Eesti muusikavideoskeene pulbitseb värvilistest fantaasiamaailmadest, kuid 21. sajandi infovoos ja talendimeres ei pruugi sellest piisata, et end nähtavaks teha. Mis rolli täidavad muusikavideod tänapäeva popkultuuris ja kuhu paigutub selles toiduahelas režissöör?

Latekskostüümides naised ning afroparuka ja suusaprillidega Cool D tulistamas: „Kas sa kuuled, kas sa kuuled mu häält?” Nahkmantlitesse rüütatud Noisy Nation kõledas tehases. Sügiseses Tallinnas räpigängstade igapäevaseid tegemisi vaatlev Betoonkinga „Chillout Squad”. Ja muidugi Maarja-Liis Ilus, Hedvig Hanson, Mart Mardisalu ja Pearu Paulus, kes „Aisakella” lauldes talverõõme naudivad – see jõuluvideo ei väsi ka aastakümneid hiljem end ilmutamast (kuigi seda ei saa isegi ametlikult muusikavideo kategooriasse liigitada). Need on vaid mõned kaadrid ja mälupildid Eesti 90ndate ja 00ndate alguse videomaastikult. Kui MTV ja VH1 eetris ringlesid sel ajal tohutu produktsiooniga videod, oli kohalik esteetika pigem lihtne artisti ja loo esitlemine ilma erilise narratiivi ning välkude ja paukudeta. Klubi, Eesti loodus, auto esi- või tagaiste, stuudiokuubik, arvutiga genereeritud happetaustad (vt ka „Kaelakee hääl”) – keskkonnad varieerusid vähe, ent kui võimalused on alles lapsekingades, ei saagi kedagi kosmosesse hõljuma panna. Sellest hoolimata on neil klippidel paljude eestlaste jaoks hindamatu nostalgiline väärtus, olgu põhjuseks siis lugu ise või video camp’likkus.

Muuvid ja MTV

90ndad ei olnud siiski esimene kümnend, kui Eestis helile visuaalne pilt kõrvale tekkis. 80ndate alguses hakkas Eesti Televisioon näitama ja tootma muusikavideoid, mida nimetati „muuvideks” ja mis olid enamasti üsna kodukootud, taustaks rand või stuudiosein. Kui te mõistest „muuvi” muusikavideote kontekstis varem kuulnud pole, ei tasu sellest liialt heituda. Ehkki režissööride arvates oli tegu päris hea sõnaga, ei suutnud see rahvasuus kanda kinnitada. 

Kui kammida läbi infot 2000ndatel Eesti muusikavideomaastikul toimunu kohta, laiutab seal üldiselt tühjus. Videoid küll tehti ja näidati, aga mingit ajastu vaimu on raske täheldada. Meelde on vaja tuletada tollased populaarsemad lood ja otsida need siis üsna kesise kvaliteediga üles YouTube’ist. Piiratud võimalusi muusikavideote eetrisse paiskamiseks pakkusid 90ndate lõpus alustanud noortesaade „Filter” ja selle järeltulija „ZTV”. Ka 1998. aastast toimunud Eesti Muusikaauhinnad on valinud algusest peale aasta videot. Kui 2006. aastal näidati PÖFFil Eesti muusikavideote eriprogrammi, nentisid korraldajad, et selle kokkupanek oli keeruline, sest keegi lihtsalt ei tea midagi. „Pole nõudlust, pole ka pakkumist. Selles tänane põhiprobleem ongi: videoid võib teha, aga näidata pole neid kusagil,” kirjutas Tristan Priimägi programmi tutvustavas tekstis ja täpsustas, et „kuni praeguse hetkeni on Eesti muusikavideo olnud samamoodi vaeslapse rollis nagu ka Eesti lühifilm. Tahtmist ja talenti tundub nagu olevat, asju rahastatakse, pannakse tootmisse ja tehakse valmis, seejärel näidatakse esilinastusel ja korra televisioonis ja ongi kõik”. Ta lisas, et Eesti muusikavideote väljund on nullilähedane, piirdudes saatega „Hoia ja keela”. Toonaselt seansilt võis leida 25 täiesti eriilmelist videot: Ans. Anduri „Rannarõivad”, Winny Puhhi „Vanamutt”, Vanilla Ninja „Nagu Rockstar”, Toe Tagi „Pankrot”, Luci & Ane „Pannkoogilaul”, Chupacabra „Tere, Kertu”, Pia Frausi „Chromatic Nights” jne.

Muide, 2005. aastal ilmunud Toe Tagi „Pankrotti”, mille režissöör on Eesti muusikavideo vanaisa Hindrek Maasik alias MASA, kes on ühtlasi loo alguses nimetatud Cool D video autor, võiks pidada esimeseks Eesti muusikavideoks, mis astus selge sammu suunas, mida oldi juba aastaid MTV emakanali vahendusel imetletud. 2006. aastal jõudis siinsete artistideni muusikavideote promomiseks ka mastaapsem ihaldatud väljund. Tegevust alustas nimelt MTV Eesti, kuid juba 2010. aastal kuulutati välja kanali pankrot. Samal aastal startis ETV 2 ekraanil „Eesti TOP 7”, mis võimaldas eesti muusikutel tutvustada oma värskeid videoüllitisi vaatajatele. Ingrid Kohtla, kes tegi ise MTV Eestis videosaateid ja oli hiljem ka „Eesti TOP 7” toimetaja, meenutab, et laias laastus võib MTV Eesti üürikese eksistentsi jagada kolmeks etapiks: toona suhteliselt olematu omamaise muusikatööstuse toodangu kohandamine ja filtreerimine nagu-välismaal-tehtud-standardite alusel ja kohati üsna vastandlike Balti trendide võrdlus; tõsielusarjade pealetung ja muusika osakaalu radikaalne vähendamine; uue, nutika ja reeglina madalaeelarvelise indie-video üürike invasioon. „Kui suur MTV on lähtunud muusikavaliku ja programmide kokkupanekul alati müügistatistikast, siis siin käis suuresti lihtsalt sellesama mudeli vormiline järeleaimamine ilma suurte tööstusele omaste mängudeta, mis võimaldas aga esile tõusta tegijatel, kel polnud varem teleekraanile eriti asja,” selgitab Kohtla. Mis puudutab „Eesti TOP 7”, siis selle eesmärk oli Kohtla sõnul leevendada pigem info fragmentaarsust, pakkudes uutele videotele iganädalast koondavat ja tutvustavat platvormi, ning lasta osalusdemokraatlikule publikuhääletusele regulaarselt võimalikult erinäolisi esitajaid, mis tähendas, et samas saates võisid võistelda näiteks Psychoterror, Koit Toome ja uued nišiartistid, kes teiste ringhäälingu või kommertskanalite eetrisse ei pääsenud. „Peamine muusika(videote) tarbijaskond ei vaadanud loomulikult juba sel ajal (2010–2018) telerit, aga formaat võttis sihikule põlvkonna valmiduse tarbida muusikat enamasti loo, mitte albumi kaupa ning edendas esitletavate artistide sotsiaalmeedia turunduse võimalusi ja ka videotegijate tutvustamist,” kommenteerib Kohtla.

Kõrbest Lapimaani

2000ndate keskpaika jääb aga veel üks märgiline sündmus. Nimelt saadeti USAst siiapoole teele valge laevuke nimega YouTube, mis muutis kardinaalselt meie muusika ja (muusika)videote tarbimisharjumusi. Nüüd seisavad artistid ja videotegijad vastamisi uue probleemiga: kuidas end kogu selles videomeres nähtavaks teha? Nagu kirjutab Aimar Ventsel, on muusikavideote tegemine interneti tuleku ja tehnika arenguga demokratiseerunud. Mingisuguse muusikavideo suudab hea tahtmise korral kokku nikerdada igaüks, kuid institutsionaalsete filtrite kadumisega kõigub kvaliteet aina enam. Samas on vabade vahendite olemasolu ning Balti Filmi- ja Meediakooli tulek kasvatanud peale uue generatsiooni režissööre ja tasemel muusikavideoid saavad lubada endale lisaks popstaaridele nüüd ka alternatiivsema suuna esindajad. Jüri Belov, vennad Eskod, Marta Vaarik, Anna Himma, Janar Aronija, Taavi Arus, Aleksandr Tokarev, Sander Allikmäe, Triin Ruumet, Mart Vares, Ivar Murd, Helen Takkin ja Mikk Mägi on uue põlvkonna nimed, kes on – kes rohkem, kes vähem – hoidnud viimastel aastatel enda käes Eestis toodetavate muusikavideote hoobasid, ning väsimuse märke ei ilmuta ka pikemaajaline tegija Hindrek Maasik.

Kui vaadata otsa viimaste aastate videokunstile, on pilt kõvasti värvilisem kui loo alguses kirjeldatud 90ndatel. 25 aastat hiljem otsib nublu Narva Veneetsias taga Oksanat ja avab paljude arvates ukse eesti-vene integratsiooni juurde, Tommy Cashist on saanud videoefektide tulemusel vagiina, 5MIINUSE poisid on sattunud koos Hendrik Sal-Salleriga „Majaka” filmireaalsusesse, Jozels on muutunud tuhamägede taga metsas elavaks fauniks, The Boondocks näeb välja, nagu nad oleksid saabunud just Hedi Slimane’i kaamerasilma eest, ning Puuluubi videos lendab üle Paala järve vaal. Artistid seiklevad teistes dimensioonides, Lapimaal, keskajas, kõrbes, tööstusmaastikel, lõbustusparkides ja mujal, kuhu fantaasia juhatab – soovi korral saavad neist isegi animetegelased. On rohkem visuaalseid efekte ja tugevamad narratiivid ning videote esitlemiseks korraldatakse isegi kinoseansse, nagu juhtus hiljuti 5MIINUSE looga „koptereid”. Kõikvõimaliku tasemega muusikavideoid näikse ilmuvat iga nädal, rääkimata tänavuse Eesti Laulu uutest reeglitest, mille kohaselt tuleb jätta rahvale esmamulje just muusikavideoga. Kuid nagu ikka, ei tähenda kvantiteet alati kvaliteeti. Kuidas siis üks muusikavideo sünnib, milline on selle roll tänapäeval ja kui vabad käed antakse selles toiduahelas režissöörile?

Sihtida kuud ja Marssi

Marta Vaarik on teinud viimase kahe aasta jooksul neli suuremat videot, sealhulgas nublu „für Oksana” koos Gameboy Tetrisega, „Universum” koos Mikael Gabrieliga ja „Uputada merre”, lisaks veel WATEVA ja manna „Disposable Society”. Detsembris nägi aga ilmavalgust nublu ja Mikael Gabrieli teine ühine muusikavideo, mida käidi filmimas Lapimaal 20-kraadises pakases. Marta sõnul genereeritakse ideid üldiselt artistiga kahasse, sest tegemist on viimase loo ja kuvandiga. „Esimene impulss tuleb ikkagi artistilt. Tal on loo puhul juba mingi idee tekkinud, ta on rohkem selle sees elanud,” sõnab Vaarik ja lisab, et omavahel saab mõtteid põrgatada, need hästi suureks kasvatada ja siis eelarvet nähes taas maa peale tagasi tulla. Tema sõnul ta üksi tõe monopoli ei valda: „Minu jaoks on kõige olulisem, et saaksin töötada väga heade kunstnike, operaatorite ja stsenaristidega. Ideaalis tahaksin, et igast osakonnast tuleks palju sisendit, et ideega täiesti haigele tasandile jõuda.” 

Vendade Raul ja Romet Esko viimaste tööde hulka kuulub näiteks Lil Tilli „Romants”, muusikavideo Stefani loole „Hope” ning jaanuaris ilmub video ei kellelegi muule kui Vanilla Ninjale. Kui viimasest on veel vara rääkida, siis Stefani loo puhul liikusid suurte spaghetti western’ide austajate Rauli ja Rometi mõtted kohe filmile „Hea, paha ja inetu” ja selle režissööri Sergio Leone esteetikale ning nad käisid välja idee filmida video Almerías – Hispaania linnas, kus võeti üles ka Leone kultusteos. Eskod tunnistavad, et vahepeal tõmmatakse nende ideid küll koomale, aga mida rohkem nad teevad, seda enam on ka usaldust. „Enamasti peab video lihtsalt lauluga kokku minema. Artist peab lahe välja nägema. Kui see on tagatud, siis võib teha ükskõik mida. Me sihime alati kuud ja Marssi. Kui mõtleme, et videos võiks olla kümme Ferrarit, ja saame ühe, siis on juba hästi,” muigavad vennad. 

„Kui mõtleme, et videos võiks olla kümme Ferrarit, ja saame ühe, siis on juba hästi,” muigavad vennad Eskod.

Animaator Mikk Mägi on eelkõige tuntud just „Vanamehe multika” loojana, kuid ta on istunud koos Sander Joonega ka Tommy Cashi video „ProRapSuperstar” ning viimati 5MIINUSE „kopterite” režissööritoolis. Mägi sõnab, et loo „koptereid” puhul pöörduski bänd tema poole anime stiilis muusikavideo sooviga. Kuigi ta ei ole eriti muusikavideoid lavastama kippunud, oli „koptereid” tema jaoks nauditav projekt, kuna bänd on talle hingelähedane ja anime on meedium, mille najal ta üles kasvas. „Panime kokku loo, kus kõikidel bändi liikmetel on oma roll. Tegemisel anti päris palju vabadust, aga samas olid ka raamid üsna hästi paigas: bändis on viis tüüpi, igaüks peaks olema omamoodi superkangelane ja nad peaksid tegutsema tandemina. Meil oligi soov selle videoga natuke nerd’i panna. Teha äkilise loomuga anime vormis muusikavideo, mille formaat võib olla tuttav selle meediumi fännidele, aga tekitada tavavaatajas WTF-momenti,” selgitab Mägi.

Jüri Belov, kellest on saanud viimastel aastatel eesti räppmuusikute ihurežissöör ja kes on teinud videoid näiteks Villemdrillemile, Pluutole, Clicherikule & Mäxile ning Marp$ile, sõnab, et suure osa tema playlist’ist moodustabki räppmuusika ja tihtipeale paneb ta enda peas lugudele videopilti kokku pelgalt neid kuulates. Ta tunnistab, et kahjuks on vähe artiste, kellel oleks kohe alguses mingi selge visioon. Ta toob hea näitena soome režissööri Anton Tammi ja The Weekndi koostöö albumi „After Hours” visuaali loomisel, mis koondas kokku läbi mitme loo kulgeva narratiivi: „Artist tuli režissööri juurde, rääkis enda visioonist, sellest, milline võiks olla stilistika jne. Antonil oli niimoodi lihtne enda annet laenata ja videoid teha. Meil on pigem tegemist ühekordsete projektidega ja mingit pikaajalist visiooni pole.” Samas tõdeb Belov, et üldiselt talle mingeid piire ei seata: „Keegi pole mulle öelnud, et seda me ei tee.”

Kui rääkida artistide enda rollist muusikavideote tegemise juures, toob Mägi välja trendi, mida võib eesti artistidest kohata näiteks Tommy Cashi ning välismaal näiteks Tyler, The Creatori või prantsuse duo The Blaze’i puhul: „Viimasel ajal ongi tihti artistid ise need god mode’is tegutsevad musavideorežissöörid. Parim artist on tänapäeval ise oma vaibi või brändi loovjuht ja visuaali kujundaja.”

Uurin Universal Music Balticsi esindajalt Leen Kadakalt, mis on peamised kriteeriumid, mille plaadifirma muusikavideo puhul artistile ja režissöörile esitab. Leeni sõnul on artistidele väga tähtis, et nende loomingut täiendaks äge video ja visuaal ning plaadifirmana proovivad nad anda endast parima, et artist jääks rahule ja video toetaks kenasti singlit. Ta lisab, et video filmimise protsessi nad eriti ei sekku: „Väga hea, kui artistil on visioon ja ka koostööpartnerid, keda ta eelistab. Meie aitame tavaliselt eelarve ja ajastusega, aga kui artist on kontseptsiooniga jännis, siis abistame ka ajurünnakuga. Tegu on ikkagi koostööga ja see on meie huvides samuti, et visuaal tuleks äge.” Samas nendib ta, et üldiselt on videote puhul – nagu ka muudes valdkondades – kindlasti tabuks tundlikumad teemad ja tooted, nagu hasartmängud, alkohol, tubakas, alastusega stseenid, seks ja vägivald jms. „Ettekirjutusi me siinkohal ei tee, loodame artistide tervele ja sotsiaaltundlikule suhtumisele ning eks me kõik ju soovime, et videot digikanalitest maha ei võetaks ning ära ei keelataks.”

Pole popmuusikat ilma videota

21. sajandi infovoos, kus lugusid ja videoid ei unustata mitte päevade, vaid tundidega, tekib küsimus, kui palju me üldse muusikavideotest hoolime ja kas need ongi mõeldud ühekordseks vaatamiseks. Janar Aronija, kes on lavastanud muusikavideoid Jozelsile, Gameboy Tetrisele, Mees Inc.-ile, Trad.Attack!-ile, Tommy Cashile jt, arvab, et muusikavideod on tähtsad just popartistide puhul, kelle jaoks on oluline visuaalne identiteet ning loo jõudmine laiema publikuni. „Video paigutab laulu tarbija jaoks kindlatesse visuaalsetesse raamidesse, mis võib takistada kuulajal selle maailma ettekujutamist, mida loob muusika ise. Muusika on samuti keel, selle mõistmiseks ja tunnetamiseks pole ilmtingimata vaja kõrvale teist (visuaalset) keelt. Aga see ei tähenda, et mõned laulud ei lõikaks videost kasu, popmuusika puhul on see kindlasti kohustuslik. Me peame nägema, mis Liis Lemsalul seljas on ja kuidas Doja Cat tantsib.”

Jüri Belov sekundeerib: „Kõige olulisem on promoda artisti, see on talle nagu reklaamvideo. Vaataja jaoks on tähtis näha artisti erilisust. Kuidas ta liigub, kuidas ta välja näeb. Need on olulised aspektid ka minu jaoks, aga kuna ma tegutsen selles valdkonnas, siis vaatan ka seda, kuidas video on filmitud ja milline on selle visuaalne keel.”

Eskod lisavad, et kuigi arvatakse, et muusikavideote tegemiseks pole vaja filmikoolis käia, annab filmialane haridus suure pagasi, kuidas kaadreid üles ehitada ja nende abiga lugu jutustada. „On mõnus vaadata, kui video on tehtud suure meeskonna ja kalli kaameraga, aga tihti on puudu ühtne narratiivne selgroog. Et poleks lihtsalt artist, kes on pandud lahedasse valgusesse lugu esitama, vaid et oleks ka mingi lisaväärtus,” arvavad nad.

Muusika on samuti keel, selle mõistmiseks ja tunnetamiseks pole ilmtingimata vaja kõrvale teist (visuaalset) keelt. Aga popmuusika puhul on see kindlasti kohustuslik, arvab Janar Aronija.

Samal ajal kui video eesmärk on eelkõige artisti ja lugu promoda, näib, et tavakuulaja jaoks on režissööri nimi umbes sama tähtis kui laulusõnad techno-muusikas. Kuidas suhtuvad režissöörid iseenda reklaamimisse või kas nad peavad piisavaks enda nime mainimist tiitrites või kirjeldusreal?

„Muusikavideo on ikkagi tellimustöö, bändi reklaam. Musavideos peaks olema esikohal artist, mitte režissöör,” ütleb Mikk Mägi, kuigi ta arvab, et režissöörid Eestis siiski varju ei jää. „Eestis ei ole keegi ametilt „ainult” muusikavideorežissöör. Ikka on teised tööd ka seal kõrval, muidu ei elataks ennast ära. Kui on piisavalt hea asi, eks siis pälvib oma ringkonnas tunnustust ka.”

Jüri Belov sõnab, et ta püüab oma nime ikka video algustiitritesse sisse panna, kuid usub, et kui asi on tehtud väga lahedalt ja kõrgel tasemel, siis pole vahet, kas su nimi on seal või mitte. „Inimesed, kes fännavad su tööd ja kellel oleks vaja teada su nime, ehk produtsendid, produktsioonifirmad, tegevjuhid jne, kes võivad sulle hiljem tööd pakkuda, leiavad su üles niikuinii. Õpetussõnad, mille järgi ma tahan tulevikus asju teha: „Better be a small fish in a big pond than a big fish in a small pond.” See mõtteviis on minu jaoks kõige asjakohasem, kui tahta tegutseda välismaal ja maailmatasemel.”

„Better be a small fish in a big pond than a big fish in a small pond” on õpetussõnad, mille järgi tahab tulevikus tegutseda Jüri Belov.

Üks hea lisaväärtus, mida muusikavideo lavastajale pakub, on Janar Aronija arvates just oma käekirja lihvimise ja esitlemise võimalus. „Sa üritad oma filmikeelt enda teostega alati uuendada ja muusikavideo on selle jaoks kõige parem vorm, sest see on lühike ja võimaldab eksperimenteerida.” Kui küsin, kas tema eelistab oma videotes eksperimenteerida pigem reaalsuse või fantaasiamaailmaga, vastab ta: „Mingil kujul reaalsust näed sa enda ümber niikuinii kogu aeg. Peegeldada üks ühele seda, mis su ümber toimub, tundub muusikavideožanris justkui raiskamine. Realismi kasutamine muusikavideos on hea tööriist empaatia tekitamiseks ja mõne tegelasega samastumiseks, aga reaalsusele lisaks võiks leiduda veel midagi enamat, mis oleks videotegija mõttelennu ülim väljendus.” 

Kas raha paneb rattad käima?

Nagu igas teises valdkonnas, ei saa ka muusikavideote puhul jätta küsimata, kuidas on lood rahaga ja kui palju see kohalikke tegijaid kammitseb. Vennad Eskod tunnistavad, et on juhtunud, et mõni projekt on läinud nii miinusesse, et on olnud tarvis enda taskust juurde panna. „Pigem on vaja kohe eelarve paika saada. Kui meil on lahe idee ja see läheb rohkem maksma, siis ei ole probleemi kurjale mänedžerile ära põhjendada, et sinna läheb veel üks null otsa.” 

Kuigi Marta Vaarik on teinud Eestis suurimate eelarvetega videoid, nendib ta, et palgad on selle töö ja töötundide juures ikkagi marginaalsed ning pigem suunatakse raha tootmisesse, et teha võimalikult hästi. „Loomulikult ma saan aru, et leiba peab ostma ja üüri maksma, aga ma olen ka selle peost suhu elamisega harjunud. Pigem tahan suurt kunsti kui luksust. Või noh, luksust tahan ka,” naerab Marta. Ta viitab ka selle aasta Eesti Laulu uuele videovoorule ja peab sellist konkurentsi ebaausaks. „Noortel alustavatel artistidel ei ole ju absoluutselt raha. Võib-olla nad peaksidki palkama mind sinna häid ja odavaid ideid välja pakkuma või nõustama, mis variante üldse oleks.” Marta arvates oleks lahendus ka see, kui firmad neid artiste näiteks tooteasetuse kaudu toetaksid. „Kui sa oled kunstnik, saab muusikavideoid ka tasuta teha, sest sul on ideid ja kogemusi, et midagi välja mõelda, aga kui sa oled laulja, siis sa oled laulja, mitte musavideote genereerija. Võiks üksteist toetada ja aidata. See on ju mingi ruum, mida me üheskoos täidame, serverid ju tossavad kusagil,” viitab Vaarik sellele, kas meil on vaja nii palju suvalisi videoid.

Jüri Belov ütleb sarnaselt Martaga, et tegelikult on muusikavideoid võimalik filmida ka nulleelarvega ning auhindu on antud ka sellistele teostele, mis on tehtud mobiiliga ja tasuta montaažiprogrammides. „Minu arvates ei ole meie olukord kõige halvem,” nendib Jüri. „Saab teha, aga ma ütlen alati, et me ei loo asju, vaid lahendame probleeme. Kui ma tean eelarvet, siis ma nii-öelda lahendan probleemi ja panen enda ideed sellesse eelarvesse.”

Kes valib muusika?

Muusikavideote tegemise maailm on kahesuunaline. Ühest küljest valivad artistid endale meelepärase režissööri, kuid mis sõnaõigus on režissööril laulu valides? Raul ja Romet on siinkohal konkreetsed: „Me peame ennast visuaali loomiseks nii sügavale artisti pea sisse puurima ja pärast monteerides laulu tuhandeid kordi järjest kuulama, nii et kui me ise looga ei kliki, on seda raske teha.” 

Marta seevastu mainib, et kui alguses tundus, et lugu peaks meeldima, siis tegelikult pole see oluline – talle piisab, kui ta saab luua enda kunsti. „Kes olen üldse mina, et mulle see lugu meeldima peab? Ma ei ole ju muusik ja võib-olla isegi mitte see, kes lõppkokkuvõttes seda muusikat tarbib,” arutleb ta. Ta ise tahaks teha videot mõnele techno– või house-loole, superbängerile, ning ütleb, et ei kujuta ette, mis plahvatus siis veel tekiks. 

„Mul on kolm kriteeriumit, mida ma katsun järgida, kui mulle tööd pakutakse,” sõnab Jüri Belov. „Esiteks, kas selle töö saab panna enda portfooliosse – kas see meeldib mulle ja kas see on tehtud minu stiilis. Teiseks, kas töö eest makstakse piisavalt. Kolmandaks on networking ehk kas video kaudu leiab piisavalt kontakte. Kui kõik kolm punkti saavad ühes projektis kokku, on tegemist kullaga, aga seda juhtub väga harva. Kui täidetud on vähemalt kaks, siis saab juba teha. See, kas muusika kruvib või mitte, sinna eriti ei paigutu.”

Encore

Kuigi muusikavideo kuldajaks peetakse 80ndate lõppu, kuhu langeb ka MTV hiilgeperiood, pannes kõigi peades kõlama The Bugglesi laulusõnad „video killed the radio star”, ei saa muusikavideote kultuurilist rolli ka praegu kuidagi alahinnata. Meil on tegijaid, vahendeid, head muusikat ja vaatajaid, kuigi viimaste tähelepanu võitmiseks tuleb võtta appi üha lennukamaid ideid. Ning ärgem unustagem selle kõige juures muidugi režissööre. 

Vaadates tagasi ajale, kui ta filmis kaks päeva kruiisilaeval nublu muusikavideot loole „Universum” ning käidi koos videos tegutsevate kollidega laevasööklas söömas ja elatigi justkui teises maailmas, ütleb Marta: „Kui mõelda, et inimesed käivad kontoris üheksast viieni tööl ja meie teeme sellist asja, siis on ikkagi suu kõrvuni.”

Vennad Eskod lisavad samuti, et kuigi nendegi suur unistus on tegutseda filmimaailmas, mis on nagu viiekäiguline õhtusöök, siis muusikavideod on nagu hamburgerid – need meeldivad kõigile.

KOMMENTAAR

Hindrek Maasik alias MASA

90ndatel ei olnud muusikavideote tegemisel sellist luksust nagu tänapäeval. Hakkama tuli saada olemasolevate vahenditega ja tegutsetud sai puhtalt fanatismist. Eks see oli omamoodi häda ja viletsus. Ma ei teagi täpselt, kust minul see huvi tekkis, aga ilmselt oli see MTV mõju. Mulle meeldis televisioon ja kuna ma olen Ida-Virumaalt pärit, siis vaatasin palju ka Vene kanaleid. Venemaal hakkas asi arenema palju kiiremini ja uhkemalt. Seal raha kokku ei hoitud ja videoid võeti üles filmile. Eestis oli see mõeldamatu.

Kellegi tuimalt kopeerimise teed pole ma kunagi käinud, aga snitti on ikka võetud: millised on nurgad, mis kaadris toimub ja kuidas kõik välja näevad, mida artistid teevad.

See, kui palju keegi su videoid vaatab või kus neid näidata, ei olnud tol ajal nii suur küsimus. Pigem on see tänapäeval suurem probleem, kuidas ennast nähtavaks teha ja massist eristuda, sest kanaleid ja artiste on niivõrd palju. Siis ei olnud ei Facebooki ega ka YouTube’i ja telest läbi joostes olid juba põhimõtteliselt tegija.

Ma olen alati konkurentsi pooldanud, see viib kõiki edasi, aga kahjuks on meil latt põhimõtteliselt sama madalal kui kakskümmend viis aastat tagasi. On mingid üksikud eredamad sähvatused. Tänapäeval on kõik kättesaadavam, kõigil on võimalik teha, referentsid on nina ees, aga visuaalne kvaliteet ei ole see, mille üle väga rõõmustada. Kahjuks. Kui võrrelda Ukrainaga, mis on samuti endine sovetiriik, siis sealt tulevad praegused maailma tipud, kõige haibitumad režissöörid, operaatorid jne. Mulle tundub, et ka Eestis pakuvad huvitavamat visuaali enamasti just slaavi taustaga režissöörid, kelle töödes on näha laiemat silmaringi, rohkem bling’i ja n-ö nõuetele vastavat kvaliteeti.

Muusika on mu kirg, mulle meeldivad uued lahedad artistid, nagu The Boondocks, Lukamon, Margiiela, Leis, jonas.f.k, KiROT jne. Selge on see, et neil ei ole kusagilt võtta tuhandeid eurosid, et teha endale n-ö cool video. Olen aidanud neid, kuidas oskan, filminud telefoniga, üksi või meeskonnaga, mille moodustavad mu kaks poega (üks neist 11-aastane). Ilma eelarveta saab ka ägedaid asju teha. Rahapuudus peakski rohkem aju pingutama panema ja huvitavate lahendusteni viima. Meil on aga muusikavideotegijad kuidagi kammitsetud ja pidurid. Pole seda bravuuri ja laia joont. Minu soovitus? Let it flow! Põlege… ja eredalt!