Tänapäevane küünekunst on saavutanud uued mõõtmed nii populaarsuse kui ka fantaasia seisukohalt – soovi korral saab ehtida enda käsi näiteks merihobude, murukatte või miniversioonidega eri esemetest.

See, kuidas keegi enda karakterit visuaalselt väljendab, on muutunud aja jooksul üha intrigeerivamaks. Üks võimalus on teha seda küünekunsti kaudu. Maniküür – nüüdseks mitte enam pelgalt geellakk, vaid aina pikemad ja värvilisemad geelküüned – on üks populaarseimaid iluteenuseid, mida tarbivad paljud olenemata soost ja vanusest. Praegu on saanud eriti menukaks n-ö 3D-disainiga küüned, millele kinnitatakse kristalle, kivikesi, pärle. Üha enam kohtab ka reljeefsete kujutistega küünedisaine, näiteks taimemotiivide, igapäevaesemete või sümbolitega – fantaasial pole piire. 

Tõuge enesekindlusele

Pikad küüned oli üks minu esimene teadlikult tehtud esteetiline valik, mis tekitas minus tugevat sümpaatiat. Hakkasin küüntele tähelepanu pöörama umbes kuueaastaselt ja mäletan, et soovisin, et need oleksid pikad ja ilusat värvi. Pikkuse saavutamiseks leidsin lapsena alati kodust või loodusest midagi, mida küünte peale panna. Kord olid need küünele sarnase kujuga kleepsud või kommipaberid, kord lehed, lilleõied jms. See oli küll ajutine lahendus, sest need kukkusid ruttu ära, aga mäletan, et kui need enda küünte peale kleepisin ja oma käsi vaatasin, siis tundsin end tohutult hästi ja kaunina. See, mida kogesin esimest korda juba pisikesena enda kunstküüntega käsi vaadates, on kindlasti üks pikki küüsi armastavaid naisi ühendav tunne. Üks mu küünetehnik rääkis, et oma 15-aastasele tööstaažile toetudes võib ta kinnitada, et iga kord, kui inimesed korda tehtud küüntega tema juurest lahkuvad, näeb ta, kuidas nende enesekindlus on tõusnud. Kehahoiak muutub, selg on sirgem ja samm kindlam.

Üha enam kohtab reljeefsete kujutistega küünedisaine, näiteks taimemotiivide, igapäevaesemete või sümbolitega.

Olen kuulnud inimesi tihti küsimas, et kuidas küll suudetakse pikkade küüntega olla, need olevat ju nii ebamugavad, midagi ei saa teha, pead olema kogu aeg valvel, et küüned ära ei murduks või et sa nendega kellelegi haiget ei teeks. Levib arusaam, justkui pikad küüned oleksid ebapraktilised. Ometi on maailmas suur hulk inimesi, kelle küüned on pikad, ega paista, et nad oma eluga kuidagimoodi hakkama ei saaks. Pikkade küünte kandjaid on ka sportlaste hulgas (vt nt Florence Griffith-Joyner, 100 m ja 200 m jooksu maailmarekordi püstitaja, või Nia Dennis, võimleja). Minul on olnud pikad küüned aastaid, kord enda omad ja siis jälle geelküüned. Olen joogaõpetaja ja küüned ei ole mind minu töös kordagi seganud, vastasel juhul ma geelküüsi ei kannaks. Küll aga mängib geelküünte puhul rolli nende pikkus, millega saab laia amplituudiga mängida. Ja kindlasti on ka erialasid, kus pikad küüned võivad olla kas liiga ebamugav või lihtsalt sobimatu valik. 

Kuldsete küüntega muumiad

Esimesed märgid maniküürist ulatuvad ajaloos väga kaugele, umbes 5000. aastasse eKr. Arheoloogid on avastanud kullatud küüntega Egiptuse muumiaid, Indias ja Aafrikas värvisid naised enda sõrmeotsi hennaga.[1] Pikad küüned on olnud varem ka staatusesümboliks. Kõrgemast klassist pärit mehed ja naised kasvatasid oma küüned rikkuse märgiks pikaks – see näitas, et nende kandjad ei pidanud tegema füüsilist tööd. Lisaks sotsiaalse staatuse demonstreerimisele olid pikad küüned ka hea õnne sümbol.[2] 

Esimese „küünelaki” loojana 3000. aastatel eKr nähakse hiinlasi. Naised leotasid oma küüsi munavalge, želatiini, mesilasvaha ja lilledest saadud värvainete segus. Tulemuseks olid punakasroosaks toonitud läikivad küüned. Esimene küünesalong avati 19. sajandi lõpus Pariisis, kuid siis oli professionaalse maniküürija juures käimine suuresti veel vaid jõukate pärusmaa. 20. sajandi keskpaigas hakkas küünetehnoloogia väga jõudsalt arenema, sel ajal leiutati esimesed akrüülküüned, mille töötas täiesti kogemata välja hambaarst – materjalist, mida kasutati hambaaukude täitmiseks, hakati tegema kunstküüsi.

Kunstküünte tänapäevasest populaarsusest ei ole aga võimalik rääkida, mainimata tumedanahaliste kultuuri. 1960ndatel ja 70ndatel olid lühikesed ja heledates toonides küüned tavaliselt keskklassi kuuluvatel valgetel naistel. Samal ajal kandsid mustanahalised naised värvilisi, pikki ja kaunistustega küüsi, selliseid, nagu võime näha nüüdsel ajal enda ümber igal pool, kõigi nahatoonide esindajate kätel.[2] Just mustanahalised naised olid nüüdisaegse küünekunsti kultuuri eestvedajateks. Näiteks Donyale Luna, kes poseeris esimese tumedanahalise naisena oma valgeks värvitud pikkade küüntega 1966. aastal USA Vogue’i kaanel. Või Janet Jackson 1998. aasta muusikavideos „What’s It Gonna Be?”, kus teda kaunistasid rõngastega läbistatud lillad akrüülküüned. Nemad ja paljud teised aitasid luua uue suuna esteetikas, millega astuti vastu eurotsentrilistele ootustele, millega valged on püüdnud tumedanahalisi inimesi alla suruda. Tihtipeale peetakse mustanahaliste kultuuris sündinud asju vastuvõetamatuks, kuni valged pole neid n-ö ümber pakkinud.

Kõrgemast klassist pärit mehed ja naised kasvatasid oma küüned rikkuse märgiks pikaks – see näitas, et nende kandjad ei pidanud tegema füüsilist tööd.

Tänapäeval on küüntele mitmesuguste efektide loomiseks palju tehnikaid. Alustuseks lihtsalt geellakk, mis kantakse enda küüne peale. Geellakk on tavalisele küünelakile vastupidavam alternatiiv, püsides küüntel palju kauem. Tulemus on väliselt samasugune nagu tavalise lakiga lakitud küüntel, sest geellakiga pikkust ei lisata. Selleks et enda küünele pikkust ja tugevust juurde anda, on loodud eri viise ja tehnoloogia muudkui areneb. Kunstküünte kõige levinumad liigid on akrüülküüned, geelküüned ja ka enda küüntele kleebitavad press-on-küüned – seda kõike on võimalik õppida kas ise tegema või küünetehniku juures järele proovida.

Ebatavalisest tavaliseks

Tänapäeval liigub iga moesuund tänu internetile ühest maailma otsast teise. See, kas see jääb püsima või möödub kiiresti, sõltub sellest, kes üht või teist moesuunda esindab ja levitab. Kui juba staarid ja trendiloojad kaasa lähevad, lisandub järgijaid kiiresti ja esialgu ebatavaline muutub peatselt tavapäraseks. 

Küünedisainide halvustamine, mida samuti ette tuleb, on järjekordne viis panna inimesi, kes soovivad oma välimusega eksperimenteerida, end halvasti tundma. Väga lihtne on olla kriitiline, see tuleb kõigil välja ilma igasuguse pingutuseta. Sellest hoopis huvitavam on proovida analüüsida, miks nii pikad, miks värvilised, miks just sellise kujuga. Miks tunnetavad paljud inimesed, et pikad küüned on ilusamad kui naturaalsed küüned? Kuidas on meie ilumeel selliseks arenenud? 

Küsimustega ilu olemusest ja universaalsusest on tegeletud sajandeid ning vastuseid on antud seinast seina, kuid ühtse arusaamani pole jõutud. Kõige olulisem on, et kõik inimesed võiksid ja saaksid väljendada end esteetiliselt just nii, nagu nad seda soovivad. Mida otsustame endale selga panna, millise soengu pähe teha või kui pikad peaksid olema meie küüned – need on kõik väga isiklikud valikud, mis kannavad endas välismaailmale edastatavat sõnumit. Niivõrd oluline polegi see, et intiimse sfääri sõnum ise välismaailma selgelt kohale jõuaks, vaid see, et seda saab teha. Kui meie esteetilised valikud kellelegi liiga ei tee, siis miks mitte?

[1] Fetto, F. 2021. From ancient Egypt to Cardi B: a cultural history of the manicure. – The Guardian, 27.01.
[2] Davis, N. 2021. The Evolution of the Nails Industry. – NAILS Magazine, 03.12.

Olivia Soans (snd 1999) on EKAs kunstiteadust (varem moekunsti) õppiv joogaõpetaja.