„Ja äkki. Avad mõtteliselt, pahaaimamatult ukse, nagu sa oled avanud sama ust minuteid ja minuteid ja minuteid ennegi, avad jälle selle ukse ja täiesti ootamatult ei ole seal su vanaema. Ei ole su kunagine klassiõde. Oh ei. Seal on peenikesed ebainimlikud silmad ja sa ei jõua reageeridagi – sa ei saa aru, kullake! Sa teed ukse lahti. Enne kui su aju jõuab juhtunu registreerida, on uksest sees ning üle terve sinu MUST. Üks suur lõpmatu suur must.”

Eia Uus „Kuu külm kuma”

„Tegelikult ma hakkasingi kirjutama just nimelt selles olukorras, kus mul oli episood ja ma ei osanud sellega mitte midagi peale hakata.” Eia sätib ennast tumerohelises suures sametises tugitoolis mugavamalt istuma ning soojendab sõrmi tillukest teetassi pihkudesse pigistades. „Ma olin maal, kui see juhtus. Ma poleks saanud psühhiaatri poole pöörduda ka siis, kui ma oleks teadnud tol hetkel, et ma seda tegema pean. Ja siis ma kirjutasin, et minuga toimuv üle elada ja sellest sai mu esimese romaani esimene peatükk. Pärast kõik toimetajad soovitasid mul see lõik välja võtta, kuna see olla liiga keeruline. Aga ma ei võtnud. See oli mulle liiga tähtis. See oligi kirjutamise alguspunkt minu jaoks.”

Ma kohtun Eia (Uus) ja Margusega (Karu) vihmase detsembriteisipäeva pärastlõunal Kalamajas. Vaatamata närusele ilmale on õhus tunda jõuluhõngu, kuid see pole ainuke põhjus, miks mul juba möödunud hommikust saati on kõhus vaheldumisi kõditanud ning keeranud. Margus ja Eia on nimelt nõustunud jagama minguga killukesi oma hinge varjatuks jäävatest soppidest ning peaasjadest ja see ei ole valmisolek, mida ma kuidagi iseenesestmõistetavana võtan.

Marguse romaan „Nullpunkt” alustas hiljuti uut elu kinolinal täispika mängufilmina (ning peagi ka teleekraanil seriaalina) ja Eia võttis loetud päevad tagasi vastu sületäite kaupa õnnitlusi oma uue romaani „Aasta Pariisis” esitlusel. Rääkimata siinjuures kõigest muust, mis mõlemal veel hetkel käsil on. Tegusad ning toimivad ilusad inimesed. Mu lootus on, et nad avavad, kuidas nemad kirjanikena oma loomeprotsessides endaga sügavamal sees toimuvast mõjutatud on ning mis on see, mis aitab neil iga päev edasi elada ning neid seejuures õnnelikuks teeb. Sest see on oluline.

„Mina tunnistasin endale, et minuga võib olla midagi valesti…hakkasin otsima mingisugust diagnoosi alles võrdlemisi hiljuti. Enne lihtsalt arvasin, et õnn ei ole päris minu jaoks ja et ma ei saa kunagi teada, mida tähendab päris armastus või päris rõõm. Arvasin, et ma lihtsalt olen seda tüüpi inimene. Et õnn on sellistele … rumalatele. Neile, kes ei suuda tunnetada seda olemise valu, mida maailm tegelikult pakub.” Eneseirooniline viis, kuidas Margus selle avalduse teeb, tingib meie ühise naerupahvaku ning köögiuksel istunud valge kass jookseb ehmunult diivani alla Marguse jalgade taha peitu. Kuigi naerust kiirgab teatavat nukrat kibestumust, on selles peidus ka omamoodi suur kergendus. Mõtlen, et see tuleb vist sellest, et Margus kasutas mõttekäigus minevikuvormi.

„Peale seda, kui ma olin poolteist kuud lihtsalt kodus olnud, niisama, mitte midagi ei olnud teinud, hakkasin ennast kaardistama, analüüsima. Ja alles siis, kui mul paremaks hakkas minema, suutsin ma aru saada, et olen depressiivne. Aga alles nädal tagasi käisin elus esimest korda psühhiaatri juures,” selgitab Margus edasi, mille peale Eia teda lõbusa muheluse saatel hiliseks küpsejaks tituleerib.

„Minul tuli teatav emotsionaalne avanemine kuskil paar aastat tagasi,” jätkab Margus. „Ma ei mõtle seda üldse kuidagi halvustavalt või hinnanguliselt, aga ma sain alles siis teada, mis on põhiemotsioonid, mis teistel inimestel on. Astusin nö normaalinimese kingadesse. Sain näiteks esimest korda tunda, mis on armumine ning pidin siis sõpradega konsulteerima, et mis see uus ja imelik tunne on. Enne käis kõik läbi mingi filtri ja oli ühtlaselt hall. Nüüd ma olen saanud tunda hästi palju rohkem.”. Margus on hetkeks kuskil väga kaugel, aga siis jälle tagasi olevikus ning jätkab elavalt, suunurkades tuksumas talle nõnda iseloomulik heatahtlikult kaval muie: „Mis puudutas kultuuri tarbimist, siis ma…ei tarbinud. Mu sõbrale Jimile meeldis nalja teha, et Margus ei kuula muusikat, ta lihtsalt kuuleb seda. Mul oligi nii, et ma kuulsin muusikat, aga ei kuulanud. Nüüd ma tean, et milline muusika mulle meeldib ja mul on mingid lemmikud lood. Ka mingisugused elulised draamad puudutavad mind, ma olen kinos ja teatris nutnud. Enne oli nii, et ma vaatasin, tarbisin, sain aru, et mida on tahetud taotleda, aga ei läinud kaasa. Kunsti ja kultuuri eri valdkondadesse sisseminek on nüüd nii palju sügavam.”

Eia noogutab kõrval tugitoolist innukalt kaasa: „Ma olen ka mõelnud seda, et kui ma varem lugesin kogu aeg neid depressiivseid luuletusi, kas mul tegelikult hakkas parem? Kõik olid mustad, masendavad ja uppumisest või raagus puudest.” Naerame ja Eia jätkab: „Ma ei usu, et tegelikult sellest pikas perspektiivis parem hakkas. Kui mul olid väga sügava depressiooni perioodid, siis ma tarbisin hästi musta ja hästi räiget kultuuri. Mida grotsesksem, hirmsam ja õudsem, seda parem. Tollel hetkel ma lihtsalt ei talunud midagi lihtsat. Hästi veider, ma ületasin mingisuguse valuläve. Ma ei ole praegu enam võimeline vaatama päriselulist draamat. Mul on nagu liiga-liiga valus. Ma ei tea, kas ma ise äkki lõhkusin oma hinge ära?”. Kõik jäävad korraks väga vaikseks ning mul kummitab kuklas, kuidas ma lugesin intervjuud Stephen Fryga, kus ta räägib, et depressiooni võib kohati kirjeldada justnagu mingist kurjast vaimust vaevatud olemist, et inimesed ei ole „nemad ise” ja, et sellel on peaaegu mingisugune deemonlik natuur. Vast seetõttu tekitab see inimestes ka sellist pelgust. Vast seetõttu võibki ühel hetkel tunduda, nagu oleks su hing puruks.

Kui ma uurin Marguselt edasi, et kuidas niimoodi, läbi halli filtri maailma nähes oli võimalik oma kirjutistesse emotsioone sisse tuua, siis vastab ta, et ega tegelikult ei olnudki. Nii tunnebki ta, et praeguseks juba neli aastat käsil olnud raamatu puhul häirib teda enim tõsiasi, et ta inimesena hoopis teistsugune on, kui raamatut alustades. „Ma loen käsikirja ja tunnetan seda filtrit. Ka seda, et peategelasel juhtub igasuguseid asju, aga siis ta ei reageeri nii nagu mingi normaalne inimene võiks reageerida ja tundubki selline ülbe ning külm karakter. Aga ma kirjutasin selle ajal, kui ma olin üdini selle ühe joone peal. Nüüd, kus mu tumedad perioodid vahelduvad maaniatega (psühhiaatriliselt ma olen bipolaarne, onju, aga see on pigem lihtsalt mingi termin, mille sisse ma ennast mahutan). Ma ise muidugi arvan, et mu psüühilised häired on täiesti unikaalsed.”. Naerame ja Eia kommenteerib kõrvalt, et diagnoos üleüldse on midagi sellist, nagu loeks halba horoskoopi. „Arvan, et ka kirjanikuna on see mulle pigem eeliseks,” jätkab Margus. „Tunnete spekter on hästi palju laiem. Ma tean, mis tunne on ennast tunda totaalkõntsana, aga ma tean ka, mis tunne on tunda end universumi valitsejana.”. Nüüd murrab uus naerupahvak kuulamisest pineva õhkkonna ja tundub, et selliseid hetki võib me koosviibimise jooksul oodata veel mitmeid. Kõik mu vestluskaaslaste olekus peegeldab, et nad võtnud selgeks südameasjaks jääda positiivseks ning adunud, et kõige targem asi, mida nad saavad teha, on vaadata elule otsa pigem naervate silmade kui nutva suuga. Ma võin ainult ette kujutada, et selleni ei ole nad jõudnud sugugi mitte nii mängleva kergusega, kui esmapilgul paista võib.

„Ega inimestele, kes ei ole ise seda kogenud, ei suuda seda selgeks tegelikult teha,” tõdeb Margus. „Sa võidki tunda ennast näiteks kolm päeva emotsionaalsel tasandil nii, nagu oleks sulle väga lähedane inimene ära surnud ja sa pead nüüd kohe matemaatika eksamile minema. Nii, et jooksed kodus ringi ja siis nutad ning oksendad lihtsalt kogu aeg ja mitte mingit põhjust ei ole. Reaalselt saad aru, et otsest põhjust ei olegi, aga ikkagi tunned nagu sa tunned ning see teeb kuidagi lollakalt jõuetuks. Oleks siis mingi füüsiline viga. Näiteks ma suvel tõmbasin endal katuseplekiga sõrmede kõõlused läbi. Kõik said kohe aru, et, issand, Margusel on nüüd kehvasti. Aga kui ma lihtsalt olen seal mustas augus, siis sellega suudavad samastuda ainult kaasdepressiivikud. Minu arust.”

„Kõik mu lähedased sõbrad olid depressiivsed,” võtab Eia jutujärje üle. „Tõesti, meid oli mingi neli-viis inimest ja alati on see võõrastes tagantjärele tekitanud küsimuse, et mis mõttes, kuidas te kokku saite? Aga ongi ju nii, et kui sa oled ise nii tume, augus ja käid üritustelt üritustele, raamatukogus, kohvikus, ükskõik, kus, siis sa ei hakka seal ju rääkima juttu kõige rõõmsama inimesega. Lähedasemad sõbrad kujunevadki nendest, kellega sul on kõige rohkem ühist. Aga sellega on ka nii, et ühelt poolt tundus see ülitore, et oli keegi, kellega rääkida ja kes tohutult mõistis ja nii. Kuid siis, kui pärast mitut aastat koos passimist oli selge, et keegi spontaanselt tervemaks saama ei hakka, tekkis tunne, et me tõmbame üksteist alla. Isegi, kui ühel hakkas korraks parem, tõmbas teiste eest hoolitsemine peagi jälle alla ühtsele foonile. See oli selline nõiaring. Saime aru, et kui igaüks läheks eraldi, oleks mingisugunegi lootus sellest kõigest välja tõusta.”

Järsku kargab Eia kiljatades püsti – väike valge kass, kes on seni vapralt ümber samblakarva tugitooli karanud ja püüdnud Eia rääkimise taktis viiplevaid näppusid jahtida, ripub nüüd küüsipidi punase kašmiirkampsuni küljes, mille Eia on eemalseisva tooli leenile rippuma sättinud. Kuluvad mõned hetked korra taastamiseks.

Mind huvitab, kas mu vestluskaaslased on kogenud kirjutamist teadlikult ka kui teraapilist protsessi. Eia on kampsuni peitnud selja taha ning vaikselt silmanurgast kiljatuse-ehmatusest toibunud ringikepsleval kassil pilku peal hoides, viib ennast uuesti meie vestluse lainele: „Vahepeal aastaid oligi nii, et kui ma teraapias ei käinud, siis ega keegi ei õpetanud mulle ka, kuidas nende asjadega toime tulla. Kõige hullematel hetkedel ma kirjutasingi kompulsiivselt. Võtsin paberi ja pastaka ja kirjutasin sellepärast, et mu mõtted olid nagu raketid. Olid lihtsalt nagu mingisugused plahvatused. Ja selleks, et lauset käsitsi kirjutada … see võtab hästi kaua aega. Selleks, et kirja panna: „Mu peas on palju mõtteid”, pead sa käega ikka tohutult palju tööd tegema. Ma leidsin, et kui ma niimoodi tund aega kirjutasin, muutusid mu mõtted palju-palju aeglasemaks. See on nagu jooga. Selles mõttes, et sa aeglustad oma mõtteid. Või nagu meditatsioon. See on üks nendest asjadest, mida ma senini kasutan, et toime tulla.”

„Rääkides „Nullpunktist”, onju,” jätkab Margus, „see ei ole ju päris minu elu, aga ma puudutan seal mingeid probleeme, mida olen ise läbi elanud. Ja, noh, neidsamu võtteid tegelikult kasutataksegi ju teraapias ka: väljakirjutamine ja kõik need teraapialaagrid, kus mängitakse teiste inimestega läbi sinu mingisugused valupunktid. Ma olen seda kõike saanud üsna erinevates vormides. Nüüdseks on mul kujunenud piisavalt suur distants: kuna olen pidanud rääkima sellest, kui kehvasti ma ennast tundsin keskkooli ajal, mingi 140 korda, siis need ei tundu minu jaoks absoluutselt enam mingisuguste päris probleemidena. Neist on kokku saanud minu jaoks mingisugune jutustus, mida oskan 45 minuti jooksul üsna kompaktselt esitada. Selles osas ei ole ma üldse enam kinni ja ma pigem tahaks sellest perioodist edasi liikuda.”

Ma meenutan eelmisel õhtul internetist loetud noore inglise kirjaniku Cantelle Atkinsi lugu. Atkins kirjutas aastaid sahtlisse. Ta kirjutas, kuna ei saanud teistmoodi. Ta kirjutas, kuna tema peas oli liiga palju hääli, mõtteid, tragöödiaid, ideid ning erinevaid tegelasi, kes nõudsid väljapääsemist. Ta usub siiralt, et kirjutamine on hoidnud teda tegemast mitmeid valesid ning enesehävituslikke otsuseid, kuna ta on lasknud need kogemused läbi elada, nendest end välja võidelda hoopis lugude tegelaskujudel ja see on jätnud talle vaatleja positsiooni. Aga ta pole kunagi saanud valida, kas kirjutada või mitte. Tal pole kunagi olnud kirjutamise krampi. Atkins kartis aastaid oma loomingut avaldada, kuid peale 2013. aastel Authariumi blogisse kirjatüki ülesriputamist on ta teekond kirjanikuna hoogsalt edasi läinud ning praeguseks on ta avaldanud juba neli raamatut. Sarnaselt kirjeldab meie vestluse jätkudes ka Eia, kuidas ühel hetkel ta elukaaslane talle ütles, et ühelt poolt võibki jääda oma teost täiustama ning oopust kokku kirjutama, kuid tegelikult on kirjanik ju see, kes kirjutab ja avaldab raamatuid. Eia tõdeb siiralt, et ei pea oma viimast raamatut kusagilt otsast oma seni parimaks tööks, kuid ühel hetkel jõudis punkti, kus leppis sellega, et iga asi ei saagi olla parim. „See raamat on see, mis ta tolles hetkes oli ja tegelikult on see emotsioon okei. Kui toona mul ei olnudki taolisi sügavaid eksistentsiaalseid dilemmasid, siis ma ei pea neid kunstlikult sinna tagantjärele kirjutama. Natuke vaheldust sellele tüüpilisele ängile ja masendusele!” võtab Eia teema reipalt kokku ning mul ei jää üle muud, kui kahel käel seda suhtumist tervitada.

Aga siinkohal see mõte ikkagi päriselt ei lõpe, kuna juba ongi Eia jõudnud uuele, hargnevale rajale: „Seda olen ma küll mõistnud, et depressioonist ja masendusest ja halvast on nii lihtne kirjutada, võrreldes sellega, kuidas on õnnest kirjutada. Õnnest sa kirjutad nagu täisidioot! Uues raamatus ma proovisin armumisest kirjutada. Võimatult keeruline! Enne kirjutaksin viissada lehekülge hinge kõige mustemast ööst kui ühe lehekülje armumise tundest. Ükskõik, mis sa ütled, see kõlab ikka nii banaalselt. Kõik asjad on klišeed.” Margus nõustub ning lisab omalt poolt kogemuse, et siiralt õnnest rääkimine võib teistele sageli kuidagi „tuusamisena” tunduda ning talle on jäänud mulje, et inimestele vist meeldib pigem lugeda ja samastada ennast selle kurvema poolega. Siis leitakse nagu teatavat lohutust. Veeretan endamisi mõtteid, et võib-olla on see seotud otsapidi ka kultuuriruumiga, kus elame. Ikka ja jälle kõlab ju erinevates kontekstides läbi, et meil ei ole siin kombeks olla üksteise vastu üleliia soojad ning üksteise suhtes üleliia toetavad. Et komplimente ja kiitust nii vastu võtta kui ka jagada on kuidagi piinlik ning ebamugav, kuid muretsemine on nii sõnakasutuses kui ka mõttelaadis üks olulisimaid iseloomulikke jooni.

Aga kust siis jõudis minu ees istuvate inimesteni see teadmine, et ei, nii ei pea olema, nad ei pea ennast nii tundma, see ei ole elu, mida nad suudaksid ning tahaksid niimoodi edasi elada, nad peavad midagi muutma? Üks, mida nii Eia kui Margus oluliseks peavad, on suhtlemine. Sõprade ja tuttavate kuulamine, adumine, et tegelikult on ka teisi, kes sarnaseid kogemusi läbi on elanud. „Ja endast välja rääkimine,” lisab Margus varmalt. „Mina vedasin endaga kaasas mingisuguseid lapsepõlveprobleeme, traumasid ja läbielamisi. Need olen ma viimasel ajal kõik ära rääkinud. Ja siis juba läkski hästi palju mõnusamaks. Kui mul hakkas sellest depressiivsest perioodist ülesmäge minema, siis mul oli nagu selline tervenemise tunne. Et, issand, ma olen nüüd täiesti ilma ravimiteta seljatanud depressiooni! Tundsin ennast nagu mingi kuradi pioneer!” Naerame ning ta läheb edasi: „Et mul pole midagi vaja! Aga siis see heaolutunne kasvas ja kasvas kuni selleni, et ma lihtsalt nutsin õnnest ja asjad tundusid hästi selged, mõte oli klaar ja tulevik tundus olevat sillutatud kuldsete telliskividega. Siis on kirjutada ka tohutult lihtne. Muidu, kui oled seal allpool, siis mõtled kogu aeg üle. Kui oled üleval, oled endas kindel ja rahul, mõnus on. Ideed tulvavad pähe tohutu hooga.” Margus joonistab tõusude ja mõõnade iseloomustamiseks õhus kätega ühe sinusoidi teise järel ning valge kass on veendunud, et see kõik toimub vaid tema meeleheaks. Ta võtab oma missiooni Marguse näppe jahtida täie tõsidusega, kütt temas toob lauale oma parimad jahivõtted ning hetkeks saadab teda ka edu. Õnneks pääseb Margus vaid väikse kriimustusega sõrmel.

Ta kogub end kiirelt ja jätkab: „Vaatasin just hiljuti Stephen Fry dokumentaali. Minu jaoks kõige üllatavam oligi see, et sellest depressiivsest poolest olen nagu üpris palju kuulnud, aga seda ma ei teadnud, et maaniad on ka tegelikult sellised asjad, mis on juba ammu ära kaardistatud ja teiste inimeste poolt läbi elatud. Et teised ka kogevad seda … roller coaster’it.” „Kui sul on depressioon, siis sa usud, et sa ei ole mitte kunagi õnnelik olnud. Sa ei suuda meenutada, et sa oled õnnelik olnud. Seda tuleb endale õpetada. Kirja panna. Ja, kui sul on maania, siis sul on selline tunne, et misasja, vahepeal oli, jah, natuke kurb, aga kuulge – see oli nii korraks!” täiendab Eia, et Margus saaks jätkata: „Jaa, ma olen endale jätnud selliseid märkmeid. Diktofoni rääkinud depressiivse iseendaga. Kuidas kõik korda saab. Ja ka depressiivsel perioodil teen ma märkmeid ning lahendan neid siis, kui ennast hästi tunnen.”

Eia meenutab, kuidas tema teismeeas andis üks tähelepanelik kirjandusõpetaja talle lugeda Sylvia Plathi „Klaaskupli” ning sellest sai tema jaoks tohutu selgushetk. Saabus arusaamine, et ta ei ole üksi. „Lugedes tundsin, et see raamat päästis mu elu ja see peaks olema kõikidele inimestele kättesaadav. Aga ma teadsin, et noored ei lähe praegu ostma raamatut, mis kirjutati aastal 1963 ja tõlgiti eesti keelde aastal 1991. Siis ma tundsin, et ma pean kirjutama küll sama loo, aga sellise, mis juhtus eesti tüdrukuga ja minule tuttavais oludes. Nüüd, pea kümme aastat hiljem, saan ma ikka veel kirju, et „see raamat muutis mu elu!”, „see on täpselt minu lugu!”, või „ma ei saanud ka aru, mis minuga juhtub…” jne. Ja üks viimaste aastate hea lugemiskogemus on Susanna Kayseni „Girl, Interrupted”. See on nii naljakas. Lihtsalt nii naljakas. Ma lugesin seda ise haiglas olles ja seal raamatus Kaysen kirjutab nendest, kellega tema koos haiglas oli ja see on hullult naljakas.”

Midagi, mis aitavad Margust ning Eiat olevikuhetkes hoida ning säilitada seda neist kiirguvat elujaatavat hoiakut, on enda elule seatud teadlikud juhtlaused. „Elu on ilus ja olevik on mõnus!” Marguse selg sirutub seda öeldes sentimeetri võrra pikemaks ning on midagi viisis, kuidas ta seda ütleb, mis ei lase kahelda, et ta on öeldusse pannud kogu oma usu. „Olevik on mõnus…see on peamine…ma kirjutasin selle tahvli peale ka endale. Näiteks hetkedel, mil on vaja iseendale öelda, et saa nüüd aru, onju, kell on viis öösel, sa oled juba neli tundi köögis kaheksaid kõndinud ja suitsu teinud, muretsenud ja piitsutanud ennast mingi minevikujama pärast, tule palun nüüd siia hetke tagasi, kus praegu kõige mõistlikum asi, mis sa teha saad, on minna magama. Nüüd ma tean, et see mõjub tervisele kehvasti, kui ei söö ja ei maga. Need on mul ka nüüd nagu elu sloganid, et iga päev peab vähemalt korra magama ja soovitavalt mitu korda sööma.” Naerame ja nõustume kõik.

„Tead, mina kuulsin hästi huvitavat fakti,” põikab Eia vahele. „Depressiivsed inimesed ei tohi magada üle kaheksa tunni ja maanias inimesed peavad magama vähemalt kaheksa tundi. Ja siis teine asi, mis minu meelest on hästi huvitav, on see, et depressioon reaalselt lõhub su aju. Seda ma ei teadnud varem. Ma ei teadnud, et see reaalselt teeb mind veel haigemaks ning nõrgemaks. Ja, mis ma ikkagi näen enamiku inimeste pealt, on see, et nad ei tahagi, et neil parem hakkaks. Nad võivad kurta päevade, nädalate, kuude viisi (ma ise olin ka üks nendest inimestest), aga ei tee reaalselt midagi selleks, et parem hakkaks. On inimesi, kes põhimõtteliselt rohtu ei võta ning terapeudi juurde ei lähe, kuna väidavad, et neil pole selleks veel piisavalt halb. Inimene läheb psühhiaatri juurde siis, kui ta mõtleb, et tal ei ole mitte mingisugust muud lootust. Ning teisalt paljude kunstiinimestega olen näinud, et kui esimesest ravimi võtmise päevast ilmneb mingi kõrvalmõju (tuimus või apaatsus), siis tekib kohe see paanika, et „mis siis, kui ma ei loo enam mitte ühtegi asja?! See tapab mu hinge ära! Mul ei ole enam mitte midagi universumile anda.” Paljud on sellepärast kohe nädalaga kuuri pooleli jätnud.” Õhku jääb mõtlik paus nagu laseksime me kõik kord silme eest läbi inimesi endi eludest, keda nendest kirjeldustes ära tundsime.

„Aga praegu on minu jaoks esimesel kohal see, et ma saaksin endaga hakkama,” murrab Eia vaikuse. „Tahaksin öelda, et esimesel kohal on see, et ma oleksin õnnelik, aga tegelikult on see, et ma lihtsalt tuleksin toime päevast päeva. Üks hingetõmme korraga. Sa saad aru, et iga asi, mis sa teed, ei ole õnnistus või needus: et paljud asjad on lihtsalt vahepealsed. Sa võid iga päev teha tuhandeid asju, mis ei nea sind elu lõpuni ära. Kui sa oled seisnud silmitsi surmaga ja pidanud võitlema iga oma hingetõmbe eest, siis ühel hetkel enam ei huvita, mida teised sinust arvavad. See on okei, et mõnele läheb korda, mõnele mitte. Elu läheb edasi. See on minu juhtlause.”

Meie vestluse lõpuks on valge kass ennast raamaturiiulisse korvi kerra magama sättinud ja korraks langeb ka meie peale teatav rammestus ning tundub keeruline kõike räägitut kuidagi kokku võtta. Eia ja Margus on püüdnud juhatada mind läbi tunnete ning mõtete rägastiku, milles orienteerumine neile endilegi kohati ikka veel keeruline on, aga mille lahtiharutamisel jagamine ometi nii olulisel kohal seisab. Võib-olla ei olegi vajalik siin mingisugust joont alla tõmmata. Me jätame jällenägemiseni ning elud lähevad edasi.

Gea Grigorjev kuulub noorte vaimse tervisega tegeleva Peaasi.ee tiimi.