Lavastuses „rogerandtom” domineerib tekstitasand, mille kaudu avatakse lavastusprotsessi, teatri põhiküsimusi, teeskluse-reaalsuse vahekorda. Tähelepanuväärselt komponeeritud näidenditekst peidab endas mitut üksteistest välja kooruvat reaalsustasandit. See on tõeline näitemäng, kus liigutakse näiliselt mängleva kergusega süžeesisestel korrustel edasi-tagasi, kord näideldes näitlemist, siis jällegi näitlemisest eemaldumist.

Ilmnebki mängu enese võlu – manipuleerimine teatrisituatsiooniga, pidev oma tegevuse üle arutlemine: publikuna ronime ikka õhtul teatrisse, mis siis, et anname endale aru, kuivõrd suurt „valet” me tegelikult vaatama läheme. „Rogerandtom” paljastabki vabatahtliku uskumise. See on teater teatri pärast. Juureldakse näitlemise ja rolliesituse teemadel, pöörates tähelepanu sellelegi, kuidas võtame rolle oma eludes. Lavastus on oma kunstiliseks eesmärgiks valinud kunstlikkuse täiemahulise ja igakülgse paljastamise – vaatajate sajaprotsendilist loosse sisseimetust välditakse, siht on mängimisel.

Näidend veereb nagu lumepall, tee peal üha uusi ja uusi kihte kaasa haakides. Lõpuks tuleb välja leidlik ja külluslik struktuur, mis täis jänesehaake loojutustuse ajas ja tegelaste arengus. Stseen, kus ilmneb, et lavalolijate repliigid on fikseeritud näidendiraamatusse, ükskõik, kas tegelased ise sellest aru saavad või kas nad tahavad etendsues osaleda, viitaks nagu tegude ja inimsuhete teatavale ettemääratusele. Mingid mustrid rakenduvad olukordade ja sõnade tõlgendamisel ju ikka, inimestel on üldkehtivad käitumuslikud mallid, millest situatsiooniti lähtuda. Mõni küsimus juba eeldab teatavat tüüpi vastust.

Lavastuse kudesid lahatakse nagu kirurgilaual: põhimõtteliselt on tegemist tööprotsessi puust ja punaseks ette tegemisega. Kõik justkui paljastuks, ent tasub meeles pidada, et näidendirollist välja astunud näitleja ütleb laval siiski etteantud teksti, kõik kulgeb plaanikohaselt, asugu see plaan kas või meta-metatasandil. Näidendi autor mängib laval iseennast, jutustades „kogemata” lavale rebituna sunnitult kaasa mängiva inimesena isikliku sisuga loo.

Lavakujundus on rõhutatult skemaatiline, meenutades pooleldi möbleeritud suurlinna tüüpkorterit. Kõik on anonüümne ja ühtlane, ükski objekt ei eristu, toonid on akromaatilised mustvalge ja hall. Raamatud seisavad riiulis ilma pealkirjade ja autorinimedeta, pliit, vann ja paljud muud objektid on lavapõrandale graafiliselt kantud, seinte aset märgivad liistud ja teip. Selle kaudu jõuab vaataja tagasi situatsiooni konstrueerituseni.

Vannitoapeeglist on lavale jõudnud ainult raam – midagi ei peegeldu vastu, kõik valgustatakse läbi ja seatakse küsimärgi alla, sealhulgas ka reaalsuse olemasolu ning teatritegemise võimalikkus. Temaatiline pool jäi siin vormilisele virvarrile alla – tegelaskujud mõjusid veidi plakatlikena, inimlikest nüanssidest ilmajäetuna ning nendevahelised suhted oleks võinud selgemalt välja joonistuda. Arvestades, et sügavama sisulise aluse moodustasid siiski kahe venna ja ühe abielupaari omavaheline dünaamika, alkoholism, kontaktihoidmine ning üksindus.

Tekst on loodud viisil, et publik paistab isikuna, kel näitlejatest adekvaatsem ülevaade toimuvast. Publik tajub olukorra absurdsust justkui kiiremini ja selgemini kui lavalolijad ise. Meeldiv on näha, kuidas omamoodi kaudsel viisil on publik siin otseselt ja aktiivselt kaasatud. Ka publiku paigutus, fakt, et üks näitlejatest istus esimese kolmandiku ajast publiku seas ning üldine pidev neljanda seina tühistamine täitsid oma eesmärki.

Tänu tekstikompositsioonilisele kuhjumisele ja ootamatutele kõrvalepõigetele on tegemist meelelahutusliku ja humoorika vaatamisega, kust ei puudu ka refleksioonimoment.