Aet Annist kirjutab Vikerkaares 7/8 2016 ulgueestlastest, kelle kogemus Eestiga ei pruugi ühtida riigi edukuvandiga. Välismaale kolimine muudab aga suhted oma riiki ning iseenda (rahvuslikku) identiteeti keerulisemaks.

Kodumaalt lahkumine on läbi aegade olnud sünonüümne uudishimu, maailmaavastamise janu ja nipernaadiliku elurõõmuga. „Globaalsete eestlaste“ arvu ja mõju suurenedes on hakatud üha enam rõhutama Eesti tolmu taldadelt pühkinud kaasmaalaste tähtsust Eestit suureks tegijatena. Ometi ei mahu lahkunute põhimassi kogemused sellesse helgesse pilti. Lahkumise seotus marginaalsuse, tõrjutuse ja äratundmisega, et kodumaal pole igaühele kohta – et mõned on seal suisa üleliigsed või soovimatud –, on vastuolus eduka migrandi kuvandi ja kogemusega. Iga väljarännanu püüab omal moel seda vastuolu lahendada ning kasutada lahkumist mingigi kontrolli saavutamiseks oma elu ja otsuste moraalse kaalu üle. Siinne arutlus lähtub soovist lahti harutada vastandlike lahkumismotiivide vastastikust mõju – ja seda, kuidas migratsioon annab ühest küljest juurdepääsu tõotatud maale, ent teisalt jätab väljarändajad uute, globaalsete hinnangute tõmbetuulde. Diasporaavõrgustikud on samasuguste vastuoluliste võimaluste kandjaiks: kas saab neist turvavõrk, mis uuel väliseestlasel võimaldab pehmelt maanduda – või võitlusväli, kus tuleb tõestada oma eestluse astet ja väärikust? Osa eestlaste jaoks moodustavad olud kodust kaugel toksilise kokteili, mis niihästi tõukab neid eemale kodumaast kui ka määrab nad samal ajal marginaalsusse ka uutes asupaikades, kus sellest vabaneda loodeti.

Raini töö ehitajana viib teda regulaarselt üle lahe ja kaugemale Euroopasse. Koduküla Kagu-Eestis on talle sealjuures perioodiline, kuid mitte eriti populaarne peatuspaik tööotste vahel, kus väiksemaid kohalikke lihttöid teha ja oma talus hädapäraseid asju korraldada. Ta tunded oma kodukoha suhtes on kõike muud kui nostalgilised. Sinna on jäänud veel vaid üksikud sõbrad ja vanemad sugulased. Tööotsad, mis seal saadaval, on lootusetult juhuslikud ja ebaregulaarsed. Vastavalt on ka palk nende eest mõttetu. Kodukandi võimalused ja väärtus ei täida Raini ootusi ei palgale ega respektile.

Aet: „Aga kodust kaugel?“

„Mulle Saksamaal meeldib. Aga soomlased on kuradi ülbed. (Pikk paus.) Ega nad eestlasi millekski pea.“

Sotsiaalteadlased, alates Karl Polanyi analüüsist inimsuhteid ratsionaalse majandusloogika alustele rajava turuühiskonna tekke kohta ning lõpetades Robert Putnami üksi keeglisaalis mängiva ameeriklasega ja David Harvey neoliberalismi-kriitikaga, kirjeldavad 20.–21. sajandi kapitalismi kui individualismi soodustavat, ebaformaalseid vastastikuseid sidemeid õõnestavat protsessi, mis lammutab kogukondi.[1] Ida-Euroopas on huvi selliste protsesside vastu läbinud väga keeruka tee: ühest küljest on arendatud käsitlusi nõukogude süsteemi atomiseerivast mõjust[2] ja ületamatutest traumadest, teisalt kollektivismipisikust, kolmandast küljest detailseid etnograafilisi kirjeldusi sotsiaalsete suhete vastupidavusest ja ebaformaalsete, sageli poollegaalsete, kuid ometi selgesti sotsiaalsel kapitalil rajanevate suhete püsivusest majandusliku kollapsi ja poliitilise kaose tingimustes. Sotsiaalse sidususe kahanemine ja fragmenteerumine kui kapitalismiga seotud sotsiaalmajanduslik protsess ei ole tähelepanu fookusesse jõudnud. Ja seda vähemalt osalt just Ida-Euroopa rolli tõttu kapitalismi status quo kinnitajana.

Ometi on nimelt sotsiaalsel fragmenteerumisel suur tähtsus tänapäeva Ida-Euroopa näo kujundamisel. 1990. aastatel alguse saanud poliitika ja majanduse kiire ja edukas neoliberaliseerumine sai uue hoo ning intensiivsuse pärast 2008. aasta kriisi, mil tööturgu veelgi rohkem liberaliseeriti, sotsiaalset turvalisust vähendati ning sisse viidi mitmed haavatavatele gruppidele ebasoodsad muutused formaalsetes ümberjagamismehhanismides, nagu sotsiaal-, töötus- ja haigushüvitiste kärped. Käsikäes kihistumisega on sellised neoliberalismiga kaasnevad praktilised protsessid toonud kaasa sotsiaalse ilmajätu: sotsiaalse fragmenteerumise ja muutuse vastastikususe mustrites. Seda protsessi ja selle tagajärgi olen detailsemalt kirjeldanud artiklites nii Vikerkaares kui ka mujal.[3] Siinkohal tasub korrata, et sotsiaalne ilmajätt toob kaasa majandusliku ilmajätu ja süvendab kihistumist ja vaesust. Vastastikususel põhinevate ebaformaalsete sidemete kadu on kapitalistlike võimusuhete, hierarhiate ja uute väärtusstruktuuride tagajärg, mis loob uue nähtuse – patoloogilise vaesuse. Seda ümbritseb häbitunne, mis võib olla küll eeldusena individuaalne, võtab aga tihti üsna kollektiivse vastutuse vormi.

Eriti ilmne on selle stigma koorem nn ääremaadel. Maaelu – mõni üksik rõõmsameelne kampaania välja arvatud – kui tervik on osa sellisest häbist. Maaelu on läbi teinud sümboolse ilmajätu protsessi, mis mõjutab suurt osa maal elavaid inimesi ja mõõdab neid ühe, negatiivse mõõdupuuga: vaesuse, häbi ja läbikukkumise sümbolina. Ereda näite niisugusest lähenemisest pakub R2 „Olukorrast riigis“ saatejuhi Kalle Muuli kirjeldus:

„Küsimus on selles, et … need, kes suudavad põgeneda, need on juba ära põgenenud. Enamasti on [maale] jäänud inimesed, kes enam ei suuda põgeneda, ehk siis inimesed, kes valdavalt sõltuvadki riigist. Kes saavad kas riigilt pensionit… või elatuvad sellest, et saada riigilt pensionit, saavad töövõimetuspensionit, vanaduspensionit, või saavad riigilt vanemapalka, on üksikemad lapsega kodus…“

See levinud seisukoht seob ühte maaelanikkonna ja perspektiivituse: välja arvatud üksikjuhtumid, pole maaelus mitte midagi ihaldusväärset. Vastupidi, seal elamine – sinna elama jäämine – on tõend sellest, et inimesel polegi mingeid unistusi, ammugi võimet neid teoks teha.

Ilmajätult ilmajätule

Sümboolse ja sotsiaalse ilmajätu üheks loogiliseks tagajärjeks on soov distantseeruda: lahkumine sellistest piirkondadest on talumatult kerge. Säärastest teguritest koos teiste tõukejõududega ongi võrsunud massiline väljaränne, mis iseloomustab eriti Eesti maapiirkondi.[4] Osa sellest on küll pendelmigratsioon, ent rändesaldo on Eestis olnud negatiivne. Mis ka poleks lahkumise põhjused, on igasugusel migratsioonil mingi mõju, eriti muutustest juba niigi rängemini tabatud piirkondades. Ent milline see on? Kuidas on seotud rändav ja väheliikuv rahvastik? Osalt peitub vastus sellele küsimusele hargmaises kontekstis, kodust kaugel, migrandi endaga toimuvas.

Katrini elu Eestis polnud meelakkumine: ärkamine enne kukke ja koitu, et linna madalapalgalisele ja nürivõitu tööle loksuda; murenev suhe alkoholismi kalduva kaasaga, vähenev sõpradering. Lastetul paaril oli küll ühine kodu, ent Katrini vend oli oma perega juba mõne aja eest Eestist lahkunud ja Katrin ei tundnud, et teda enam miski Eestis kinni hoiaks. Eesti ei tundunud talle sugugi ihaldusväärse elukohana:

„Räpased tänavad, ebasõbralikud inimesed – miks ma peaks siin elada tahtma?!“

Säärases põlguses pole Katrin kahtlemata üksi. Kommentaariumides viha pritsivate lahkunute laupkokkupõrgetele moraliseerivate mahajäänutega sekundeerivad andmed päriselust. Celia ja ta sõbranna Meeli tulid Inglismaale lapsehoidjateks. Vaevu 20. eluaastates, väljendasid nad oma suhtumist Eestisse väga ühemõtteliselt:

Aet: „Kas te Eestisse tagasi ei taha siis minna?“ Meeli: „Tagasi Eestisse?!? Mitte iial!“ Aet: „Aga miks mitte? Teil pole siin ju midagi ega kedagi?“ Celia: „See on lihtsalt nii… öäkkkk! (võdistab nägu moonutades õlgu).“

Sellist mobiilsust ühendavaks teguriks on see, et lahkunuil pole suurt midagi, mis neid Eestisse tagasi kutsuks. Katrin tõdeb, et on jälginud Eesti tööturgu, kus midagi roosilist ei paista:

„Ei elaks ega sureks… ja ega ma mingis laos või kassas ka kükitada ei tahaks!“

Ometi pole ka kuigi selge, mis neid Inglismaal hoiab:

„Inglismaa on… seal, kus mina elan, midagi erilist küll ei ole… ei mägesid ega midagi ilusat, üksluised majaderead, kõik puhta lame ja lage…“

Katrini kogemused kuuekuise karjääri jooksul hooldajana on olnud kõike muud kui vaimustavad. Töökorraldus, kompensatsioon klientide ja tööotste vahel liikumise eest on olnud masendavad. Palgast piisab napilt söögi ja reisimise eest tasumiseks, sh hädavajalikeks reisideks kodumaale.

Teisisõnu, ta on endiselt vaene, tema võimalused karjääriks või muul moel elus edenemiseks on olematud, palgast jätkub endiselt napilt igapäevavajadusteks, ja sotsiaalselt on ta ilmselt veel ilmajäetum kui enne: allesjäänud sõbrad on kaugel, uusi pole õnnestunud leida või on suhted kohapeal lausa negatiivsed. Migratsioon tähendab sageli, et võrreldes tööga kodumaal saadakse töökoht, mis karjääriredelil madalamal: ca 38% migrantidest liigub allapoole, vaid ca 18% üles.[5] Sama kirjeldasid paljud mu informantidest aastail 2012–2015 Eestist lahkunute seas läbi viidud välitööl.

Need inimesed oleksid justkui end lahti rebinud paikadest, mis neid on hüljanud, et kolida kuhugi, kus neil õiget kohta pole; liikunud põlatud paikadest põlastusväärsesse positsiooni, vahetanud tuttava kehvuse ja halluse võõra ebamugavuse ja igavuse vastu. Seesama lugu kordub riigist riiki globaalsetes rändelugudes, mille peategelased sarnanevad Eesti peamise lahkuva grupiga – töötute, põhiharidusega, vallaliste inimestega, kes jätavad selja taha sotsiaalmajanduslikult kehvemad maapiirkonnad.

Kapitali taastamine?

Või ehk pole asi siiski nii masendav? Katrin jätkab oma kirjeldust kogemustest Inglismaal:

„Aga üks nädalavahe läksin Brightonisse. Mõni koht tuli Hercule Poirot’ filmist tuttav ette. Ma oleks nagu koju jõudnud!“

Lõpuks ometi on tema käeulatuses midagi, mis seostub imetluse, seikluse, tähendusrikkusega – miski, millel on sümboolset väärtust. Lõpuks ometi siseneb vaene väljarännanu maailma, millele tal kodus oli juurdepääs vaid kaudselt: lahkudes siseneb ta teise väärtusrežiimi, millele tal seni oli võimalus vaid globaalse populaarkultuuri tarbijana pilku heita. Nüüd on ta ise selle keskel, imetlusobjekt on jõudnud talle aineliselt ja geograafiliselt käeulatusse. See ühtaegu tõeline ja unistuslik, mitmekesine, erutav maailm on korraga see, kuhu kuulub ka tema. Isegi kui ta pole hierarhias ise ülespoole liikunud, on ta saavutanud osaduse kosmopoliitsete, globaalsete väärtustega – viimaks ometi on ta teinud positiivse valiku ja saanud võimaluse seostuda lugudega, mida ta hindab ja näeb väärtuslikuna.

Need uued seosed on vähemalt mingil määral kaasaskantavad. Nende abil on ka vanadesse suhetesse võimalik uuest nurgast siseneda. Migratsioon on ülendanud migranti uudsete ühenduste ja sümboolsete väärtuste abil, millega seotust saab pealegi rõhutada ilma, et kellelgi oleks võimalik detailselt jälgida, milline on võõrsilelaja tegelik eluolu. Igapäevahädad võib välja tsenseerida, hakkamasaamist võõrsil ei saa nii hõlpsalt kahtluse alla seada kui edu kodumaal. Võõrsil elamise anonüümsus suurendab seal omandatavate väärtuste mõjuvõimu. Distantseerumisest on ometi kasu olnud, see on mingilgi määral konverteeritav sümboolseks või isegi sotsiaalseks kapitaliks kodumaal. Isegi kui Katrini töö hooldajana Inglismaal pole sugugi peenem kui kassiirina kodumaal, on tal nüüd kontroll selle üle, milliseid elemente oma elust teiste ette tuua, et sellest neile pilti luua. Endiselt marginaalne ja vaene, on ta siiski paremas olukorras kui varem, on ületanud ilmajäetuse ja omandanud parema kontrolli oma elu üle – universaalselt hinnatud kujuteldava maailmaga seostumise kaudu. Ta saab oma elu jagada kodumaale jäänutega uuel moel, sest nüüd on tal veidigi väärtus- ja ehk ka sotsiaalset krediiti.

Eestist lahkunutega vesteldes tõuseb see enese kontrolli all olev narratiiv oma elust ikka ja jälle pinnale. Inimestel on suurem võim rõhutada oma elu teatud aspekte, muuta need keskseks – mitte alluda sellele, kuidas loob nende elu küla või naabruskond nende ümber või rahvuslik meedia neist kaugel. Rahuldus sellistest kogemustest võib tunduda väike, ent toimib eriti efektiivselt siis, kui migrandi viibimine võõrsil jõuab mahajäänute teadvusse. Mu nooremate informantide mõnevõrra üleolev suhtumine Eesti elu tardumusse sisaldab enamasti sõnumit enda edenemisest, oma unelmate kõrgekaarelisusest. Pendelmigrantide lood välismaistest kogemustest segunevad nende teenitud raha abil loodud tegelikkusega: parandatud kodutalud, korraga käegakatsutavaks muutunud materiaalsed edenemisvõimalused on samasugused näited eneseloomest migratsiooni toel. Upsakate raadiokommentaatorite loodud pilt maaelust lüüakse tagasi Raini praktiliste rahaliste võitudega, sümboolne kapital saab vähemalt personaalsel tasandil taastatud – ja veidi jääb üle ka sotsiaalse kapitali taastamiseks.

Kontekst ja kontekstitus

Migratsioon loob väärtusi ja nendega seotust, kui kodumaa seda enam ei tee; see võimustab lahkunut – ka seda, kes pealtnäha oma otsusega kuigi palju võitnud ei ole. Uued seosed omandavad väärtuse osana kaotustest, mida kogeti kodus või mis on kodukandile osaks saanud, selle hädade ja vigade kontekstis: ilma kodumaa ja/või -koha madalama staatuseta seda võitu ei oleks – nii nagu ka migrandid, kes on lahkunud globaalses hierarhias madalamal asetsevatesse riikidesse, samaväärset sümboolset kapitali ei võida.

Teisalt sõltub väärtus ja sellega seotus kontekstitusest: kohatusest, nähtamatusest, sellest, et viimaks ometi on inimene vaba iseseisvaks eneseloomeks, vaba oma minevikust ja suhetest, mis kodumaal talle varju võisid heita või kaikaid kodarasse loopida. Kodumaal sõltus eneseväärikuse säilitamine sellest, kui edukalt juhiti oma välist imagot, ning nüüd saab migrant seda teha vabana. Isegi kui migrandi teele kerkivad uued takistused, on lahkumises tihti peidus võimalus uuesti alustada. Kui väljarändaja suudab tegeliku eluolu tagaplaanile jätta ja end uue kodumaa väärtuse paistel soojendada, aitab selle kõrge positsioon globaalse arenguhierarhia abstraktsel skaalal tal end taasluua. Igapäevaelu igavad kasarmelamud kuhtuvad põnevate reisisihtmärkide valguses; karjas koos korterit jagavate ehitajate elu ebamugavused ja Ida-Euroopa migrante siunavate kohalike üleolevus jääb varju summade taha, mida nii teenitud (ja kokku hoitud) on.

Riikide vahel liikudes on migrantidel võimalus kaasa tuua ja luua uusi staatushierarhiaid. Samal ajal korralduvad olemasolevad hierarhiad osalt ümber. Pendelmigrantidel on suurem sissetulek ja erinevad närutamisvõimalused elukoha ja toidu pealt seal, kus oluliste teiste pilk neid ei saada. See tähendab, et koju on võimalik viia rahalist kapitali, mida Eestis samamoodi ei teeniks ja kokku hoida ei saaks. Samal ajal on kogutud sümboolset kapitali seostest prestiižsete riikide ja põnevate paikadega, ning välismaal elamise kogemus ise, sh kriitika välismaa elu suhtes, on konverteeritav sotsiaalseks kapitaliks.

Migratsiooniteooria on kippunud ikka kinni jääma riikide ja rahvuste piiride sisse ning nende ületamisest suurt kära tegema. Briti-Ameerika antropoloog Nina Glick-Schiller[6] on migratsiooniuurijaid innustanud sellisest kalduvusest vabanema. Sotsiaalsed tegurid, mis rännet saadavad ja sellele aluseks on, ei allu sageli rahvuslikule lahterdamisele. Rahvuslik päritolu pole rändes sugugi nii oluline, kui Eesti spetsiifilise hiljutise rändeajaloo põhjal võib tunduda. Inimeste liikumine tuleneb palju enamast ja mõjutab samuti enamat. Identiteediga toimuv on vaid väike osa migratsioonikogemusest. Selle asemel mängivad keskset rolli pigem globaalne ja lokaalne ebavõrdsus ning hierarhiad – rahvuslik identiteet on pigem luksus kui rändekogemuse kese.

Just säärased hierarhiad mängivad olulist rolli ka vaesumise ja ilmajätu – olgu sotsiaalse, majandusliku või sümboolse või ka nende kõigi – ületamisel. Migratsioon aitab justkui ümber kolida elu mõtet. Isegi kui töö- ja elutingimused ning sotsiaalsed suhted on uues asukohas kehvemad, kasutavad mobiilsed indiviidid oma ajutisi, sagedasi, perioodilisi või pidevaid äraolekuid ning kohalolekut ihaldusväärsetes asukohtades ilmajätu ja kaotuste ületamiseks, enese väärtuse tõestamiseks iseenda ja mahajäänute silmis, kellele oma elu uut narratiivi esitada. Ühenduse leidmine tähendusrikaste ja ihaldusväärsete paikadega asendab seda tähendust ja ihaldusväärtust, mille varasemad asukohad – sh päritolumaa, kodukoht – on kaotanud. Sel asendusel pole rahvusliku identiteediga suurt mingit pistmist – oma identiteeti võib võõrsil üles ehitada ehituskividest, millel pole rahvuslikke jooni.

Migratsiooni muutuv moraalsus

Ent just see vabadus on punaseks rätiks neile, kelle jaoks rahvus moodustab olulise osa eneseuhkusest, võimupositsioonist või võimuihalusest. Irdumine rahvuslikust identiteedist on eriti suur probleem natsionaliseerivates riikides, mille hulka Eesti koos teiste Ida-Euroopa riikidega kuulub. Need riigid on rabelenud globaalses arenguhierarhias parematele positsioonidele saamiseks kaks aastakümmet. Eesti on oma imago pärast algusest peale tublisti vaeva näinud ja poliitmajanduslikult suhteliselt edukas olnud.

Riigi jätkuva edu huvides on püüda väljarännanud rahvastik mingil moel oma mõjupiiridesse haarata ka postterritoriaalses maailmas ning nii toimetavad eri struktuurid just selle eesmärgi nimel. Olgu nendeks siis Eesti Majades ja saatkondades esinevate poliitikute ja teiste Eesti esindajate üleskutsed tagasi tulla, kampaania „Talendid koju!“ ning MISA-stiilis naasmise toetamine või laiem ja igapäevasem töö mitteresidentide ja nende asukohamaade saatkondadega, kes omakorda teevad koostööd diasporaaorganisatsioonidega. Eesti pole samas selles osas just kõige suuremat edumeelsust näidanud, erinevalt paljudest teistest postsotsialistlikest riikidest, kes on ära tundnud vajaduse kahekordse kodakondsuse ning väljarännanud kodakondsetega sidet pidavate struktuuride loomise järele kodumaal.

Migratsiooniuurijatelt oodatakse sageli analüüsi selle kohta, mis toimub identiteediga: kas võõrad ikka sulavad omasse ühiskonda, kas lahkunud kaotavad identiteedi? Seda selgitada püüdes on juba aastakümneid näidatud, et migratsioon on tihti vaevarikas teekond: puudub sujuv viis uude ühiskonda lülitumiseks, padi uues elukohariigis, millele hõlpsasti maanduda – ja rahvuslikul identiteedil on roll veidigi pehmendada muutuse ränka mõju. Rahvusriiklikust identiteedist juhitud keskkonnas on kaasmaalaste tugi migrandi jaoks hindamatu. See pakub sotsiaalset kapitali, millest osasaamiseks piisab keeleoskusest, ühisest identiteedist või tilgast „õigest“ verest. Hartmut Esser on sellele kapitalile andnud nimeks „etniline kapital“.[7]

Migrandi etniliseks kapitaliks on tema sidemed uues asukohas teiste sama etnilise grupi liikmetega, kellest võib oodata, et nad on oma kaasmaalaste suhtes soodsamalt meelestatud. Säärase etnilise sotsiaalse kapitali toimimine sõltub vähemalt osalt etnilisest sümboolsest kapitalist: sellest, kuivõrd kaasmaalasi nähakse väärtuse allikana, kuivõrd suurt väärtust nähakse tõusmas nendega assotsieerumisest. Etniline kapital, niisiis, pole mitte kohalik hüve, vaid on osa globaalsetest arenguhierarhiatest ja erinevatele regioonidele omistatud väärtustest. Etniline kapital paigutub globaalsesse konteksti veel mitmel muul põhjusel: see ületab piire kodumaale suunduvate rahasaadetistena, sellest tõuseb tulu naastes või kodumaaga suheldes; riik püüab seda üle piiri tagasi võita või vähemalt paelas hoida, meelitamaks uusi investeeringuid või promomaks riiki turismi sihtmärgina. Etniline ja diasporaakapital on riigi seisukohalt võõrsile kosuma pandud kapitalipaigutus, millega tuleb omanikusuhet alal hoida – mõistagi rõhudes rahvuslikule identiteedile.

Migratsioonist kõnelevad diskursused Eestis on kaua kandnud väga negatiivsete hinnangute võimalust. „Migrant“ oli Eestis negatiivse varjundiga sõna hiljemalt 1970. aastatest ja „juurtetust“ heideti ette koguni Eesti piires ringi liikujatele. Seega on rännet läbi aegade ja olukordade saatnud moraliseeriv diskursus, mis suunatud nii lahkujatele kui saabujatele. Poliitikute sõnakasutus on viimastel aegadel muutunud lahkumise suhtes räigemaks. Kõige laiemat kajastust leidis ehk Tõnis Lukase 2014. aastal käibesse paisatud termin „mugavus- ja lodevuspagulased“, millega ta püüdis vastandada kaasaegseid väljarändajaid „tõelistele“ pagulastele, kes 1944. aastal julmade ajaloopöörete järel lahkuma olid sunnitud. Selline toksiline sõnakasutus aktiveeris pahupidipööratud „heaolumigrantide“ – laiskade „padi-põgenike“ (Mart Kanguri tabavat uudissõna kasutades) – diskursuse, mida oli lihtne ära kasutada ka aasta hiljem alanud uues pagulasdebatis. Need sentimendid ja nende moraliseeriv seos rahvusega on selgelt intensiivistunud viimase aasta jooksul, pärast pagulaskvootide debati algust 2015. aasta kevadel.

Migrandi ja Eesti edukuvandi teed on niisiis üksteisest üha kaugenemas. Migrant märgistab edu-Eestit teatud kindlatel tingimustel – ühest küljest edukate indiviididena, kelle väljarände põhjused ei heida varju rahvuslikule uhkusele, teisalt rahvusliku uhkuse ja sõnumi levitajatena.[8] Ülejäänute liikvelolek on hoopis kahtlasem nähtus. Moraliseerimise haripunktis kipub diskussioon muutuma väga ühekülgseks. Olukorda kujutatakse ohtliku ja erakordsena, mis iganes tegelikkuses ei toimuks – rõhk asetub riskidele, ohtlikuks kuulutatud võimalikkuse saamisele tegelikuks. Rändaja otsused muutuvad selles raamistuses isiklikust kollektiivseks, riikliku tähtsusega sündmuseks, mis paneb migrandi õlule vastutuse mitte ainult tema enda elu, vaid ka rahvuse säilimise eest.

See taak ei lasu niisiis migrantide õlgadel ühel moel. Olgugi kõik lahkunud ühtmoodi võõrsilt ammutatavate kogemuste ja assotsiatsioonide sihtmärgiks, ei kohtle riik ja selle institutsioonid migrante ühtmoodi. Nii jaguneb Suur-Eesti kodanikkond kaheks: ühelt poolt väärtuslik etniline kapital, „talendid“, kelle edu, õpinguid, läbilööki või positiivseid seoseid tunnustatakse kiituste ja tähelepanuga. Nende hulgas on diasporaamisjonärid, kelle roll eestluse kui sellise esitajatena võõrsil rahvusriikliku tähtsuse omandab. Nende nähtavus on eestlusega seotud organisatsioonides ja tegevustes suurem ning seda hinnatakse nii sõnades kui ka (väikeste) rahasüstidega. Etnilisse kapitali panustavad migrandid muudavad Eesti lahkudes „suureks“. See kapital on aktiivne ja ennast taastootev, esindab positiivset kuvandit ja Eesti vaimu vastavalt natsionaliseeriva riigi ja rahvuskehandi eelistustele. Sel kapitalil on suur väärtus riigi jaoks, mis kahaneva rahvuse pärast muretsedes end oma piiridest üle upitab, meelitamaks sobivaid kodanikke tagasi või veenmaks neid panustama eestluse esindamisse kodust kaugel.

Teisalt moodustab suur osa kodanikkonnast võõrsil kõrvaleheidetava massi. Nende seas on palju lahkunud mittekodanikke, hallipassimehi või mitte-eestlasi – inimesi, kelle seos Eestiga võiks samamoodi tähelepanu pälvida ja kodumaal toimuva heaks rakenduda, ent kelle „mitte-etnilisus“ nende väärtuse antud kontekstis nullib. Nende kaotuse pärast ei lööda häirekella – pigem on nende lahkumist saatnud heakskiit 1990. aastate algusest peale.

Need „teistena“ defineeritud pole aga ainus kõrvaleheidetud grupp. Peale selliste kaovad rahvusliku mure radariekraanilt ka paljud teised migrandid, keda nähakse „kasutute“ või rahvuslike väärtustega mitteseotuna. Migratsiooniskaalal on need sageli n-ö sundmigrandid, kel polnud Eestis kusagilt võimalik tööd leida, kellele laenukoormus kuklasse hingas, kelle seos kodukohaga oli lootusetult katki või kelle sotsiaalsest kapitalist olid alles vaid riismed. Selline väljarändaja – peamiselt Soome suunas lahkunu, ent ka mujale Euroopasse jõudev migrant – on justkui edu-Eesti pildi tumestaja, kellest kirjeldused tänase Eesti jõudmisest maailma vaikivad. Oma ülevaates Petrone Printi „Minu…“-sarja raamatutest tõdeb Kadri Sedman, et nende raamatute kallutatud mulje jätab unustusse lahkunute põhimassi, töötud ja/või põhiharidusega inimesed. Säärase kaasmaalase lahkumist võiks justkui kogeda kergendusena kõigile, kelle eesmärk on hoida elusana kõrgelennulise Eesti kuvandit. See migrant jõuab kodumaisesse teadvusesse vaid numbrina statistikas või probleemina, kui hätta või pahandustesse satub.

Ühtlasi tabab selliseid migrante ka poliitikute ja teiste avalikkuse areenil häält tegevate isikute põlastus, mis imbub sealt laiemasse avalikku diskursusse ja seguneb asukohamaa muutuvate diskursustega.[9]

Ühelt poolt ei ole „üleliigsed“ migrandid riigi jaoks väärtuslik kapital kodust kaugel. Teisalt ei saa nad aga ka ise kasutada etnilist kapitali, mis piirkonnas saadaval oleks. Väljaspool diasporaagruppe ja institutsioone pole kihtidevaheliste piiride ületamine etnilise kapitali nimel sugugi nii kerge ning kujuneb grupp, kes etnilisest toest ja seostest ilma jäetakse. „Väärtusetuks“ kuulutatud migrantide võimalus kasutada etnilist kapitali, et välismaal paremini hakkama saada, väheneb. Seda protsessi võib nimetada etniliseks dispossessiooniks ehk ilmajätuks.

Etniline ilmajätt

Üks üsna varjatud joon, mis iseloomustab neid uusi piirjooni, mille järgi hargmaised eestlased jagunevad, on klass. Olgugi et klassi mõiste on Eestis endaski veel väga vähe mõtestatud ja klassikaliste, põlvkonnaüleste klasside kujunemine alles pooleteise inimpõlve pikkune,[10] on meil pikaajaline traditsioon inimeste paigutamiseks sotsiaalsel skaalal, mille aluseks ei ole materiaalne omand, vaid mingid muud, sageli üpris ebamäärased eraldamisviisid omaduste järgi, millele pole võimalik ühest hinnangut anda ning mis on väga muutuvate suhtumiste ja moodide mõjutada: maitse, kultuursus, haritus, avatus jne.

Samad protsessid iseloomustavad ka eestlusega seotud institutsioone: eestlasi siduvate organisatsioonidega on aset leidnud pikaajaline ja ikka veel jätkuv muutus. Ühelt poolt on mitmekesistunud üldine pilt ning lisandunud uusi organisatsioone kunagiste Eesti Majade ja muude etnilist ühtsust pakkuvate keskuste kõrvale. Teisalt on selliste organisatsioonide profiil muutunud ning kaldub pigem looma keskkonda, kus on oluline osalejate (kõrge) ametialase kuuluvuse rõhutamine – ja suur osa lahkunuid ei tunne end sellistesse kohtadesse oodatuna.

Aastal 2004 avanenud Euroopa Liidu piirid muutsid oluliselt välismaale suundunute profiili, ja seda muutust tajuti väga teravalt. Eesti diasporaa üks pikaajalisi liikmeid, Rea, kirjeldab kümmekonna aasta eest toimunud eestlaste regulaarseid kohtumisi ühe Euroopa pealinna kesklinna pubis.

„Neist kohtumistest oli lõpuks rohkem häbi… sinna hakkas – no kusagil pärast 2004. aastat – hakkas käima igasugu rahvast, no üsna sellised äsjased tulijad… See oli jah selline seltskond, et… see polnud enam mingi kultuurne ajaveetmine, lõpuks hakati pubis juba ütlema, et me ei taha, et te siin käite. Nii et jah… see aeg sai ümber, see kooskäimine seal…“

Eha täiendab:

„Õkva öeldes laekusid kohale kultuurimaja joomapidude ja külameeste vaadetega seltskonnad, kelle käitumine ning seisukohad ei meeldiks mulle … ka mitte Eestis. … Natuke hiljem ma kuulsin, et sama seltskond oli laulu üles võtnud, vastusammuna inglise Morris-muusikute mängimisele. See pubi oli ka nende kokkusaamise koht, nad tihti mängisid seal nurgas omaenda lõbuks viisikest. Eestlane leidis, et nemad on ülem kultuur, ja laulsid ning räuskasid nood vaikima. … Maalt ja hobusega, über-rahvuslased tulid oma kultuuri kehtestama.“

Klassivahede tunnetamine ja elavnemine Välis-Eestis pärast 2004. aastat pole siiski tähendanud ainult soovi matslikke kaasmaalasi vältida. Kujunenud on uued eeldused selle kohta, milline eestlane on „oma“ ja milline mitte, ning ses segases ja ebamäärases olukorras jääb üle kaasmaalasi üldiselt pigem kahtleva põlastusega kohelda. 2012. aastal kirjutab üks noor naine Londonist oma blogis:

„…arutasime, et miks küll eestlased sageli üksteise suhtes väga ebatoetavalt käituvad, nii väike rahvas peaks ometigi ju kokku hoidma ja üksteist aitama/toetama (siin pidi asi hoopis teistmoodi olema).“

Ühelt poolt on „teised eestlased“ alamal tööpositsioonil ja seega ei teeni ära nende oma kaasmaalaste valmidust suhelda, kes kõrgemat positsiooni isikliku väärtuse kinnituseks peavad. Katrin kirjeldas, kuidas ta oma uuel töökohal avastas, et keskastme mänedžerid olid eestlased:

„Kui ma neile tere ütlesin, siis keerasid selja! Nagu polekski omad inimesed.“

Teisalt tabab paljusid uusmigrante kahtlus, kas nonde teiste näol pole mitte tegemist järjekordsete räuskavate „külameestega“, kellega multikultuurses keskkonnas oleks piinlik avalikult lävida. Kuivõrd Välis-Eestit iseloomustab samasugune kultuuri-, maitse- ja haritusepõhine – s.o sümboolsel ja kultuurilisel kapitalil rajanev – klassiteadlikkus nagu Eesti ühiskondagi, annavad oletused kaasmaalaste väljarände põhjuste kohta osale neist etnilise kapitali turul madala sümboolse väärtuse: nendega suhtlemise üle ei saa just uhkust tunda. Üksteisest hoiavad eemale nii need, kes eeldavad kaasmaalaste teatud seltskonnalt käitumist ja suhtumisi, mis Lääne-Euroopasse ei sobi, kui ka need, kes tunnevad, et nendele võidakse selliseid eeldusi rakendada. Suur hulk migrante, kelle lahkumine on seotud raskustega Eestis, avastab end diasporaaelu äärealalt või ei tunnegi end sellesse oodatuna. Pikemalt äraolnuid tabab lisaks omaksvõetud ja võimendunud kohalikele klassivahedele ka terav tähelepanu seoses keeleoskuse ja pere eestluse tasemega. Indiviidi seisukohast ei pruugi valik eestlaseks jääda üldsegi vaba olla, sest võimetus uutes oludes eestlust, keelt, seost kodumaaga säilitada, oma laste keelt „tasemel“ hoida sõltub juba olemasolevatest vastavatest ressurssidest (mh näiteks suutlikkus lastele emakeelset kirjandust muretseda või käigu pealt võõrkeelset tõlkida, tööalane paindlikkus, mis lubab rohkem aega kodumaal veeta, ja emakeelne sotsiaalne kapital, olgu kodumaal või uues asupaigas). Alaväärsustunne eestlusepilti sobitumisel viib kõrvalehoidmise ja soovimatuseni riigi ja rahvusega suhteid säilitada. Uues, rassismi ja ksenofoobiat tolereerivas Eestis on uut tüüpi mõjutegurid eemale tõukamas ja etnilisest toest ilma jätmas ka seda osa lahkunuist, kes on loonud „segapered“. Eristavaid tegureid on niisiis piisavalt palju, et tõdeda: eestlus ei suuda neid oletatavaid või tegelikke erinevusi sageli ületada.

Mingil määral on see seotud osa lahkunute teadliku valikuga distantseeruda oma juurtest ja kodumaast, millepoolset hülgamist on kogetud ja mille suhtes väljendatakse sageli pettumust. Võimalik, et päris oluline osa, teades, et lihttööliste ja töötute protsent väljarännanute hulgas on praeguseks arvestatavas ülekaalus, hoiab oma diasporaakogukonnast eemale, sest nad kas hindavad oma kodumaad liiga madalalt või siis tunnevad end eestlusekeskses keskkonnas ebaadekvaatselt, põlatu või madalalt koteerituna. Teisisõnu on neil piiratud juurdepääs ressurssidele, mis teistele migrantidele vabalt saadaval on.

Etnilise ilmajätu piireületavad tagajärjed

Boris Nieswand on täheldanud huvitavat fenomeni, mida ta nimetab migratsiooni staatuseparadoksiks.[11] Ghana migrandid, keda ta uuris, leiavad end sageli vastuolulises olukorras, saavutades Lääne-Euroopas lihttöid tehes Ghanas keskklassi staatuse. Ühelt poolt on ka meil sarnaseid olukordi, kus Soomes lihttöid tehes võib Eestis rajada endale keskklassi tasemele vastava maja ja materiaalse elu. Samas on eestlaste kogemus ka hoopis vastupidine: kodumaine sotsiaalne ebavõrdsus uueneb hargmaistes oludes ning seal kogutud sümboolne ja materiaalne kapital pole kuigi hõlpsalt sotsiaalseks kapitaliks konverteeritav.

Katrini ja Raini, Celia ja Meeli staatus väljarännanud eestlastena on siiski retkedel kodumaale mõnevõrra kasulik. Ent teatud tüüpi hinnangute esilekerkimine eri migrantide väärtuslikkuse suhtes on õõnestanud nii nende väärtust etnilise kapitalina Eesti riigile kui ka välismaal asuva etnilise kapitali ligipääsetavust neile. Sellistes oludes ei saa nad ületada sümboolset ja sotsiaalset ilmajäetust, mis mängis olulist osa nende lahkumises kodumaalt. Niisiis ei jää riiklikud meetmed ja muutuvad diskursused kodakondsuse ja moraalsete kohustuste kohta lihtsalt abstraktseks ega püsi institutsioonide vahelise suhtluse areenil. Vastupidi. Need raamistavad otseselt nende migrantide elu, kes lahkusid lootuses vabaneda ilmajätu taagast.

Kokkuvõtteks

Migratsioon on osa palju laiematest muutuseprotsessidest ning mõjutab ja kujundab neid. Uued ebavõrdsused suurendavad rände tõenäosust sotsiaalse fragmentatsiooni ja ilmajätu tõttu, eriti Eesti-sugustes neoliberaalsetes majandustes. Samal ajal põhjustavad nii lokaalselt kui globaalselt aset leidnud muutused regioonide staatuses sümboolset ilmajättu, mis omakorda soodustab lahkumisprotsesse.

Migratsioon toob vähemalt veidi leevendust inimeste staatusele, kes sellisesse olukorda satuvad; väljaränne võib pakkuda nii positiivseid seoseid kui nendest võrsuvat materiaalset, sotsiaalset ja sümboolset kapitali, mida inimesed oma elu hargmaistel perioodidel kodus eri vajadusteks kasutada saavad. Ent migrant-olemist mõjutavad ka mitmesugused diasporaale suunatud riiklikud praktikad ning osalt nendega seotud diskursused väljarändest ja -rändajatest. Osa migrantide kõrge lend ja edu kõrvuti migratsiooni nägemisega probleemsena on loonud justkui esimese ja teise Välis-Eesti: eduka ja kodumaas uhkust tekitava ning sellisena väärtusliku väliseestlase kõrval on suurem mass lahkunuid, kes pole lõiganud väljarändest oluliselt muud kasu peale vabaduse distantseeruda ja luua endast kodust kaugel uus pilt, seostada end sümboolselt tähendusrikaste globaalsete märkidega. Osa neist on omandanud ka majanduslikku kapitali, sageli küll ränga kokkuhoiuga kodust kaugel, elades viisil, mida kodumaal pärast noorusea ühikapõlve kuidagi aktsepteeritavaks pidada ei saa – ent sellisel viisil on võõras keskkonnas kergem elada kui kodus, kus säärane kokkuhoid inimest ränga vaesuse-templiga häbistaks. Säärane migrant kuulub Suur-Eesti „teise“ ešeloni.

Viimase aja natsionaliseerivad tendentsid Eestis on seda stigmat veelgi teravdanud. Vastavalt negatiivsete hinnangutega kujuneb ka foon, millel migrandid oma diasporaakogukonnas osaleda suudavad ja tahavad ning oma migratsioonikogemusest kodumaal kasu saavad lõigata. Nende protsesside tagajärjel kujuneb kuvand etnilise kapitali eliidist, mis eristub „üleliigsetest“ või koguni kodumaale häbi toovatest lodevus- ja mugavuspagulastest, kelle väärtus riigile ja diasporaakogukonnale on küsitav.

Etniline ilmajäetus on jätk viimase 25 aasta jooksul Eestis aset leidnud protsessidele, mille käigus osa elanikkonnast on kogenud sümboolset ja sotsiaalset ilmajättu. Selline ilmajätuprotsess iseloomustab paljusid reaalseid rändesituatsioone, kus üleliigne, põlatud väljarändaja, kel on sageli kindel sotsiaalmajanduslik profiil lihttöölise või töötuna, etnilise „teisena“ kodumaal või muid selliseid teda niigi alumistesse kihtidesse suruvaid jooni, takerdub ka uue sümboolse ja materiaalse kapitali käikuvõtmisel. Diasporaavõrgustikud võivad osutuda neile kehvemini ligipääsetavaks kui teistele lahkunutele ning kodumaale naastes kogevad nad jätkuvat või koguni suurenenud sotsiaalset ja sümboolset ilmajäetust seeläbi, et muutunud on migratsiooni staatus avalikkuse areenil. Nende ettevaatlikkus diasporaaelus osalemisel võib saada alguse juba saabumisel, ent võimendub uutes oludes ja määrab nad taas põhjakihtidesse ses globaalse stratifikatsiooni triumfis.