Anna Kaarma kirjutab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ajakirjas kunstnikele mõeldud ateljeekorteritest Lasnamäel.

Eve Kask aastal 1991 Lasnamäe ateljees. Foto: Jüri Kaarma
Eve Kask aastal 1991 Lasnamäe ateljees. Foto: Jüri Kaarma

Nõukogude Liidus rajati uusehitiste katusekorrustele ateljeekortereid kunstnikele. See oli riiklik poliitika ja nii võib selliseid kortereid leida Peterburist ja Kiievist kuni Hiina piiri äärse Habarovskini. Olenevalt ajastust võisid need asuda nii suurejoonelistes stalinistlikes majades või tavalistes hruštšovkades. Tallinnas rajati kunstnikele mõeldud majutusi-tööruume erinevatesse paikadesse, kuid tuntumad on 1980. aastatel ehitatud võimsate vaadetega ateljeekorterid Lasnamäel, kus on elanud paljud kunstnikud, neist üksikud veel tänaseni. Selle loo jaoks meenutab Lasnamäe ateljeekorteri elu Eve Kask, kellelt uuris selle kohta tema tütar, kunstnik ja nüüdne ateljeekorteri asukas Anna Kaarma.

Eesti Nõukogude Kunstnike Liit oli sisuliselt kontrollorgan, mis moodustati 1942. aastal Jaroslavlis. Tagantjärele vaadates näib selge, mis oli sellise organisatsiooni eesmärk: kunstnike ohjeldamine ja nende tegemiste jälgimine. Sealjuures sildistati vabakutselisi ning organiseerimatuid luuseriteks ja seati neile kõikvõimalikke piiranguid ja takistusi. Tõsi, Eestis leevenes kontroll aegamööda ning juba viiekümnendate teisest poolest hakkas kujunema olukord, kus sotsialistlikku režiimi nii karmil määra teostada ei suudetud kui mujal. Siiski olid ka siin üheks kunstnike ohjeldamise vahendiks elu- ja tööruumid, mida Liit kontrollis.

On teada-tuntud, et nõukogude aja korteripoliitika olenes palju inimese staatusest ja kui ei oldud just tähtis asjapulk, vaid n-ö „tavaline inimene“, võis eluaseme ootejärjekord olla koguni 20 aastat ja maksimum, mida ka pärast nii pikka ootamist võimaldati, oli 1-2-toaline korter. Kui 1970. aastatel hakati ehitama Lasnamäe mikrorajooni, peeti silmas kunstnike suuremaid ruumivajadusi ning nii lisandusid rajatavate majade viimastele korrustele ateljeekorterid, mis sarnaselt kogu Lasnamäele, olid mõeldud olema uue ja parema elu sümboliks. Kuna elupindadest oli puudus, võeti pakutav vastu, ent ega kunstnikud siiski üldiselt hea meelega Lasnamäele elama minna ei tahtnud. Ehitati ateljeekortereid samaaegselt ju mujalegi juba väljakujunenud infrastruktuuridesse, nagu Gonsiori ja Liivalaia tänavale kesklinnas. Ateljeekortereid loodi ka näiteks Nõmmele Trummi tänavale, kuid need olid ette nähtud pigem funktsionäridele.

Lasnamäe ning eriti selle tagumised asumid olid tol ajal alles arenemas ja pikalt täiesti pooleli: poode polnud, raskeid toidukotte tuli kaugelt tassida, inimestel polnud valdavalt autosid ning õieti polnud ka liiklust, teid ega busse.

Jüri Kaarma aastal 1995 Lasnamäe ateljees. Paremal nurgas paistab palmipuu, mis täitis ateljee, kõrgudes peaaegu neljameetrise laeni. Palm elas 44-aastaseks. Foto: Eve Kask
Jüri Kaarma aastal 1995 Lasnamäe ateljees. Paremal nurgas paistab palmipuu, mis täitis ateljee, kõrgudes peaaegu neljameetrise laeni. Palm elas 44-aastaseks. Foto: Eve Kask

Ateljeekorteri taotlemine

Ateljeekorteri saamiseks pidi taotlejal olema eelnevaid tunnustusi, paar pidi olema kindlasti abielus ning vähemalt üks abielupaari osalistest juba väga edukas kunstnik, kasuks tuli ka paljulapseline pere. Ühel hetkel hakkasid sellistele tingimustele vastavad inimesed otsa saama. Need, kes suutsid oma elujärge parandada või need, kes hakkasid lahutama, vahetasid kortereid juba ümber. Pinda vajavad lastega pered hakkasid samuti otsa lõppema, kuigi veel ehitati viimaseid kortereid üheksakorruselistesse majadesse, igas majas kaks ateljeekorterit kõrvuti.

Korterist avanes kaks erinevat merevaadet, kuulda oli lehma ammumist, kuked kiresid lähitalus veel mitmeid aastaid, kuni linnaosa edasi ehitati.

Minu vanematel, Eve Kasel ja Jüri Kaarmal, ei olnud sel hetkel ühiseid lapsi, seega kujunes nende jaoks ateljeekorteri taotlemine väga pingeliseks. Siiski õnnestus neil lõpuks saada kõige viimane ateljeekorter, mis ehitati. Nii kolisidki nad rajooni lõppu, Priislesse 1985. aastal. Korterist avanes kaks erinevat merevaadet, kuulda oli lehma ammumist, kuked kiresid lähitalus veel mitmeid aastaid, kuni linnaosa edasi ehitati. Talupidamistele oli uus linn kukile ehitatud.

Samuti Lasnamäel ateljeekorteris elanud Sirje Helme koos Eve Kasega 1990. aastal saatesarja „Eesti nüüdiskunst“ võtetel. Taustal on näha kaetud aknaid - selline varjatud ruum säilis 2016. aastani. Foto: erakogu
Samuti Lasnamäel ateljeekorteris elanud Sirje Helme koos Eve Kasega 1990. aastal saatesarja „Eesti nüüdiskunst“ võtetel. Taustal on näha kaetud aknaid - selline varjatud ruum säilis 2016. aastani. Foto: erakogu

Ateljeeruumist elutoaks

Suur ateljee oli tol ajal luksus, sest tavapäraselt tuli kunstnikel leppida väikeste, räämas ja enamasti keldrikorrusel asuvate ruumidega. Lasnamäe korterateljeed on aga laiad ja avarad, aknad kahel pool. Samas peitus neis suurtes akendes oht: trepikojad polnud siis lukus ja tihti liikus katustel, otse akende taga, võõraid. Nii pidid klaasid olema trellidega kaitstud. Sageli kaeti katusepoolsed aknad võõraste pilkude eest lausa paberiga. Nõnda kadus aga osa ateljeeruumi võlust ja eelisest.

Ateljeekorteri mööblit ja tehnikat tuli oodata väga kaua, näiteks pesumasina ja telefoni tulekut ootasime seitse aastat. Standardsed kraanikauss ja pliit olid korteris olemas, aga need said kohe ümber vahetatud. Kõikides tubades oli klassikaline Lasnamäe korteritele omane ruudumustriga kaseparkett. Köögis ja esikus oli tumepunane reliin nagu ateljeeski, see sai esikus samuti kaseparketi vastu vahetatud. Kõik toad olid tapetseeritud, tualett ja vannituba olid eraldi nagu tol ajal kombeks.

Korteris olid sisseehitatud seinakapid, teise korruse ateljee kõrval asus kaks väikest konkut, mida kunstnikud tihti oma vajadustele vastavalt ümber tegid. Isa tegi ühest väiksest kamorkast fotolabori. Signe ja Kalju Kivi ehitasid paljulapselise perena pisut suuremasse konkuruumi hoopis magamistoa. Eve meenutab, et Sirje Helme oli üks esimesi, kes tegi kogu ateljeeruumi ümber elutoaks.

Olmedraamad

Korter oli juriidiliselt jaotatud kaheks: alumine korteriosa kuulus linnale, ülemine ateljee osa Kunstifondile. Korterit ei saanud müüa, vaid ainult teise kunstnikest abielupaariga vahetada.

Sooja vee katkestused kestsid suveperioodil vahel lausa kolm kuud.

Algusaastad olid olme mõttes kohutavad. Igal nädalal juhtus midagi torudega, eriti kõrgematel korrustel, kus kunstnikud elasid. Siis marssisid sisse korteriühistu liikmed ühes lõugava komisjoniga ja läksid korteri peale torusid kontrollima. Arvatavasti ujutasimegi iga nädal mõned naabrid üle, sest torud olid nii halvasti paigaldatud. Paneelmajade ehituslikud ebatäpsused süvenevad korruste kasvades. Seetõttu on kümnendal korrusel ka näiteks silmnähtavalt viltused seinad. Ümberringi toimusid pidevad lõhkamistööd seoses ümberkondse ehitusega, mis samuti võis niigi ime läbi koos püsinud torustiku nihkesse ajada. Sooja vee katkestused kestsid suveperioodil vahel lausa kolm kuud. Ateljeekorterile oli planeeritud eraldi tualett alumiste korruste köögipüstaku kohal, mille torustiku purunemine võis alumistele elanikele tähendada täiendavaid ootamatusi.

Saatesarja „Eesti nüüdiskunst“ filmimine 1990. aastal. Selline suur kaamera toimis koos maja ette pargitud kaamerabussiga, juhtmed jooksid aknast kümme korrust alla. Foto: erakogu
Saatesarja „Eesti nüüdiskunst“ filmimine 1990. aastal. Selline suur kaamera toimis koos maja ette pargitud kaamerabussiga, juhtmed jooksid aknast kümme korrust alla. Foto: erakogu

Ühistu koosolekud olid eriti just algusaastatel väga stressirohked ning enamuse, st „nõukogude inimese“ jõud jäi peale. Eesti- ja venekeelseid inimesi oli toona Lasnamäel umbes pooleks. Olümpiamängude aegu toimus venestamispoliitika teine laine, mille käigus tehti koole venekeelseks ja toodi juurde venekeelseid töölisi. Nagu üleüldse Nõukogude Liidus tavaks oli, polnud viisakat suhtlemist ka Lasnamäel, ei bussis, tänaval ega poodides. Bussis sõimasid ühed teisi fašistideks, nood karjusid vastu, et minge koju või õppige keel ära. Kunstiinimestele oli selline reaalsus eriliselt närutav.

Reaalsus

Tagantjärele võib minevikku ilustada ja mõelda, kui hea oli saada suure ateljeega korter, aga kõik, mis seal ümber oli, oli siiski „paras laga“. Kogu infrastuktuur puudus täielikult. Otsene, kiire bussiühendus Priisle ja kesklinna vahel tekkis alles 2000. aastal, kui pandi käima liin nr 68. Eve eesmärgiks Lasnamäele kolides oli kiirelt omandada auto, et kogu eelnevalt kirjeldatut natukenegi vältida ja linna „pimesi” läbida. Mõnede aastate pärast peale kolimist see tal õnnestuski ja sai juhuse tahtel valge, mitte hõbedase, sest viimast peeti uhkemaks ja neid ärandati suurema tõenäosusega.

Tegelikult tahetigi Lasnamäelt ainult ära. Ateljeekorterit oleks saanud nautida vaid siis, kui oleks kõik see, mis on siin tänasel päeval – poed, bussid, koolid, lasteaiad, lisaks maakodu või teine koht, kuhu vahelduseks „ära saada“. 2000. aastate alguses oli eriti eestlastest noorte perede lahkumine Lasnamäelt juba massiline. Enamus minu lasteaia-, ja koolikaaslastest kolisid väga kaugele; samuti on siit praeguseks lahkunud pea kõik omal ajal siia asunud kunstnikupered. Tänapäeval on Lasnamäe pigem rahulik, vaikne ja väga anonüümne linnaosa. Negatiivne kuvand on aga ajaloo tõttu säilinud, seda nii siit lahkunud elanike jaoks, kui ka näiteks teistest Eesti piirkondadest pärit inimestele, kes pole iial Lasnamäele sattunudki.

Sellises ateljees tänasel päeval elada ja töötada on siiski väga mõnus – valgust ja ruumi on palju, vaated on väga inspireerivad. Pigem muutuvad aeg-ajalt raskeks vabakutselisuse ning kodus töötamise elu juurde käiv töö ja puhkuse piiride hägustumine. Selle vastu aitab vast looduses või kesklinnas käimine, lühemaks või pikemaks perioodiks äraminek.