Pride-marsid on Baltimaades kulgenud üle kivide ja kändude. Millega on pidanud kohalikud pride’ide korraldajad aja jooksul rinda pistma ning mida ollakse saavutanud aastaks 2021?

2004. aastal arvas endine Tallinna linnapea Jüri Mõis, et „ega homovärk siin Eestis nüüd nii populaarne ka pole”. Samal aastal oli aga Riias toimuma pidanud Baltimaade esimene pride-paraad osalejate turvalisuse kaalutlustel korraldamata jäetud. Üritus toimus siiski 2005. aastal Riia vanalinnas – osalejaid oli ligikaudu 70, paraadi vastu protestijaid aga 3000. Turvalisuse huvides ei avaldatud ajakirjanduses ka 2004. aasta Tallinna Pride’i rongkäigu marsruuti.

Eesti (ja Baltimaade) LGBT+ kogukonna esimesed katsetused avalikult kapist välja tulla said pahameele osaliseks. Tagantjärele meenutavad esimeste pride’ide korraldajad ametnike tähenärimist, bürokraatiarägastikku ja ebaküpsust teemaga tegelemisel. „Ühiskondlik küpsus” kui argument pole aga pädev, kui ühiskonnas eksisteerib rühm, kelle vajadused nõuavad tunnustamist. Ka Syracuse’i Ülikooli nais- ja soouuringute professor Chandra Mohanty leiab, et teatud ühiskonnagruppide soovimatus vähemuste õiguste üle arutleda vaid kinnistab hegemoonilist probleemi end liigmugavalt tundvas heteronormatiivses lääne kultuuriruumis[1].

Esimesed vaevalised marsisammud

Esmakordselt tähistati Eestis pride’i 2003. aastal, küll aga tagasihoidlikus formaadis, mis aastate jooksul on kasvanud üha mitmekesisemaks. Aastatel 2008–2017 rongkäiku ei korraldatud (need toimusid 2004–2007), ent kogukonna liikmetele ja huvitujatele pakuti kultuuriprogrammi. Pride-rongkäik, mis läänemaades on pigem rõõmus sündmus, tekitab Eesti LGBT+ kogukonnas siiani vastakaid tundeid. Seda ka põhjendatult, kuna esimesed marsid möödusid vaevaliselt. Tallinna linnavalitsus üritas korraldajaid loata jätta, ka politsei ei olnud esialgu aldis rongkäiku turvama tulema. Samuti rünnati rongkäigus osalejaid füüsiliselt ning loobiti kivide ja munadega. Korraldajatele jäi mulje, et ka linnavalitsuse vastuseis ja bürokraatia pandi „ühiskondliku ebaküpsuse” arvele. Vähemuste tunnustamise vastu seisid üksikisikud, kes üritasid enda mugavuse huvides võimupositsiooni ära kasutada kultuurilist teist nurka surudes.

2008. aastal osales Eesti Gei Noorte ühendus Baltic Pride festivali aruteluõhtul Lätis, 2009. aastal osaleti esmakordselt Riias toimunud Baltic Pride festivalil koos Läti ja Leedu organisatsioonidega. Baltic Pride’i tähistatakse iga aasta erinevas Balti riigis, Eestis on Baltic Pride aset leidnud aastatel 2011, 2014, 2017 ning virtuaalselt 2020. aastal. 2011. aasta Baltic Pride’i korraldati OMA (ehk Oma Maailma Avardamise) Festivali nime alt, sündmuse toimumist toetasid ka Euroopa Liidu liikmesriikide suursaadikud Eestis, soovides kogukonda tervitada ja innustada nende püüdlusi oma õiguste ja vabaduste praktiseerimiseks. 2014. aastal kutsus riigikogu esimees Eiki Nestor Baltic Pride’i korraldusega seotud inimesed Riigikogu valgesse saali vastuvõtule, tunnustades sellega kogukonda ja nende tööd.

Nii rõõmupidu kui protestiaktsioon

Võrreldes 21. sajandi esimese aastakümnega on 2010. aastad Eesti LGBT+ kogukonnale olnud varasemast palju helgemad. Seda ilmestab hästi ka kümneaastase pausi järel peetud 2017. aasta Baltic Pride’i rongkäik, milles osales 1800 inimest nii meilt kui mujalt ning sündmus möödus rahumeelsemalt kui kunagi varem. Rõõmsamate uudiste valguses ei tohi aga unustada, et nii Eestis kui Lätis ja Leedus on LGBT+ kogukonna olukord ikka veel halvemas seisus kui paljudes Lääne-Euroopa riikides. Mahajäämine ei kajastu ainult seadusloomes, vaid ka kogukonna julguses avalikult kapist välja tulla ning hirmu, kindlustunde ja stigmatiseerimiseta oma igapäevaelu elada.

Lisette Kampus, 2004. aasta Pride’i pressiesindaja on öelnud: „Pride’il ei nõua vähemused mitte midagi, ei käsi kellelgi oma arvamust muuta, ei sunni inimesi nõus olema või oma põhimõtteid reetma. Kogu ürituse mõte on näidata, et homoseksuaalid on tavalised inimesed tavaliste eludega. Nad on olemas ja neil on õigus eksisteerida, ilma et peaks oma elu, karjääri või perekonna pärast kannatama.”

Pride’i üritused on väga kohatundlikud, soovides väljendada argielulist ebavõrdsust ning tutvustada LGBT+ kogukonda laiemale üldsusele täpselt nii, nagu kultuur seda soosib. Selline lähenemine on ka põhjuseks, miks Eestis ei pruugi näha värvilist karnevali ega ülelinnalist rõõmupidu. Küll aga on võimalik Eesti Pride festivali kavast leida konverentse, näituseid, piknikke, ekskursioone jm sarnast, mis sobituvad kohalikku kultuuriruumi paremini ning annavad huvitujatele LGBT+ ajalooga tutvumiseks rohkem ruumi.

Pride’i võib kirjeldada nii rõõmupeona kui ka protestiaktsioonina. Pride-liikumine on oma olemuselt protest – ka esimene pride, mälestamaks 1969. aasta Stonewalli rahutusi, oli tegelikult mäss, vastuhakk LGBT+ kogukonna mõnitamisele ja diskrimineerimisele New Yorgi linna politseivõimude poolt. Tänapäeval tähistatakse pride’i eelkõige rõõmsa sündmusena, mille tagamõtteks on kogukonna väärtustamine, kokkutulek ning minevikusündmuste mälestamine. Kogukonna liikmedki nendivad, et sündmuse fookus pole alati olnud suunatud positiivsusele ning on suuresti leidnud oma edu läbi kannatuste. See teadmine kannustab LGBT+ kogukonda aina enam enda eest võitlema ning väärarusaamu ja stigmasid lahti harutama. Tegelikkuses tähendab pride aga igale selle kogukonna liikmele midagi erinevat ja personaalset, mis tema jaoks pride’i tähistamisel ning enda väärtustamisel olulisena tundub.

Pride on kõigile

Kuid vajalike muutuste suunamiseks ühiskonnas on vaja rohkemat kui vaid vähemusgrupi enda pingutusi. LGBT+ kogukond kutsub end puudutavatel teemadel sõna võtma ning üritustel osalema ka neid, kes kogukonda ei kuulu, kuid soovivad lisada oma panuse. Välisilma toetus LGBT+ kogukonnale on olulise kaaluga, kuna kogukond ei taotle pride’iga vaid tolerantsust, aga ka näiteks võrdset kohtlemist töökeskkonnas ja samaväärseid võimalusi tervishoius. LGBT+ kogukonnale on oluline ka teavitustöö aitamaks kogukonnavälistel inimestel mõista takistusi, mis LGBT+ inimestel oma tavapärast igapäevast elu piiravad. Kogukond loodab, et heteroseksuaalsed inimesed, kes teemal kaasa rääkida soovivad, võtavad ise vaevaks enda harimise ja kogukonna argimuredega kurssi viimise. Ressursse selleks on võimalik leida internetist aga ka kõikjalt mujalt – raamatukogudest, muuseumitest, koolidest, Eesti LGBT+ Ühingu keskusest.

Just nagu erineva sooga inimesed vajavad oma ruumi, soovivad seda ka eri seksuaalse sättumusega inimesed. LGBT+ kogukonnale on oluline, et igaühe õigus vabadusele laieneks ka reaalsuses igale indiviidile, austuse ja hoolega. Eesti LGBT+ kogukonna käekäik on viimase 20 aasta jooksul märgatavalt paranenud. Küll aga on Eesti ühiskonnal veel ees pikk maa sihtkohani – riigini, mille iga kodanik tunneb ennast väärtustatuna nii kaaslaste kui õigussüsteemi ees. Oma osa selles arengus on mänginud kohaliku LGBT+ kogukonna strateegia väärarusaamade lõhkumisel ja kultuuriruumile sobivama teavitustöö meetodi valimine. Oluline on tunnetada ühiskondlikke ja kultuurilisi rakursse ning need oma kasuks töötama panna. Arengud toimuvad aeglaselt ning kultuurilise teise staatuses ollakse veel kinni, kuid seda ühiskondikku jagamist lõhutakse järjekindlalt.

Pride kui oluline sündmus Eesti LGBT+ kogukonnale kõigi oma osadega – olgu selleks kurikuulus rongkäik või peetud konverentsid-piknikud – ei ole veel saavutanud täieõiguslikku rõõmupeo staatust, vaid keskendub oma tuumas heteronormatiivsuse vähendamisele ja diskrimineerimise vastu astumisele. Sellest hoolimata on pride LGBT+ kogukonna võimalus tunda uhkust enda identiteedi üle ning ühiskonna kollektiivne võimalus ehitada uut, iga indiviidi arvestavat keskkonda.

Tänavune Baltic Pride toimub 2.–7. augustil Riias, kuid juba 2. juulil on võimalik osa võtta Tallinnas esmakordselt toimuvast rattaregatist Vikervelo.

Karmen-Eliise Kiidron õpib Tartu Ülikoolis semiootikat ja folkloristikat ning unistab võrdsemast ühiskonnast. 

[1] Mohanty, C. T. 1984. Under Western Eyes: Feminist Scholarship and Colonial Discourses. Boundary 2, pp. 333-358.