Kui sa tunned kedagi paarkümmend aastat, on väga raske tõsta esile ühte olulist lugu, ühte seika, ühte mälestust. Neid pilte on palju. Tartust, Riiast, Brüsselist, Tallinnast, Kallastelt, Kasepäält ja mujalt…

Rokenroll ja solidaarsus

Vahuriga lähedasteks sõpradeks saamine käis kuidagi kiiresti. Justkui oleks olnud kusagil eelmistes osades eellugu, mis selgitab, kuidas kaks nii erinevat inimest nagu tema ja mina hakkasid üksteist usaldama. Aga see ei olnud telesari, vaid elu, mis on raamatuist ja filmidest kummalisem. Küllap oli eelduseks Vahuri loomus, sest mina olen paadunud introvert ja saapaninade põrnitseja. Ja mina olen vaid üks neist suure tsirkuse kreatuuridest, kellega Vahuril olid lähedased suhted. Üks neist, keda ta rahulikult kuulas, toetas ja kellega koos oli valmis ootamatuid avantüüre ette võtma.

Nende ridade kirjutamise ajal on maikuu. Vahur, kes elas aastaid Brüsselis, ütles kord, et lääne pool Euroopas on kevad omaette aastaaeg, kõik õitseb ja on teistmoodi kui Eestis, kus kevad on pigem talve ja suve sujuv üleminek. Lugedes aga Vahuri luulet – olen neil päevil lehitsenud korduvalt luulekogusid „Katedraal Emajões” ja „Eesti vaarao” – tuleb välja, et ta suutis panna mõjuvalt sõnadesse ka selle põgusa aja, kui Tartus ja Tallinnas lähevad puud õitsema ning õhk on pärast vihma värske ja lõhnab. Ja nüüd on see tema märgatud aeg käes, aga ei ole teda ennast. Kurb ja uskumatu. Mul on ikka selline tunne, et kui Vahur nüüd tagasi tuleb, siis on see aeg läbi ja sellest on kahju. Tema aga ütleks „rokenroll” ja teeks mulle etteheiteid liigse morbiidsuse pärast. Nõnda ta aeg-ajalt tegi. Vahuris oli nii palju elu, et mõelda temast teistmoodi kui elavast inimesest tundub täiesti vastuvõetamatu. Temas oli elurõõmu, aga ka tundlikkust kõigi elu võbeluste registreerimiseks. Vahuri luulet lugedes leiame lisaks meeldejäävaile kujundeile, sotsiaalsetele torgetele ja eneseirooniale ka sügavat inimlikku melanhooliat. Ei ole midagi imestada, et ta kuulas palju Kinod – ka tema kasvas üles nõukaaegses uuslinnas, ka tema astus neile tänavaile mässumeelse, aga poeetilise hingega noorena. Maailmavalutajana, kui teda ennast tsiteerida. Jah, ta suutis selle kõige üle ka sõbralikult muiata.

„Rokenroll” ja „solidaarsus” – need olid kaks väljendit, mida Vahur meie suhtluses sageli kasutas. Seda, kust viimane meie sõnavarasse tuli, ma isegi mäletan. Olin avastanud YouTube’ist Angelic Upstartsi loo „Solidarity” video ja saatsin talle selle lingi. Vahur töötas tol ajal Brüsselis, aga alati, kui ta oli Eestis käimas, jõudis kätte hetk, mil me kahekesi seda laulsime. Kaks toore viisipidamisega meest, aga ega Upstartsi lauljagi mingi koolitatud ööbik ole. Olen nüüd pärast Vahuri lahkumist seda lugu korduvalt kuulanud. Sõnad „and your friend becomes your brother” kõlavad väga täpselt ja üha valusamalt. Vahur oli ilma liialdamata nagu vend, ta oli kogu aeg olemas, lähedal või kaugel, aga temaga sai rääkida alati ja kõigest.

Me teame, et Vahur oli väga sõnatäpne luuletaja ja mitmekülgne prosaist, me teame teda kui isikupärast muusikut ja julgen arvata, et temast oleks võinud saada hea režissöör – ning mitte ainult amatöördokkide, vaid ka professionaalsete mängufilmide lavastaja. (Nüüd korraga meenus tema paranoiaparoodiline lühifilm „Tuvid – nuhtlus või needus”, mida tahaks kohe uuesti näha.) Ta tegi palju, ei kartnud alustada ikka ja jälle täiesti uuel alal, kus tal ei olnud varasemaid kogemusi. Mis kõik jäi poolikuks või hoopis tegemata, me ei tea. Mu kõvakettal on kaks võluvalt amatöörlikku, et mitte öelda pööraselt lahedat laulu, mille Vahur palju aastaid tagasi omaette salvestas: „Ülo tuli kapist välja” ja „Ebaseksuaalne mees”. Enam-vähem samal ajal võttis ta linti ka sarnases võtmes, kiiksuga ja kummitama jääva loo, mille refrään kõlas: „Vaarao, vaarao, mida sa teed?” Soovitasin Vahurile, et ta võiks anda välja plaadi „Eesti vaarao”, viitega Iggy Popi „American Caesarile”. (Vahuriga suheldes tuli üldse palju ideid, nii häid kui ka lihtsalt veidraid.) Läks aga teistmoodi. Kui ta tegi mulle ettepaneku koostada tema järjekordne luulekogu ja tekstides oli rohkem kui korra juttu vaaraost, pakkusin välja, et „Eesti vaarao” võiks olla ta luulekogu pealkiri, joonistan pseudoegiptuslikud pildid ja kaanel võiks olla Vahuri tätuu, mis näeb välja ka nagu salamärk. Selline kergelt isikukultuslik müstifikatsioon, cult ja camp, võib-olla ka eneseiroonia, võtke ja mõtestage, kuidas soovite. Paraku andis raamatu välja Pärnumaa sarikirjastaja ja sellest uhkest kaaneideest ei olnud enam juttugi. Kontseptsioon vajus ühest otsast kokku, aga Vahur tegi juba sadat muud asja ja elu läks edasi.

Vahuri vanematel oli Peipsi lähedal suvekodu, mina elasin varases lapsepõlves Kallastel, nii et sellesse kanti olime mõlemad kiindunud. Seda, mille Vahuri kiindumus eesti kirjandusele lõpuks andis, teavad kõik – suurromaani „Serafima ja Bogdan”. Sel kevadel saatis ta Loomingule kaksteist vaimukat Sibulatee juttu, mis ilmusid juba postuumselt. Nende tundetoon on romaaniga võrreldes sootuks erinev – kohati küll mõtlik, ent samas humoorikas, kohati ulmeline ja absurdne, kultuuriloo ja kohaliku ainesega lõbusalt mängiv.

Brüsseli-perioodil ütles Vahur, et lääneeurooplaste arusaama järgi on idaeurooplased kõik ühesugused – nii eestlastesse, poolakatesse kui ka sloveenidesse suhtuvad nad nagu Kusturica filmide mustlastesse. Vahuri enda neljakümnes sünnipäev Kasepääl oli, kui nüüd lubada mälul seda asja niipidi näha, justkui üks suur Kusturica romade pidu ja Vahur kandis romade kuningana tooli peal tantsides ja endale rummi pähe valades rolli suurepäraselt välja. See oli pidu, mille rohketest osavõtjatest vist kõigile jäi vaid ülivõrdes hea mälestus. Tagantjärele tundub, nagu olnukski see vana maailma viimane pidu.

Võiks ju öelda, et nii ongi kõige parem lahkuda – olles veel suhteliselt noor, parimas loomeeas, kõigi poolt austatud ja armastatud. Aga meil siinpool on ikkagi kohutavalt kurb. Kui Vahur ei ole elus, kes siis üldse on.