Täna leiab Eesti Rahva Muuseumis ja veebis aset kolmas rahvusvaheline Kultuurikompass. Manchesteri Rahvusvahelise Festivali jätkusuutlikkuse valdkonna juht Feimatta Conteh on ürituse üks panelistidest.

Kuna Tartust saab 2024. aastal Euroopa Kultuuripealinn, otsustati sellel aastal keskenduda jätkusuutlikule kultuurikorraldusele. Feimatta Conteh’ taust seob teda nii teatri- kui kirjandusmaailmaga, kuid enamiku oma professionaalsest elust on ta oma keskkonnaalaste teadmistega toetanud nii teatreid, festivale kui ülikoole, suunates neid tegema teadlikumaid otsuseid. Uurisin Feimattalt tema ökojuurte, suhtlusstrateegiate ja, vältimatult, kapitalismi kohta.

Alustaksin täitsa algusest. Millal sa esimest korda keskkonnast ja jätkusuutlikkusest mõtlesid?

Paar nädalat tagasi käisid mul vanemad külas ja ema tõi kaasa raamatu, mille ma 11-aastasena ostsin: „Suur Roheline Raamat” oli selle nimi. Samal aastal toimus ka Rio de Janeiro konverents ehk Maa Tippkohtumine – nii et keskkonnaküsimused olid õhus. 

Ma sündisin Lääne-Aafrikas Sierra Leones, kus mu britist ema vabatahtliku õpetajana töötas ja mu isaga kohtus. Seega ei kasvanud ma üles Euroopa miljöös. Meil ei olnud alati elektrit. Me tõime vett kaevust. Me ei kasutanud palju plastikut. Me ei andnud sellele nime – nii lihtsalt oli. Õhtuti panime õlilambid põlema ja lugesime raamatuid.

Üks asi, mille ma oma lapsepõlvest Sierra Leones sain, oli arusaam inimestevahelistest sidemetest, sest seal elatakse kogukondlikumalt. Seal on troopiline, inimesed elavad õuetingimustes, nii et ühendused tekivad loomulikult. Kui ma 7-aastasena Inglismaale kolisin, siis mäletan, et küsisin, et miks kõik oma pisikestes majades istuvad? Miks me ei suhtle? Ja nüüd saan loomulikult aru, et jah – siin on lihtsalt nii külm. 

Minust sai 9-aastaselt taimetoitlane, sest mu klassijuhataja, täielik hipi, oli ka taimetoitlane.

Peale kirjanduskraadi omandamist läksid sa tööle erinevatesse organisatsioonidesse, millest üks oli Ühendkuningriikide tippülikoole, London School of Economics and Political Science. Mis oli olulisim õppetund, mille sealt kaasa võtsid?

Oma liitlaste leidmine on väga oluline. Ma vastutasin „Jätkusuutlikkuse tšempionide” projekti eest, mis tähendas, et pidin kokku tooma inimesed erinevatest osakondadest, nii akadeemikud kui mitteakadeemikud, peaasjalikult inimesed, kes olid jätkusuutlikkusest huvitatud ja tahtsid midagi ära teha. Ja nendessamades osakondades need muutused ka aset leidsid. Liitlasi on alati võimalik leida. Kuigi oma praegusel ametikohal MIF-is (Manchester International Festival – toim.) olen ma täiskohaga jätkusuutlikkuse suuna juht, siis ei ole ma ainus inimene, kes meie ambitsioonid reaalsuseks teeb. 

Kuidas seda koormust osakondade vahel jaotada?

Vajalik on aru saada, milliste teemade juures kattub minu huvi teiste ülesannetega. Näiteks meie kontorijuhi ja juhiabi tiim vastutab inimestele lillede ostmise eest. Keegi pakkus välja, et ehk kingiksime lillede asemel taimi – ja nii tegimegi.

Keskkonnaküsimusi ei tohiks eraldada teistest jätkusuutliku arengusuundadest, majanduslikust ja sotsiaalsest arengust. Nendevaheline tasakaal on väga oluline. Ma töötan MIF-is lähedalt meie ligipääsetavuse ala juhiga – meie teemade vahel on palju kattuvust.

Kas sa usud, et jätkusuutliku mudeli väljaarendamine kasvõi kultuurisektoris on kapitalismi tingimustes võimalik?

Alustada saab, kuid oma piiride suhtes aus olles. Suurte organisatsioonide radikaliseerumist on raske uskuda, kuid nende vestluste pidamine on samal ajal tähtis – ja need leiavad aset. Pea avamegi me The Factory ja selleks ette valmistudes kaasame me Manchesteri ja Suur-Manchesteri kogukonnad koosloomeprotsessidesse palju radikaalsemal moel kui me seda kunagi varem teinud oleme. Me mõtestame seda teadlikult nii kultuuri- kui kodanikuruumina.

Ma tunnen sidet kliimaõigluse teemadega, eriti põlisrahvaste sõnumi diskussioonide keskele toomisega, traditsioonilistest mõtlemisviisidest eemaldumisega, kuna need meid sellesse jamasse tõidki. Miks see meid sellest välja tooma peaks? Aga kui tööriistu, mis meid välja aitaks, ei ole või pole neid veel leiutatudki, siis kasutame seda, mis olemas on ja mis toimib. 

Mis on sinu jaoks kõige olulisemad õppetunnid seoses keskkonnaküsimuste kommunikeerimisega? Milliseid parimaid praktikaid kogunud oled?

Alati: tunne oma publikut, mõista neid nii hästi kui võimalik. Kus nad omadega hetkel on, millest nad mõtlevad, millist keelt nad nendest asjadest rääkimiseks kasutavad? Näiteks kliimaõigluse ja põlisrahvaste küsimusi ma meie juhatusega sellisel moel sisse ei tooks, sest see mõjuks neile väga võõralt. 

Kui ma MIF-is 2020. aastal alustasin, jalutasin ma sisse tundega, et kõik teavad neid samu asju, mida mina jätkusuutlikkusest teadsin. Aga ei – mu kolleegid olid hoopis õnnelikud, et lõpuks saabub ekspert, kellel on kõik vastused olemas. Aga asi on selles, et lõplikke vastuseid ei olegi olemas. Ainus võimalus on leida viisid, kuidas läbi küsimuste eesmärkide poole püüelda. Ole ettevaatlik nende suhtes, kes ütlevad, et neil on vastused olemas. Nad ei ole ehk kõike kaalunud, või püüavad sulle midagi müüa. 

Üks mõte, mis mu tööd juhib, on: Kui inimesed jõuavad peole hiljem kohale, siis ei karju sa nende peale hilinemise pärast, vaid ütled: „Äge, sa oled siin! Muusika mängib, hakkame pihta!” Jätkusuutlikkusega on vahel samamoodi – jah, tõepoolest, ma pidasin neidsamu vestlusi kümme aastat tagasi, aga see ei ole hea, kui ühel tekib idee ja teine selle peal trambib. Uks peab lahti olema.

Ma tean, et Tartust saab kultuuripealinn ja teemaks on „Ellujäämise kunstid”. Ma usun, et selleks, et ellu jääda, vajame me ühendust teineteisega. Päeva lõpuks sobib inimkonda kirjeldama pilt meist lõkke ümber istumas ja üksteisele lugusid jutustamas. Aga kellel lubatakse jutustada? Kelle hääli kuulatakse? 

Me vestleme täna kolme kriisi kokkupuutepunktis. Töö nii avalikus kui kolmandas sektoris on ülimalt väsitav. Mis on sinu ellujäämise kunstid?

Praegu on nii lihtne end ülekoormatuna tunda, kui mõelda Ukrainast, kliimast või rahvatervisest. Ja siis meenub veel leiva hind! Ma olen end püüdnud tagasi tõmmata ja küsida: kus ma seisan? Mida ma juhtida ja mõjutada saan? Ja mida pean ma tunnistama kui reaalsust? 

Üks keskkonnaaktivist ja farmer Wendell Berry ütles kord: „Ma seisan selle eest, kus ma seisan.” Kui maailm oma raskusega rabab, siis võiks ehk vaadata oma kohalikus kogukonnas ringi, küsida, et milliseid positiivseid muutusi seal ellu saab kutsuda. See tundub väikene, aga tegelikult paikneb sinu otsene ümbrus su maailma keskel, uudised maailma kohta laiemalt langevad selle kõrvale. 

Liitu Kultuurikompassi otseülekandega 28. aprillil kell 13.00 siin.