Veel mõni põlvkond tagasi tähistas väljend „kõigi mugavustega elu” jagatud unistusi. Nüüd on sellest saanud kinnisvaraportaalide tühja retoorika osa. Mõnus ja mugavustega elu ise on osutunud hoopis tervisele kahjulikuks. Milline on aga elu kõigi ebamugavustega, olgu siis omal valikul või elu enese sunnil?

Selle loo peategelased on ökoloog ja eksaktivist Liis Kuresoo, keraamik Laura Põld, ajakirjandussotsioloogia nooremteadur Virgo Siil ja (kogemus)nõustaja Karl Erik Saks. Neli inimest, keda ühendab see, et tavapäraste standarditega võrreldes saab nende elu pidada eluks kõigi ebamugavustega.

Laura tegutseb kunstivaldkonnas, kus domineerib müüt kunstniku valmisolekust töötada mis tahes tingimustes – pesta ennast surnukuuris või olla tiimis ainus, kellele tasu ei maksta. Virgo elab koos abikaasaga aasta ringi maakohas, kus elektrit ei saa võrgust ja vahel ei saa üldse. Ka Liis veedab perega pikki perioode maal, seltsiks parmud, peenrad ja kaevust vinnatud vesi. Karl Eriku elu pööras pea peale fibromüalgia, valus ja kurnav haigus, mis nõuab väga palju puhkamist, kuid millest välja puhata ei saagi. Nende ebamugavused on üdini olmelised. Ja olmest tulebki ses loos palju juttu – näiteks veel välikäimlatest, ripptoolidest ja raskustekkidest, savist, jalgrattast ratastooli asemel, sabakondist, lõketest ja paberist seintest.

„Elu kõigi ebamugavustega” on väike sõbralik sõnamäng, mis on inspireeritud „kõigi mugavustega elust”, väljendist, mis pool sajandit tagasi tähistas jagatud unistust oma korterist, voolavast veest, pehmest sohvast, stabiilsest küttest ja kui eriti vedas, siis autost kilomeetri kaugusel garaažis. Eluviis, mille poole esialgu püüeldi, muutus tasapisi mugavusstandardiks ning nüüdseks on see standard kogunud uusi kihte alates stabiilsest wifist ja õhuniisutist kuni parkimiskohtadeni üle linna. Meist enamiku elud mööduvad evolutsiooni mõttes ikka enneolematus mugavuses. Paraku on sellega kaasnenud sama enneolematud elustiilihaigused, millele sekundeerib kehv vaimne tervis. Nokk kinni, saba lahti.

„Inimesed istuvad kogu aeg, ei liigu, ei külmeta, ei nälgi,” võtab Liis need probleemid kokku, „see maksab kätte halvema füüsilise ja vaimse tervisega. Aga teisipidi, kui mugavused ära võtta, tekivad teised hädad. Külmetad ja nälgid!” Ka sõna „mugavus” on saanud ajapikku hoopis noomivama kuue, ehtides nüüd näiteks üleskutseid mitte jääda kinni mugavustsooni.

Selle taustal kasvavad kriisid aina ähvardavamateks pundardeks. Kord sattusin vestlema tublide eesti jahimeestega, kes leidsid, et kui mõni suurem kriis lõpuks kohal on ja tavapärane mugavustega elu katkeb, siis enamik inimesi sureb jalapealt oma abitusse ning alles jäävad vaid tugevad püssiga mehed. Toonased hoiatused kõlavad 2025. aastal iseäranis hirmsalt.

Meist enamiku elud mööduvad evolutsiooni mõttes ikka enneolematus mugavuses. Paraku on sellega kaasnenud sama enneolematud elustiilihaigused.

Aga kas mugavuste ära kukkudes on tõesti ainsaks valikuks abitus või püssid? Oma jutukaaslasi kuulates jäi mulle teine mulje – paras ports ebamugavusi aitab endale sobivaimat elamise „tiksu” otsida ja ka hirmudega tegeleda. Ja seda mitte kõige põrutavamal moel, pigem mõnusalt ja sõbralikult, samas taktis Virgo sõnadega: „Enese proovile panek on ju selline vaikne toksimine, ikka jõudumööda.”

1. Virgo: kuuehektariline elutuba

Intervjuu Virgoga toimus ühel talvisel õhtul tema koduõues Kõrvemaa serval pakulõkke valgel ripptoolis kiikudes. Õu ongi Virgo ja tema abikaasa Signe elu keskpaik. Kui paljudel on maakoduks uhke ja mugav maja, mis muudab argirutiinid tubaseks, nii et välja pole peaaegu asjagi, siis siin on vastupidi: õu on eluruumi osa, maja seevastu tilluke. „Tihti on üks esimesi küsimusi, kui jutt on meie elamisest, et palju meil ruumi on. Kui ütlen, et 40 ruutu, tõmmatakse nägu krimpsu. Nüüd olen sellest loobunud. Ütlen, et kuus hektarit.”

Virgo kolis Tartust ära pisut enne koroonat – tahtis linnakärast eemale. Värskelt valminud majja jäi elektrikaabel vedamata, ehkki mitte sihilikult. Selleks oleks lihtsalt kulunud sama suur summa kui kogu ehituse peale. Viis aastat hiljem on ainus tõsine argument, miks elektrivõrguga liituda, võimalus maja soojas hoida, kui elanikud peaksid pikemaks ajaks ära sõitma. Muidu toimib elu kenasti päikesepaneelide, akude ja vajaduse korral generaatori abiga.

Tegevusi ajastavad Virgo ja Signe lähtuvalt päevavalgusest ja loodusoludest. Planeerimist on parasjagu, näiteks küttepuid saetakse siis, kui on päikest ja voolu. Seega mitte talvel. Ja osa töid tasub ära teha enne sääseparvede pealetungi.

Kui tekib küsimus, et mida sellise tempoga üldse teha jõuab, siis Siilide koduaia põhjal tuleb välja, et nii mõndagi. Hoovil on saun, puukuur, maakelder, kolakoda, skulptuurid, garaaž, kõrgpeenrad – ikka ise tehtud. Muide, kui harilik eestlane vajab toimetulekuks linnamaasturit, siis Virgo garaažist paistab väike madala põhjaga Kia.

Kui mõni elektrijaam õhku lastakse või poes kassad ei tööta, siis meid see ei mõjuta. Paar nädalat peaks ikka muretu olema. – Virgo Siil

Toiduvarud on Virgol korralikud nii puhuks, kui valla sahk ei lükka mitu päeva teed lumest lahti, kui ka sel lihtsal põhjusel, et pood on kaugel ja sinna plaksupealt ei lähe. „Kõige spontaansem asi, mida saad teha, on Selveri kuller tellida. Kes tuleb homme,” võtab Virgo võimalused kokku.

Üleüldse tundub, et see majapidamine tuleb ootamatult iseseisvalt toime. „Kui mõni elektrijaam õhku lastakse või poes kassad ei tööta, siis meid see ei mõjuta. Paar nädalat peaks ikka muretu olema,” seletab Virgo. Kriiside ajal kuidagi eriti julgustav sõnum ühelt tavaliselt, veel hiljuti Supilinnas elanud mehelt.

Virgo usub, et samamoodi tsükliliselt toimetada suudaksid teisedki inimesed ja isegi tööstused, kui harjumus ja mugavused ees ei oleks: „Nõuame, hambad ristis, nagu väiksed lapsed, et kõike peab saama täie rauaga. Vool peab olema kogu aeg võtta, selle asemel et oma tegevusi natuke ajastada.”

2. Liis: kasvuhoone ja teised tõmbekeskused

Liisi, tema elukaaslase Meelise ning laste Pipi-Liisi ja Atsi maakodu asub Elva lähedal. Võimsat metsa, mis kodu vanasti ümbritses, enam palju alles ei ole, kuid ürgorg on, mõned metsatukad ka. Kui kevadel ja sügisel käiakse maal toitu kasvatamas, siis pikemalt veedetakse seal aega suvel, kohe kuu kaupa. Iga suvi algab üleminekuga linnaelult: „Alguses on väga raske, nii kolm-neli päeva. Kõik see Facebook on veel meeles, et kes mida postitas. Ja et peaks käima festivalidel. Aga FOMO läheb üle – krõks käib ära ja edasi enam ei mõtle ka, et mingi internet üldse kunagi eksisteeris.”

Liis hoiabki maakodu internetivabana: „Sisetunne on mulle kogu aeg öelnud, et kahe elu vahel rähklemist ei ole siia vaja. Miks olla mentaalselt kuskil teises kohas, kui väljas on nii ilus?”

Sedasi möödub ta elu sarnaselt Virgoga õues. Juba vetsu minekuks tuleb hommikul majast väljuda: „Pead natuke kõndima, vaatad, mis ilm on, kui sajab, pead midagi selga panema. Istud, kuulad linnulaulu. Saad mõtte klaariks,” kiidab ta elukorraldust.

Pisikest hämarat elumaja on tarvis praktilistel põhjustel, aga see pole kodu süda. Väike ekraanide ja mugavusteta maja utsitab ka lapsed õue. Väga innukalt Pipi-Liis ja Ats maale sõita ei taha, aga kui nad juba kohale meelitada, kohanevad nad kiiremini kui Liis ise: „Pool tundi virisevad ja siis hakkab põnev.”

Vesi tuleb Liisil kaevust, süüa tehakse sageli lõkkel, kuigi pärast laste sündi toodi kohale ka pliit. Kõik lahendused on lihtsad, töökindlad ja seetõttu omal moel turvalised. „Meil ei ole mingit häda selle vetsuga. Veega WC puhul peaksid muretsema, et talveks veed välja saaks. Mugavused toovadki sageli mingi jama kaasa.”

Liis hoiab maakodu internetivabana, sest sisetunne on talle kogu aeg öelnud, et kahe elu vahel rähklemist ei ole sinna vaja.

Kõik toimetused, mille saab linnas võib-olla paarisaja sammuga ära teha, toovad maal tasases tempos tiksudes nagu muuhulgas kaasa paraja koguse liikumist ja hea koormuse: „Olen vahel vaadanud, kui palju tavalisel uimasel päeval maal samme tuleb. Ja see arv on ligi kakskümmend tuhat!”

Maja asemel on kodul südameid kolm: suitsusaun, lõkkekoht ja kasvuhoone. Kui saunakütmine ja veetassimine võtab mõnusalt kaua aega ning lõkke äärde koguneb pere igal õhtul juttu ajama ja sööma nagu ennemuiste, siis kasvuhoone, kus asub ka uhke sohva, on värske täiendus. „Vanasti oli maal vihmaste oludega kõige keerulisem. Pidid toas olema ja läksid rahutuks. Nüüd lähed kasvuhoonesse, jutustad perega, loed raamatut, jood teed või kui väga tahad, võid seal ju taimede eest ka hoolitseda. Kasvuhoone on meil ikka uskumatu tõmbekeskus!”

Sääskedest ei saa ka siin üle ega ümber. Aga nagu mõnede teiste ebamugavustegagi, on võti harjumises, kuni jõuad mugavuspunkti, teab Liis. Tuleb lasta end kevadel süüa, kuni sääsk ei sega enam – ja oskategi koos elada. Parmudega seevastu asi sama lihtsalt ei käi. Õnneks on Liis märganud, et parm hoiab eemale sealt, kus on linnud. Niisiis hoiab Liis lindude ligi. Vastase käitumist tasub tundma õppida!

3. Laura: savi elustamine

Juba õige noorena hakkas Laura tegelema kunsti ja käsitööga. Käeline tegevus pakkus teraapilist kogemust, rõõmustas ja rahustas, pealegi oli tulemus hea ja see jäi ka teistele silma. Nii sai Laurast keraamik ja installatsioonikunstnik. Praeguseks on tal seljataga enam kui 200 näitust üle maailma.

Materjalide ja meediumide hulk, millega Laura on töötanud, on üüratu. Lisaks savile ja värvile bioplast, metall, puit, tikandid, niidid ja muu tekstiil, taimed, eriti mugul nimega jamss. Videod, heliteosed, natuke performance’eid. Koroonaajal tekkis kriitiline olukord, kus keraamikastuudio oli lukus, aga näituseid ei tühistatud. Siis õppis Laura internetist selgeks püstolitaolise esemega vaipade tegemise ehk taftimise, näitused said peetud ja taftimine on siiamaani üks ta lemmiktehnika.

Iga uus materjal nõuab pingutust ja kohanemisaega, sadu tunde omadustega tutvumiseks ja osavaks saamiseks. Lühidalt: rutiini. Kätele ja kehale on see töö ja vaev. Aga Laura on õppinud valuga arvestama, näiteks ühe päeva nädalas veedab ta voodis: „Tegelikult on see suur väärtus ka, et kui on voodipäev, siis on voodipäev ja ikkagi päris hea. Valul on mingi suunav võime.”

Igasugu ennustamatuid raskusi on tema töös üksjagu: kui suure keraamilise eseme saab mahutada põletusahju, pakkida kasti, saata kulleriga 3000 kilomeetri kaugusele, riputada näitusesaalis kõrgele lakke? Kõige mugavam see just ei tundu.

Kunstnikutöös, nagu seda praegu viljeletakse, on kõiksugu kannatused justkui mingi püha normi osa. Soomes eeldati ühel biennaalil, et kunstnikele sobib ka surnukuuris pesus käia.

Aga koostöö materjaliga hakkab just tänu sellele pingutusele ja vilumusele vaikselt toimima. Laura ütleb, et tuleb lihtsalt valmis olla: „Ma püüan võimalikult tihti stuudiosse sattuda, isegi pärast pikka tööpäeva, ja lihtsalt hakkan midagi tegema.” Tekivad uued ideed, lahendused, seeriad. Savist, mis on kivine materjal, saavad elusad asjad ja kolleegi kontsaking inspireerib looma uusi variatsioone. See protsess pakub suurt naudingut, ütleb Laura: „Mõnikord alustan hobiprojektiga, ütlen, et see on endale, puhkuseks. Neid asju jääb aga kandma mingi rõõm ja tihti jõuavad just need teosed näitusele.”

Kunstnikutöös, nagu seda praegu viljeletakse, on kõiksugu kannatused justkui mingi püha normi osa – on ootus, et kunst sünnib vaevast, mitte rõõmust, ennustamatus seoses olmega ja vabakutselisusega kaasnev habras finantsseis, lisaks eelarvamused, kui kunstitegemise kõrvalt veel kuskil töötad.

Peen välismaine näitus või residentuur, kuhu kutse saamine tundub suure tunnustusena, võib olme seisukohalt olla kui põrsas kotis. „Kodulehelt ei saa teada, millised on elu- ja töötingimused,” jagab Laura. Soomes eeldati ühel biennaalil, et kunstnikele sobib ka surnukuuris pesus käia. Ühes kuuajases residentuuris sattus ta koos teiste kunstnikega elama paberist seintega majja, kus kõik kostis läbi, teises residentuuris oli toas seitse kraadi sooja. Kokku on ta osalenud mitmekümnes residentuuris.

Veel eeldatakse, et eesti kunstnik lepib vähesema hoole ja madalama tasuga kui teised või on valmis töötama puhta muidu, samas kui installijadki kõrval palka saavad. Istu siis pärast lahke näoga nendega õhtusöögilauas!

4. Karl Erik: ratastooli asemel jalgratas

Kui Karl Erik oli 20-aastane töötav tudeng, tekkisid tal ootamatult lihasvalud – justkui oleks rasket trenni teinud, kuigi enda teada ei ole. Juba varem oli ta olnud kimpus migreeniga, valud hakkasid vaikselt und segama, tekkis kurnatus. Guugeldades leidis Karl Erik, et see kõik klapib fibromüalgiaga – haigusega, mis toobki kaasa seletamatud kroonilised laiaulatuslikud valud, kehva une, mured mälu ja keskendumisega ning suure väsimuse.

Omapäraseid sümptomeid on veel teisigi. Näiteks oma keha pidev tunnetamine, millega terve inimese organism aju ei väsita. „Ma tunnen oma varbaid, oma jalgu, oma käsi kogu aeg. Nad ei peagi valutama. See on ajule meeletult kurnav, et seda tunnetust ei saa välja lülitada,” võtab Karl nähtuse kokku. Lisaks võib stress põhjustada fibromüalgiaga patsientidel depressiooni ja ärevushäiret. See on justkui paratamatus.

Ka meditsiinisüsteem ja ühiskond tervikuna ei pruugi kõiki sümptomeid ühtviisi arvestada. „Arstid ei saa aru, et kroonilisest valust kurnavam on väsimus, 12-tunnine unevajadus, võimetus välja puhata. Need andmed ei leia infosüsteemides kajastustki,” võtab Karl need mured kokku. Samas leiab ta, et tal on vedanud, kuna ta on mees – talle tundub, et fibromüalgiaga naispatsientide probleeme võetakse vähem tõsiselt ja ka diagnoosi on neil raskem saada.

Aga kuidas sedasi üldse elada? „Algul oli väga raske. Panin endale kasutu oleku eest kogu aeg puid alla. Nüüd häirib vähem. See ongi rehabiliteerumine – haigus ei lähe mitte ära, vaid sina õpid sellega elama.” Karlil on nüüd diagnoos, puuduv töövõime, kogemusnõustaja paberid ja huvikaitseorganisatsioon, samuti erialased tööülesanded eneseteostuseks ja äraelamiseks.

Panin endale kasutu oleku eest kogu aeg puid alla. Nüüd häirib vähem. See ongi rehabiliteerumine – haigus ei lähe mitte ära, vaid sina õpid sellega elama. – Karl Erik Saks

Ning iga Karli päev on timmitud haigusega arvestavaks. Mitte just kõige kvaliteetsem 12-tunnine uni koos varahommikul lisanduva valuga. „Võtan seitse patja kaissu, poen raskusteki sisse. Sedasi poolunest poolunne puhkan valu välja,” kirjeldab Karl. Järgneb vaevaline ärkamine, mis võtab mitu tundi. Ja seda kõike tavalisel päeval, kui üldine valufoon on vast üks-kaks palli kümnest.

Tööd tasub teha väikeses annuses, sest üks pikk tööpäev tähendab mitut päeva valu ja väsimust. Näiteks ühel intensiivsemal perioodil, kui Karl kogemusnõustajaks õppis, lõi tal valu sabakonti. Ilma mingite varasemate vigastusteta, kolmveerandiks aastaks. Selline on kroonilise haiguse „ebaõnneratas”.

Nagu nimme peaksid fibromüalgiaga inimesed, kellel on üsna raske liikuda, valufooni kontrolli all hoidmiseks iseäranis aktiivsed olema. Karlil on lahenduseks koer, kellega lihtsalt tuleb õues käia. Ka jalgratas on hea abiline – liikuda saab, sadulas istuda on lihtsam kui kõndida ja vändates jõuab kiiremini. Vahel viskab Karl Erik nalja, et jalgratas on tal ratastooli asemel. Muide, sel aastal sõitis Karl esimest korda rattaga ületalve. Tore mõelda! Kui tema saab, saaksid vast ka teised.

Ebamugavus kui privileeg

Kõik mu vestluskaaslased olid ühte meelt, et tegelikult on neil väga suured privileegid. Maailmas on miljoneid inimesi, kes iga päev samuti ebamugavusi kogevad ja kellele mugavustsoon on kättesaamatu unistus. Enamikul neist ei ole võimalust otsustada tervise huvides või vahelduse mõttes natuke lõkkel süüa teha või õues karastuda või lubada endale kroonilise haigusega arvestavat eluviisi.

Vabadus ja võimalus teha valikuid ebamugavuste vahel, kiuste või sees – see on see, mis muudab Laura, Liisi, Karl Eriku ja Virgo elu privilegeerituks.

Vabadus ja võimalus teha valikuid ebamugavuste vahel, kiuste või sees – see on see, mis muudab Laura, Liisi, Karl Eriku ja Virgo elu privilegeerituks. Ning oma privileegide tajumine teeb ruumi tänutundele, aitab neil oma igapäevaelust rõõmu tunda, mis sest et käed on väsinud või parm hammustas.

Molutamine ja teised salamugavused

Mis üldse on ebamugavused? Mingi mitte-kvaliteet, millegi puudumine, millestki ilmajäämine? Kui kuulata mu vestluskaaslaste lugusid, jääb mulje, et ebamugavused annavad elule kvaliteeti juurdegi, suunavad kohanema mingil värskel viisil, nõuavad rahulikumat rütmi, aga pakuvad ka väikseid võite. Tundub isegi, nagu ebamugavuste sees võiksid olla peidus mingid eriti mõnusad salamugavused, mille juurde normaalse elu kiires virvarris kuidagi ei pääse.

Karl on saanud sättida oma elu paika niimoodi, et kroonilistest valudest ja kurnatusest hoolimata jääb ressursse ülegi. Need on ta suunanud huvikaitsesse. Neil vähestel tundidel, kui tal on jaksu töötada, istub ta kodus oma mugavas arvutitoolis ja muudab fibromüalgiaga patsientide elu Eestis paremaks.

Liis räägib, et suure osa tema suvisest maaelust, kui aiatööd on pausil, moodustab molutamine selle kõige ehedamal kujul: „Hommikul ärkad, teed kohvi, lähed vahid oma porgandeid. Siis lähed vahid küüslauke. See võtab pool päeva raudselt ära. Ülejäänud loodus tahab ka vahtimist, sest seal toimub pidevalt midagi. Näiteks on meie juures elanud aastaid händkakud. Jälgid, kuidas nad toimetavad, kuidas mingi hetk tulevad pojad pesast välja ja hakkab pihta tohutu kakuelu. Lennuvõime saanud kakupojad hakkavad öösiti hullult karjuma, siis ei saa magada ja pead päeval järele magama. See kõik võtab aega.”

Selliste päevade puhul ei ole justkui midagi produktiivset või mõõdetavat ette näidata. „Samas on sellel mingi täiesti uskumatu kvaliteet,” tõdeb Liis.

Oma vestluskaaslasi kuulates tundub, nagu ebamugavuste sees võiksid olla peidus mingid eriti mõnusad salamugavused, mille juurde normaalse elu kiires virvarris kuidagi ei pääse.

Sarnaselt Liisiga tunnetab oma ilmast ja aastaaegadest sõltuva õueelu väärtust ka Virgo. Oma hoovi kutsub ta mängumaaks ning näiteks kuuri või mõne kiviskulptuuri tegemist mängimiseks. See võtab sooritussurve maha. Asju ei pea enam tegema tõsise näoga. Võib ehitada käsitsi ja aeglaselt, selle asemel et kutsuda mugavalt ja kiirelt appi traktor või meistrimehed. Sedasi kujuneb käegakatsutav lõpptulemus – kelder või puukuur – küll tasapisi, kuid omal moel hoopis kvaliteetsemalt. Virgo selgitab: „Sul on aega mõelda ja selle käigus võib tekkida uus idee. Lihtsalt vaatad, mis saab. Kõik, mis ma siin teen, on minu jaoks looming.”

Ning Laura, kelle igapäevatöö ongi loomine, tegutseb Virgoga lõppeks üsna sarnaste impulsside pealt. Ta sätib end stuudiosse, tunnetab materjali, võtab aja ning sedasi saab nii uusi teoseid näitustele kui ka tuge meelele: „Mõnikord oled kuidagi marraskil, siis lähed ja kerid või nõelud midagi. Ja kui stuudiost lahkud, on vaimujõudu rohkem kui enne.”

Õuehooaeg algab!

Mismoodi need salajased mugavused siis ebamugavuste seest välja ilmuvad? Tundub, et üheks keskseks elemendiks kõigi mu vestluskaaslaste lugudes on mingi hooajalisus, teatav kooskõla võimaluste ja rütmidega. Olgu need rütmid siis tingitud ilmast, elektrist, sääskedest, valutsüklitest või parajasti käpas olevast materjalist.

Veel tundub, et vaja on ka salamugavusi toetavat keskkonda – kellel stuudiot, kellel arvutitooli, kellel hoovi. Kui nüüd peaks jääma mulje, et kõigi mugavustega linnakorterites on need rõõmud ikkagi kättesaamatud, kuna pole ebamugavustega kohanemiseks sobivat keskkonda, ning seega on tulevikus valikus ikkagi ainult abitus või püssid, siis mina oleksin lootusrikkam.

Kui märkad oma elus mõnd järjekordset pisikest ebamugavust, siis äkki polegi tarvis hakata seda joonelt mugavamaks parandama? Ehk tal on midagi pakkuda?

Võib ju alustada ka väiksemalt. Kui märkad oma elus mõnd järjekordset pisikest ebamugavust, siis äkki polegi tarvis hakata seda joonelt mugavamaks parandama? Ehk tal on midagi pakkuda?

Ja salamugavusteni viivat keskkonda saab muidugi ka juurde luua. Selleks tuleks võtta linnad liikluskoridoride käest tagasi, laiendada oma elutoad linnaruumi, lasta seal sääskedel end närida ning hakata mängima ja molutama.

Leene Korp pusib iga päev selle nimel, et inimestel, eriti lastel, oleks õues mõnusam olla. Parajasti on ta ametis Tallinna kooliümbruste meeldivamaks tegemisega. Armastab matku, taliujumist, sotsiaalseid muutusi ja teisi ebamugavusi.