Kunstnikke, keda tõmbavad inimkeha rõvedus ja lagunemine, leidus juba renessansiajastul. Põhjuseid, miks liha, kontide ja naha tundmatuseni mutileerimine pakub naudingut ka meie aja vaatajatele, on aga peale groteskse uudishimu veel.

20. sajandi keskpaigas tõi vene kirjandusteadlane Mihhail Bahtin kasutusse kirjandusliku mõiste „groteskne keha”. See troop vaatles keha viisil, mis taandas selle puhtalt materiaalsele tasandile ja seostas inimese anatoomiat poliitiliste konfliktidega. Mihhail kasutas seda ideed, et luua sidet äkiliste muutustega nii inimeses endas kui ka teda ümbritsevas poliitilises maailmas. Hieronymus Bosch, kelle teoste grotesksus on mõjuv ka tänapäeval, kritiseeris juba renessansiajastul kunsti kaudu pattu, andes edasi oma ettekujutust põrgust ja taevast. „Viimne kohtupäev” kujutab põrgut kui lahinguvälja, näidates maali vaatajale, millised olid sõda, surm ja valu keskajal.

Gore’i viljelenud kunstnikud soovisid anda edasi meie sees pesitsevat pimedust, teadmatust ja hirmu, kuid ka šokeerida vaatajat ja seista vastu iluideaalidele.

Grotesksele stiilile olid omased hüperboolsus ja mõõdutundetus. Keha vaadeldi kui midagi puhast ja seda kõrvutati räpase välismaailmaga. Loomeisikud hakkasid aga üha enam vabanema pettekujutlustest perfektsest ja taevalikult ilusast maailmast, neil sai küllalt õnnelikest lõppudest, kus iga ihuviga jäi märkamatuks või peidetuks. Ihuvigu peites varjati ka inimese hingelisi patte. Inimvormi moonutades hakati looma õudseid ja groteskseid teoseid, millel kujutati haigusi, ebaloomulikke kasvusid, verd, organeid ja deformeerunud või puuduvaid kehaosi, rikkudes sellega jumala antud nii-öelda täiuslikku vormi. Gore’i viljelenud kunstnikud soovisid anda edasi meie sees pesitsevat pimedust, teadmatust ja hirmu, kuid ka šokeerida vaatajat ja seista vastu iluideaalidele.

Militariseeritud keha

Esimesed gore’i vaimus teosed seadsid kunstis eesmärgiks sõja kritiseerimise. Esimese maailmasõja järgsel ajal kerkisid esiplaanile ekspressionistlik ja sürrealistlik liikumine. Kujutati õudu, hirmu, verd ja viha, mis käisid käsikäes lootusetusega poliitilise olukorra paranemise suhtes. Katsuhiro Otomo 1988. aasta jaapani animafilm „Akira” käsitles tuumakatastroofi mõjusid inimkonnale, peegeldades Nagasaki ja Hiroshima 1945. aasta katastroofe. Filmi antikangelane Tetsuo saab pärast seda, kui valitsus temaga katseid teeb, telekineetilised võimed. Oskamata aga neid kontrollida ja tajumata enda piire viib Tetsuo oma keha murdumispunkti. Ta ihu kasvab ja muutub vedelaks lihasmassiks, mis imeb endasse kõik, mis on tema läheduses, ja pressib ümbritsevad inimesed oma organite vahel laiaks. Seda mutatsiooni on imeliselt rõve vaadata ja selle teevad veel jõhkramaks poisi appihüüded sõprade suunas. Tekib paralleel futuristliku kunstiga, milles kujutatakse töötajaid tihti kandilise, abstraktse stilistikaga kui masina osasid. Nad ei ole enam inimesed ega indiviidid, vaid töölised, keda kasutatakse industriaalprotsessi ja militaarmasina arendamiseks. Tetsuod on võimalik nendega kõrvutada, ehkki tööks rakendamise asemel kasutab autoritaarne valitsus seda keha kui relva. Ta enda liha salgab ta siis protestina kehalise autonoomia äravõtmise vastu.

Kehatükkide visuaalne orgia

Death metal ja grindcore on muusikažanritena väga maksimalistlikud ja meeli ülekoormavad. See kajastub ka nende albumite disainis. Sellised artistid nagu Cannibal Corpse, Impaled, Aborted, Carcass ja Pig Destroyer on toonud kuulajateni brutaalseid kujutisi, mis illustreerivad nende muusika ekstsentrilisi, tumedaid helisid. Kui nende muusika on keskmisele kuulajale vaevu seeditav, siis sellega kaasnevad visuaalid on veelgi košmaarsemad.

Carcassi teise stuudioalbumi „Reek Of Putrefaction” kaanepilt on visuaalne orgia veriste jäsemete, sandistatud kehaosade ja peadega, mis moodustavad lapilise inimnäo. Pilt on nii vulgaarne, et seda on esmajoones isegi raske internetist leida. Üleküllus ei lase keskenduda rõvedatele detailidele; see toimib tervikliku teosena, mis rõhutab inimkeha koledust ja vigu. On tajutav, et autor lubas endal kollaaži luues sügavat naudingut kogeda. Otsene pilk kellegi hullumeelsesse visiooni kunstist on uskumatult värskendav ja kohati isegi vabastav.

Keha mutilatsioon on mõjuv, sest vaataja samastub sellega. Ma ei saa rääkida kõigi eest, aga enamikul inimestel on oma kehaga keerulised suhted. Soorollide, eelarvamuste ja iluideaalide tõttu mõjub ihu paljudele kui vangla. Ilu subjektiivsus on vaieldav, kuna me kõik proovime oma käitumise ja välimusega mingisse seltskonda sobituda. Kehaga on võimatu väljendada enda hinge tõetruult. Mary Shelley „Frankenstein” kujutab seda dilemmat imeliselt. Valdav osa inimestest teab, et dr Frankenstein lõi koletise, kuid ei ole kursis sellega, et ta sündis hingelt puhtana, teadmata midagi inimestest ja maailmast ning olles seega eelarvamusteta intelligentne olend. Alles pärast pidevat tõrjutust sai temast koletis ja mõrvar, kelleks ümbritsevad olid teda algusest peale pidanud. Tema keha oli tema kaasasündinud patt.

Deformeeritud keha on suutnud põgeneda ilustandardite eest, see tekitab vaatajas hirmu oma aktiivse võikuse, mitte lihtsalt eksisteerimisega.

Õudusmangakunstnik Junji Ito visualiseeris selle klassikalise romaani koomiksina, kus saab kõige ehedamalt Frankensteini koletise rikast siseelu kogeda. Samas näeme ka tema hirmuäratavat välimust ja see aitab samastuda nendega, kes teda kartsid. Ito teosed kujutavad sageli body horror’it, näidates inimese transformatsiooni tema jaoks senitundmatusse vormi ja nii vaimset kui ka füüsilist allakäiku. Kehad mädanevad, nahakihid kooritakse maha, füüsis venib välja, sarnaneb loomaga ja nii edasi. Kuid moonutuste ohvrid on neist tihti ekstaasis, isegi hullunud. Deformeeritud keha on suutnud põgeneda ilustandardite eest, see tekitab vaatajas hirmu oma aktiivse võikuse, mitte lihtsalt eksisteerimisega.

Kujutavas kunstis pakuvad body horror ja gore loomeisikutele võimalust lasta lahti puhtusest ja steriilsusest, mis täidavad suuremat osa maailmast. Räpane olemine, haiget saamine (ja tegemine) on inimloomusest lahutamatud. Me ei saa kogu aeg täiuslikud olla. Me oleme räpased, koledad, grotesksed ja vägivaldsed olevused – ja see on ilus.

Kirke Mari Päll on kunstnik ja hingestatud hedonist, kes õpib BFMis IKUMUMU erialal. Tema loomingulisi afääre on võimalik jälgida Instagrami kontol @maarjju.