvõttes on. Loomulikult ei tähenda eelnev, et inimene saab olla teadja vaid ühes spetsiifilises asjas, jah, distsipliinide piirjooned võivad siinpuhul hägusaks minna, sest distsipliinid pole teineteisest rangelt eraldatud. Kuid tere tulemast demokraatiasse.

5.

„Kogu see kahtlane kõrgkultuur, teadus, kriitika, filosoofia jne on täis mingit keerulist, mõistetamatut sõnavara, ja seda kindlasti sihilikult. Kirjutage „normaalselt”.” Et siis: elitaarsus ilmub keelde ka läbi sõnavara ja süntaksi? Ennäe imet. Miks üritatakse väita, et adekvaatsel tasandil kirjutamis- ja lugemisoskus, mõtlemis- ja arusaamisoskus, normaalse sõnavara omamine on elitaarsuse nähtus? Haridus ja haritus on elitaarsuse nähtus? Ma ei tea, mis ajastul Eestis selpuhul elatakse, kuid kindlasti mitte 21. sajandis. Erinevaid valdkondi iseloomustab neile vastav professionaalne keelekasutus – alati üritatakse teha parim, seletamaks mitmekesiseid, keerulisi nähtusi, neid liigselt lihtsustamata. Abstraktsioon, millest detailid ja nüansid maha lihvitud, ei too märkimisväärselt palju kasu, see ei kõneta ega kirjelda midagi, olles vaid tühine vari elu tegeliku keerukuse kõrval. Sestap on tarvis konkreetset, läbimõeldud, paikapandud objektkeelt, kus mõisted vastaksid võimalikust hästi oma objektidele, ning ka sellise keele valdamisoskust. Tõsi on, et vahel läheb siin raskeks, kuna inimkeel on piiratud ja kohmakas ega ühildu üksühele välisega. Haritlane üritab siiski olla analüütilise täpsuse juures võimalikult selge, omada head ja arusaadavat keeleoskust (mis tänapäeval tõepoolest aina harvemaks jääb), hoidudes sihilikult konstrueerimast ebamäärast sõnavahtu. Kas kujutate ette, et lähen ehituseksperdi või hoopis IT-mehe juurde ja ütlen: „Mis segast krüptograafiasoga te, itimehed, siin ajate? Kasutage ometi normaalseid, selgeid sõnu,” või „Üleüldse võiksite progeda arusaadavas keeles, praegu on ju täiesti arusaamatu, mingi suvaline mõttetu koodihunnik”? „Ja matemaatikud või füüsikud, nende numbrimaagia on ju täiesti absurdne, see ka üleüldse mõni keel, tehku selgemalt ja lihtsamalt!“ Naeruväärne.

„Keerulise lihtsuse” ja „lihtsa keerulisuse” dualismid on aga üks paras totrus, kõike ei saa lihtsustada madalama ühise nimetaja järgi. Ei üheski valdkonnas. Parimal juhul võib nähtusi kirjeldada, nt populariseerimise eesmärgil, enam-vähem lihtsakoelisel tasandil, kuid sügavam arusaamine vajab süvenemist, vastavat mõistepagasit, vaeva, silmaringi. Raske ja aeganõudev, tõepoolest, järjekordne ebavõrdsuse allikas! Tänapäeva digitaalne maailm võimaldab aga informatsiooni levikut kõikjale, kiiresti ja hõlpsalt. Seega kui mõisted on võõrad, siis milline on vabandus, et ei vajutata seda ühte paljudest käepärastest linkidest? Kõik vajalik teave on viivitamatult kättesaadav, lahti kirjutatud ja selgitatud. Mida süüdistada selles, kui ei viida end ise mõistmise juurde? Viitsimatust? „Ei saa aru, kuid entsüklopeediast või sõnaraamatust ka järgi ei vaata.“

6.

Elitaarsus või võrdsus? Ükski haritlane ei käi ringi, hõõrudes käsi ja mõeldes, et küll nüüd läheb ja kirjutab võimalikult keerulise teksti, näitab lugejatele koha kätte. Teksti eesmärk ei ole konstrueerida domineeriv positsioon lugeja üle, isegi kui midagi sellist võib paratamatult kaasneda (see teema kaldub kuhugi keerulistesse postmodernistlikesse teooriatesse).

Kirjutaja kirjutab lugejale kui võrdsele – jah, täpselt sellega on tegemist: ühe täiemahuliselt totra, idealistliku, naiivse lootusega, et lugeja suudab lugeda, saada aru, mõelda kaasa, kontekstualiseerida, arutleda. Kui teist inimest peetakse mõtlemisvõimeliseks, võib seda nimetada austuseks, mitte elitaarsuseks. Tekstis on suur osa austust ja võrdsust, kuna tekstivorm ise lükkab kõrvale muud välised parameetrid, olgu selleks sugu, haridus, majanduslik olukord vmt. Ideaal-abstraktne lugejakujutelm eeldab, et vastuvõtja on vähemalt sama arukas kui kirjutaja; diskussiooniotsija puhul lausa seda, et arukam – st et lugejal oleks midagi uut ja huvitavat vastu või kõrvale pakkuda. Artikkel edastab lugejaskonnale informatsiooni, mille keegi on läbi töötanud; ja teadmiste, mõistmise struktuur täieneb. Tõsi, mõned kirjutajad muudavadki oma teksti retoorikat vastavalt väljaandele ja selle lugejaskonnale, kuid see pole taaskord mingisugune elitaarsus, vaid naiivse lootuse ja idealismi hääbumine, allajäämine/-andmine tegelikkusele.

7.

Mis suunas toimub eliidi-pööbli dualismi konstrueerimine? Mõelgu nüüd järele kõik, kes sedasama retoorikat alatasa välja käivad. Kättesaamatu vandlitorni ehitamine toimub ju pidevalt alt üles – just sedasama retoorilist (kõne)akti kasutades konstrueeritakse iga kord ebavõrdne dualistlik vastandus, seejuures paigutatakse ennast just pööbli seisusesse, kuna „teised” tõstetakse kuhugi pehkinud elevandiluust tornikõrgustesse. Siis aga heidetakse seda neile ette, mõistetakse selles süüdi? Suurepärane võte. Õppinud professionaalid tegelevad oma valdkonna asjadega, seejuures väljapoole (lugejale) suunatult, mispeale alandavad mõned inimesed (lugejad!) end ise madalamasse, ebavõrdsesse seisusesse?

Ma ei tea, kas seda võiks nimetada omaette torniks või hoopis kongiks, kui seda üldse millekski nimetama peab. Aga üks kliki-mentaliteet sealt puhtakujuliselt paistab. Mul on üks lihtsakoeline hüpotees, mille nurga alt pole kuidagi üllatav, kuidas nt zaumlastel vmt grupil, kes ise identifitseerivad end eraldiseisvana, saab tekkida taoline kujutelm, nagu mõnest arvamusartiklist võib lugeda; et justkui eksisteerib mingisugune establishment, monopol, ringkaitse, vandlitorn vms jura. Kui neil endil on väikesemahuline sõprusringkond, kes teineteist kiidavad, laidavad, arutlevad omavahel kõiksugu teemasid – siis pole täiesti ootamatu, et nüüd taoline isiklikult harjumuspärane asjade kord ekstrapoleeritakse ülejäänud väga laiale kultuurimaastikule, justkui kõik teised käituksid täpselt samamoodi nagu nemad omavahel. Aga sellist asja on mujaltki kommentaaridest alatasa paista, kuidas subjektiivseid kogemusi ülendatakse järjepidevalt laiemaid sfääre hõlmavateks üldistusteks, kusjuures sama käigu juures kujutatakse seda hästi suurt ja mitmekesist sfääri homogeense üksusena, kus kõik justkui toimiks ühe süsteemi järgi nagu kellavärk.

Eestis on korralikult mitmekesine, kõiksugu distsipliine ja valdkondi, erisuguse taustaga töökaid inimesi hõlmav kultuurimaastik, mis avaldub ka paljudes erinevates meediumites. Mõnes mõttes on siin lausa killustumist, see on pluralistlik, ehkki koostööd ergutav; kuid kõik väljaanded kokku hõlmavad ikkagi väga suurt osa rahvast. Ja siis ilmuvad lagedale lammutustöid „suurte sõnade” ja demagoogiaga õigustavad ja legitimeerivad isikud, kes väidavad, et kogu see eri-ilmelisus on tegelikult üks hall mass, ühtlane ja pehkinud „peavool”, mingi monopol. Kust kuradi otsast? Kas selliseil sõnapruukijail on vähimatki aimu, milline eesti kultuuripilt üldse välja näeb, mida siin tehakse?

8.

Kokkuvõtteks, piinlik on sedalaadi väiteid kuulda ja lugeda. Põhimõtteliselt saab sellises retoorikas lihtsalt veelgi rohkem näha piiratud dualistliku mõtlemise ilminguid. Ikka establishment vs opositsioon, ikka eliit vs pööbel, ikka ringkaitse vs „vaba mõtlemine”. Aastal 2013 ei suudeta ka labastavatest konstruktsioonidest loobuda. Mõne aasta eest kirjutas mu vend „vanas” Sirbis mõtlemise kohta asjalikult: „Antidualism – üks igatpidi tore mõtteviis”. Võtke õppust.

Dualistlikule struktuurile üles ehitatud suhtumine ja retoorika on piinlikud, sest nõnda ei leiagi sealt lõpuks muud kui harjumuspäraseid käibetõdesid, päevast päeva korduvaid ühesuguseid sisseharjunud sõnakõlkse, tühiseid kuulujutte. Ei, seda ei saa nimetada mõtlemise puudumiseks, tegemist on mõtlemise rutiinistumisega. Rutiin, paikasättumine, stagnatsioon. Kuskohas on nüüd lubatud nooruslik, energiline jõud, see värske, mittemandunud mõtlemisvõime, millega tuleb pehkinud kultuurimaailma õhutada, kui tegelikult ei olda isegi pädevad kriitiliselt kirjeldama ning analüüsima omaenda vaateid ja veendumusi, mitmetahulisest kultuurisfäärist rääkimata?