Teha nalja ühele inimesele pole päris sama, mis tuhandetele. Teha nalja lähedasele pole päris sama, mis võõrale.

Järgnev olukord tuleb teile tuttav ette: hakkad rääkima sõbrale anekdooti ja saad poole peal aru, et mingi oluline pisidetail pole täpselt meeles. Kas minna sellegipoolest lõpuni, tunnetades ette läbikukkumist, või jätta pooleli? Nali peab olema kalibreeritud ja ühe pisikese elemendi puudumine määrab selle õnnestumise või ebaõnnestumise. Situatsioonikoomika jutustamisega on lood teisiti, siin on vaja jutuvestja kõrgemat kraadi, et olukord, mille tunnistajaks sa oled olnud, piisava mahlasuse ja liigselt detailidesse toppamajäämiseta võiduka lõpuni viia. Nagu anekdoodigi puhul on oluline ajastus, aga enamgi veel ökonoomsus, olulise võimendamine ja väheolulise kõrvalejätmine. Peale selle veel peen kommunikatsiooniaritmeetika, kus tuleb arvestada ka nalja vastuvõtjaga – milline on tema ümbritseva tajumise viis, kust läheb hea ja halva piir, kas sobilikum oleks lakooniline esitusviis või füüsiline. Palju rehkendamist.

Seetõttu elamegi vististi maailmas, kus naljategemine on vähemuse privileeg, sul kas on see miski või ei ole ja enamasti ei ole. Võid ju punnitada ja treenida, teha andmeanalüüsi, lihvida esitamisoskust, katsetada peegli ees näogrimasse jne., aga lagi tuleb seal, kus ta tulema peab.

Ühismeedia võimendab inimeste naljaponnistusi. Nii nagu Instagram on õpetanud läbi tuhandete fotode nägemise laiasid hulkasid kasutama erinevaid rakursse, kompositsiooni, värve, niisamuti on Facebook tänapäevane huumorikool. Kui parasjagu mõnda arvamusartiklit või päevakajalist jagada pole, püütakse postitada miskit vaimukat – video kitsest tegemas inimhäält, irooniline meem, kassajärjekorras pealtkuuldud vestlus, kalambuur, absurdne pealkiri vms. Ühismeedias veedetud aeg peab olema valdavalt fun ja siin pole midagi valesti – naer on terviseks. Aga huvitav on jälgida, kuidas inimesed üksteist n-ö incognito üle püüavad trumbata. Kes suudab tekitada üksteisest eraldiseisvate olukordade vahel ootamatu analoogi, kes naeruvääristab kajakambri vaenlast, kes leiab kõige lollima pildi Jüri Ratasest. Kõik tahavad vaimukad olla, tõsidus pole moes.

Siit jõuame muidugi inimesteni, kes püüavad naljaga rohkem või vähem elatist ja kuulsust teenida. Nagu meie ahtal kultuuriväljal ikka on professionaliseerumine maru keeruline. Stand-up koomik võib teha üleriigilise tuuri või ühekordse väljamüüdud show, aga 24/7/365 naljast elatumine on väga raske ja see annab ka üritustel nagu Tallinn Comedy Gala tunda. Tallinn Comedy Gala on kohalike irvhammaste kõige glamuursem showcase ja ehk ka teatav lakmustest meie püstijalakoomikute tasemest. Formaat on muidugi ka armutu – circa 1500 istuvat võõrast, kes peale tööpäeva on vedanud end Alexela kontserdimajja, et üks hea litakas nalja saada ning umbes 10-15 minutit esinejale, et tõusta või kukkuda.

Vedasin ühekordsesse naerupaleesse end minagi, vaatasin treppidest allalaskuvaid tõsiseid inimesi ja mõtlesin „kui naljakas on mõelda, et enamus neist hakkab umbes 20 minuti pärast kooris naerma”. Ühtlasi olin enesele seadnud ülesande märkida kaasasolevasse vihikusse iga nalja kohta pluss või miinus, et läbi viia väike statistiline uurimus isiklikust huumorimaitsest.

Kodus protsente kokku lüües tuli keskmiseks naeruskooriks 33 protsenti ehk kuskil kolm nalja kümnest. Kõige madalam individuaalne tulemus (nimesid nimetamata) oli 7% ja kõige kõrgem 56%. Ma ütleks tegelikult, et not bad. Vaevalt see protsent päris elus oluliselt erinevam tuleks. Mul on üks tuttav, kes alati kangesti midagi naljakat rääkida tahab, aga ma pole veel kordagi elus naernud. Aja jooksul on muutunud naljakaks see fakt ise, et tema räägib ja mina ei naera – teatav metahuumor. Tema protsent oleks siis null. Teisalt on lähikondlaste hulgas inimesi, kus vastav skoor oleks vast kuskil 75 kandis. Keskmine kukub seega ikka 33 lähedale.

Kultuurikriitilisest perspektiivist soovin kohalikele püstijala koomikutele ikkagi ette heita teatavat kujutlusvõime laiskust. Jah, esinedes suurele auditooriumile tuleb leida ühisosi, teha teatud kompromisse, aga see ei pea ikka ja jälle taanduma pseudo-transgressiivsesse olmehuumorisse. Seks – peenis – laste saamine – peenis – seks – leib – peenis – seks – mehedjanaised – naisedjamehed – pikaajaline suhe – vagiina – seks – elukaaslane. Ma ei usu, et publik aastal 2019 enam nii ruudukujuline on, et lihtsalt esimese kättejuhtuva höövliga nurkasid maha lasta. Nali on tavaliselt naljakas, sest paneb juba tuttava maailma teistpidi kokku, tekitab n-ö glitch’i, perspektiivinihke. Stereotüüpide äratundmine ja nende kirjeldamine võib ka naljakas olla, aga krt, siis pead olema filigraanne jutustaja, mida enamik kohalikest esinejatest ei olnud ja mida näiteks õhtujuht Stuart Goldsmith oli. Ilmselt lavaline kohalolek ja ruumi domineerimine oligi üks suurimaid valukohti, paar esinejat tundsid end laval ikka väga ebamugavalt. Kui sa publikut rihma otsa ei saa, siis on rong läinud. Loomulikult oleks lihtsam naerma ajada oma lähedast, keda sa tunned ja kelle nupud on su lihasmälus, aga seda heas mõttes väljakutsuvam peaks olema suur saal. See on koht, kus juhatada publik tundmatule teele, naerusoppidesse, millest neil veel aimu polnud. EKRE ja Jesper Parve üle irvitada on lõbus, aga see on rohkem maaslamaja löömine. Nad on ise juba nii suured satiirikud, et sealt pole enam suurt võtta. Ühisobjekt, mille üle me koos lustida saaksime, ei pea olema kõige üldisem, see võib olla ka üksik ja ootamatu ning esineja saab olla ekskursioonijuht, kes seda, teid häälepaeltest kinni võttes, uudistama viib.

Jalad kõhu alt välja, vennas!

Tallinn Comedy Gala esinejad: Henrik Kalmet, Tõnis Niinemets, Stuart Goldsmith, Kaarel Nõmmik, Kadri-Maria Mitt, Kristjan Oden, Alexander Maloy, Ben Norris, Mattias Naan, Tigran Gevorkjan, Kaisa Selde, Stewart Johnson ja Tõnu Karjatse häälega kõnesüntesaator.

Kolm soovitust algajale koomikule:

Loojutustus: Nikolai Gogol „Surnud hinged”
Esinemine: Jamie Foxxi spetsiaal „Straight from the Foxxhole”
Arhailine keelekasutus: Karl August Hindrey „Kirjad noortele”