Mis ühendab pea peale keeratud naerunägu, tsüklonisümbolit ja virsikupilti? Nende otseste ja sotsiaalselt jagatud tähenduste vahel on huvitav lõhe, mille on loonud meie jagatud vajadus mänguliselt suhelda.

Kui Apple teatas 2016. aastal, et plaanib virsiku-emoji veidi vähem pepulikuks disainida, läks osa avalikkusest selle peale endast välja. Emojipedia uuring näitas, et ainult 7% virsikupildi säutsujatest kasutas seda otseselt puuvilja tähenduses, seevastu 33% viitas sellega hoopis tagumikule ja 27% kasutas seda üldise erootilise konnotatsiooni lisamiseks sõnumile.[1] Õnneks kuulas Apple mõistuse häält ja jättis kahemõttelise puuviljadisaini alles. Ilmselgelt on virsiku-emoji kaaperdatud. Kujund on algse tähenduse nii tugevalt üle võtnud, et selle lihtsalt puuviljale viitamiseks kasutamine mõjub nüüdseks naiivselt, kui mitte naeruväärselt. 

Visuaalset eufemismi kasutataks tõenäoliselt ka siis, kui olemas oleks anatoomiliselt korrektne tagumiku-emoji. Kujund kannab endas palju enamat kui lihtsalt viidet isteinstrumendile. Virsik on meeldivalt pehme nahaga, käes mõnus, mahlane, prink ja njämma. Kui tagumiku-emoji viitaks lihtsalt kellegi kollastele kannaritele, siis virsik viitab tagumikule, mis lausa kutsub ennast nautima.

Enne ja pärast plahvatust

Graafilisi eneseväljendusvahendeid oleme kasutanud veebis selle algusaegadest peale. Enne emoji’sid kasutasime nii GIFe, MSN Messengeri emotikone kui ka mitmesuguseid kirjavahemärkide kombosid, nt koolonit ja sulgu. Ja seda ainult meie eluea jooksul. Inimkond võttis piktogrammid kasutusele juba tuhandeid aastaid tagasi.

Segades või korrates emoji’sid rõhutame me jagatava intensiivsust ning selle ebatavalisi noote ja tundevarjundeid.

Aga siis saabusid emoji’d… Nüüdseks koosneb see glüüfistik umbes kolmest tuhandest pildist. Enamasti näeme ühel emoji’l ühte objekti, harvem ka objekti ja inimese kombinatsiooni (nt naine vannis) või objekte korduses (nt raamatuhunnik). 2015. aasta uuendus tõi muu hulgas valikusse realistlikud nahavärvid ja peaaegu täieliku valiku riigilippe ning hiljuti ka sooneutraalsed pildid.[1] On selge, et liigutakse eri vajadusi ja kultuurilisi kontekste arvestava ning võimalikult paljusid inimrühmi esindava pildimassiivi suunas. 

Eri keskkondades näevad need välja üsna erinevad, seda põhjusel, et masinad ei vaheta omavahel mitte pilte, vaid koode (näiteks U+1F642), ning sõnumit vastu võttes asendavad masinad koodi vastava pildiga iseenda süsteemis. Selleks et emoji’d kasutajaliidese üldilmega konflikti ei läheks, ongi need loodud viisil, mis ühtib keskkonna disainiloogikaga. Seetõttu võib iPhone’ist saadetud emoji Androidi jõudes päris korraliku muutuse läbi teha. 

Näiteks laialt naeratav higitilgaga nägu on Microsofti keskkondades animeeritud, nii et näol voolab pidevalt higitilkasid. Üldmulje on palju niiskem ja rokasem kui staatilise higitilgaga pildil. Kui vaadata klassikalist nohkari-emoji’t (üks minu lemmikuid), siis Apple’i seadmetes näeme rahulikku sarvraamidega prillide ja esileulatuvate hammastega kergelt naeratavat teadmisteentusiasti. Androidi-põhises seadmes puuduvad emotikonil aga rõhutatud esihambad ja selle naeratus on suisa ekstaatiline. Kui teised versioonid tunduvad vaikselt reaktsiooni ootavad, siis Google’i Noto kirjatüübis näib nägu eriti intensiivse ahhaa-momendi tõttu juubeldavat.

Praktiliselt ja poeetiliselt

Universaalne ligipääs jagatud pildiühikutele võib ühelt poolt mõjuda demokratiseerivalt, teisalt läbustavalt. Kui uus tööriist rahvale kätte anda, arenevad selle ümber aga õnneks kiiresti normid. Me ei helista inimesele seitse korda järjest, me ei laigi oma südamehärra kõiki hiljutisi postitusi ning me ei kirjuta ilma vastust saamata meeldivale naisterahvale järjest „hei”, „hei”, „hei” (okei, kõik teist ei ole veel sinna jõudnud). Emoji’dega on sama lugu: enamik eelistab võrdlemisi tasakaalukat kasutamist. Väike naerunägu siin, pisike tähekene siin, võib-olla mõni pöial või silmi pööritav kollane näokene. Oma rolli mängivad siin peegelneuronid: suheldes meeldiva inimesega on tõenäoline, et asume nende emoji-kasutust peegeldama. Kui märkame suurt erinevust emoji-harjumustes, võib see vähendada suhtluskaaslase ligitõmbavust partnerina.[2] See tähendab, et emoji’de kasutamise oskus on nüüdseks osa meie suhtluspädevusest.

Sõnadega saab aga teha palju enamat kui lihtsalt suhelda ja infot vahetada. Ka emoji’d pakuvad meile emotsiooni, asja või tegevuse markeerimisest suuremaid võimalusi. Seetõttu hakkas mind huvitama, millised poeetilised praktikad on nende ümber välja kujunenud.

Luuletaja ja disainer Adithya Ravi osutab disaini neljale poeetilisele dimensioonile: fantastilisus/paljusus, refleksiivsus, transtsendentsus ja järgnevus. Võrreldes pikalt domineerinud arusaamaga heast disainist kui millestki, mis jääb nii nähtamatuks kui võimalik, samal ajal siiski käitumist suunates, kutsub Ravi üles disainima, seades eesmärgiks looduga ambivalentsemalt suhestumise. „Poeetilised teosed,” kirjutab ta, „panevad inimese mõtisklema, paigutades ta kognitiivsete ja emotsionaalsete stiimulite keskele.” Selge referendita või kontekstis ambivalentselt mõjuvate emoji’de kasutamisel on seega selge poeetiline dimensioon. 

Ehkki valiku tegemisel väljendub mingi osa meie subjektiivsusest, mõjub selle kasutamine sõnade asemel lihtsama vastupanu teed minemisena.

Emoji-kasutuse kujundlikkus tähendab, et see loob ruumi fantastilisuseks, s.t reaalsusega mängimiseks, võimaldades pikkida sõnade vahele pilte, et saavutada dramaatiline efekt ja väljendada laetumat seisundit, kui toimunu tegelikult eeldaks. Mõtle välgu, sädemete või tule peale, mida me sõnumi intensiivistamiseks lisame. Siin põleb! (Kuigi tegelikult tulekustuti jaoks vist vajadust ei ole?) Ravi mudelist saab kasutada emoji’de analüüsimiseks ka refleksiivsuse, s.t kordumatu hetke peegeldamise ideed. Segades või korrates glüüfe rõhutame me jagatava intensiivsust ning selle ebatavalisi noote ja tundevarjundeid. Näiteks võime näha raskema muusika ürituste kirjelduses sõnade liigendusena metallobjektide pildikesi – kette, kruve, haamreid. Samuti kasutavad nad sageli isegi abstraktsemaid musta värvi ruute ja ringe. Haamreid tõenäoliselt kohal ei ole, mustasid ruute vast seintele panna ei planeerita, kuid visuaalselt viitab see teatavale tõsidusele, lakoonilisusele, karmusele, mida väljal väärtustatakse.

Emoji-poeetika piirid

Isegi kui meil oleks 50 000 glüüfi, ei piisaks sellestki. Millist transtsendentsust saavad emoji’d pakkuda? Ehkki valiku tegemisel väljendub mingi osa meie subjektiivsusest, mõjub selle kasutamine sõnade asemel lihtsama vastupanu teed minemisena, kuna emoji’d ei võimalda spetsiifilisust. See vähendab sõnastamise akti väärtust. Ravi kirjutab: „Luule on oma kunstis ja esitlusviisis stiliseeritud. Sellest tulenevalt ei ürita luule iial ühesust esindada.” Emoji’de kollektsioon pakub meile enamasti ainult ühte versiooni ühest objektist. Üks lootoseõis, üks virsik, üks tuletõrjeauto, üks murdunud süda. Üks diskopall, üks veretilk, üks teemant. Üks lambipirn, üks CD, üks DVD. Meie materiaalsete, emotsionaalsete ja ühiskondlike nähtuste piiritu lihtsustamine toob kaasa olulise kogemuste ja tundmuste kao. See seabki emoji’de poeetilisele potentsiaalile kriitilise piiri, eriti kui jätta välja jagatud ülekantud tähendused.

[1] Azhar, H. 2016. How We Really Use The Peach. – Emojipedia, 16.12.
[2] Stein, J.-P. 2023. Smile Back at Me, But Only Once: Social Norms of Appropriate Nonverbal Intensity and Reciprocity Apply to Emoji Use. – Journal of Nonverbal Behaviour, 16.02.

Mia Tamme (@miatamme) on graafiline disainer, filmitegija ja loovuurija, kes põimib omavahel nunnusid emoji’sid, pärimuskultuuri ja autofiktsiooni. Mia mängib kulli eesti kultuurilise identiteediga ja proovib seda libakontseptsiooni pidevalt ümber/uuesti/uueks mõtestada, sest rahvastepall on ajast ja arust mäng!