„Võinuks minna ka teisiti” Lavastaja: Tormi Torop Näidendi autorid: Tormi Torop, Jari Matsi, Semele Kari ja Martin Tikk Näitlejad: Jari Matsi, Semele Kari ja Martin Tikk Esietendus 28. aprillil 2013 klubis Kink Konk.

„Võinuks minna ka teisiti” on lugu kolmest noorest, keda seob omavahel töö ühes Tartu linna lokaalis. Õhtuti on pidu, muul ajal tuntakse end seal aga niisama koduselt. Mõni neist on tudeng, mõni tundub, et mitte. Üldiselt lokaalitöö nagu lokaalitöö ikka, millega mõni on rohkem rahul kui teine. Kohvi ja napsu saab baarist, närvilisi ülemusi ei mainita, igapäevajagelused klaaritakse omavahel jooksvalt.

Nii ei saa kindlasti kirjeldada kõikide tudengite elu, ent vähemalt Tartus tundub baarist-lokaalist kujunevat selle põlvkonna noorusaegade folkloori kese. Nende vanemad räägivad omaaegsest õitsvast tudengilinnast, meenutades ühikaid, kus olevat käinud tõeline tudengielu, millest nüüd ei teadvat keegi mitte midagi. Nad ise hakkavad tulevikus rääkima aga lokaalidest, kuhu koguneti sõprus- ja tutvusringkonniti nii töötama kui olema ning endaks saama.

Toropi lavastuses sellest otseselt ei räägita, seega las ta praegu jääb. Eeltutvustused suunavad esmajoones mõtlema hoopis jaanuarikuus kirgi kütnud Eesti Päevalehe arvamusartiklite sarjale „Mis meist saab”, mis keskendub noorte inimeste hakkamasaamisele tööturul ja ühiskonnas. Mainitakse selle ümber tekkinud kära, võrreldes seda pronksiöö sündmustega kaasnenud arvamustelaviiniga. Nõnda keerutatakse üles üsna provokatiivne tähenduspilv, mis äratab kahtlemata tähelepanu, ent varustab vaataja ka tugeva eelootusega. Paratamatult hakkad eeldama võrdväärselt teravat seisukohavõttu või endi kui noorte teatritegijate positsioneerimist selles kontekstis – isegi kui lubatakse, et „mingit sotsiaalkriitilist jama” ei tule. Temaatika võetaksegi tõepoolest ette, ent omi mõtteid veeretatakse märksa pehmemalt, kui oleks võinud arvata, markeerides olulisi ideid küllaltki distantseeritult. Samas ongi oluline, et lavastusega on suudetud sellesse märatsevasse vaidlusesse mitte ära uppuda, mistõttu on distantsi loomine igati õigel kohal. Eelhäälestus tekitas seega üsna tugeva ebakõla, mis töötas lavastusele pigem vastu. Ent sellest esialgsest pettumusest lahtilasknuna sisenes teatrikogemusse hoopis teatud muhelev rahu ja see tundub antud lavastusega märksa paremini kaasa mõtlevat.

Olulisemad arvamused nende noormeeste ja neidude jaanuarikuistest kirjutistest segunevad seega kolmes tegelases, kes omakorda lahustuvad oma tegelaskujudes ning näitlejates endis — selleks kasutati näiteks näitlejate nimesid ning küllap tundsid asjaosaliste ning Tartu linna lokaalide lähemad sõbrad ära mõned muudki „päriselust” pärit märkused. See võte töötab neljanda seina lõhkumisel hästi ning toob karakteri asemel lähemale hoopis ideed.

Lavastuse naistegelasest sai seeläbi karikatuur antud olukorrast – veidi naiivne, ent sellegipoolest siiras, natuke segaduses ning stressis olev noor, kelle probleem seisneb selles, et tema elus olulised valikud ja suunad ei ühti sellega, mida ta parajasti teeb. Aga äraelamise nimel on vaja midagi teha ja küllap on õhtune teenindajatöö see, mis tudengigraafikuga parajasti kõige paremini kokku sobib. Hullu ei tundu seal ju midagi olevat. Aga hirm on sellegipoolest. Hirm, et jäädki sinna kinni, mida parajasti teed, või et äraelamine pigistab nii tühjaks, et oma eesmärkide saavutamiseks lihtsalt ei jätku enam ressursse. Kui mingit paremat varianti hetkel tõesti silmapiiril ei ole (ja seda tuleb ikka ette), siis on kerge sattuda ahastusse, et nõnda asjad ongi ning väljapääsu ei ole, sest reaalne valikuvabadus justkui puudub.

Alain de Botton räägib oma TEDi kõnes mõtlemapanevalt karjääriängist ja sellega seotud edu olemusest. Ta kirjeldab, kuidas tööst on kujunenud (kujundatud) inimese visiitkaart, mille põhjal tehakse järeldusi ning langetatakse otsuseid kiiresti, määratakse hinnang sinule kui tervikule. Võib mõelda, et ehk lisandub sinna info vanuse, õpingute ja võib-olla perekondliku staatuse kohta, mis jääb sama pinnapealseks või lisab sootuks stereotüüpseid eeldusi juurde. Aga nagu Bottongi välja toob, sõltuvad need hinnangud ühiskonnast ja seal parasjagu kehtivatest üldväärtustest ning käibivast ettekujutusest edu kohta. Näiteks kolmainsus jurist-arst-ärimees on meile tuttavas ühiskonnas inimeste teadvusesse sööbinud kindla edukuse sümbolina. Sellel väärtusskaalal, väidab Botton, nõutakse meilt teatud saavutusi, mis on kuidagi universaalselt mõõdetavad, mille tasu on teatud positsioon või materiaalne preemia, ja kui neid pole, oleme me läbi kukkunud. See on reaalne surve kõikidele inimestele. Botton paneb selle meritokraatia konteksti. Meie ühiskond kultiveerib ideed, et kõik on võimalik, kui vaid ise tahta ja teha. Iseenesest kõlab see ju tõepoolest vabastavalt ja ühiskonna kihistusi lõhkuvalt – tuleb vaid tegutseda, siis on kõik võimalik. Aga ta kirjeldab ka selle idee varjupoolt, kus mittetegemine või teisiti tegemine on kohe võimendatult läbikukkumine. Ise oled süüdi, sest igaüks teeb oma valikud ise.

Nii palju, kui mõned ka ei tahaks uskuda, et nad elavad oma tulevikku süstemaatiliselt üles ehitades, tehes selleks vajalikul arvul „ainuõigeid” valikuid, mis tagavad edu, kestab see eufooria siiski vaid järgmise kriisini. Mõne sellise kriisi ajal tuleb kogu oma elu korraga ümber korraldada ning nende elusid ja õnnestumisi hakkavad suunama ehk hoopis teistsugused väärtused kui varem. Võib-olla muutub primaarseks hoopis tänane päev, sest kui praegu ei ole hästi, siis aitab vähe lootus, et ehk paari aasta pärast on. Tuleb vahet teha, milliseid probleeme on võimalik vältida suurele pildile mõeldes ning millistega tuleb tegeleda kohe. Süüa on kohe vaja, mis enamasti eeldab finantsi. Ideaaltööga saab oodata, kuigi ei tahaks ju ühtegi hetke oma elust millegi mõttetu peale raisata. Nõnda võib vaadata otsa selles diskussioonis osalejatele meedias ja neiule Toropi lavastuses, või miks mitte näiteks Jarek Kasarile pärast „Lindmeest”, ning kõige lõpuks avastada iseend sellelt ülisuurelt ühiskonna peegelpildilt.

Helgemad toonid pakutakse lavastuses välja läbi noormeeste, kes vastanduvad neiule idees, et endaks kasvamine toimub kõiges, mida sa teed, olgu selleks siis ülikool, töö või elukool. Ja selles kontekstis erialadel vahet ei tehta. Hetkelist ängi on võimalik leevendada oma olukorrast kõike võttes. Tikul on õigus – baaris inimtüüpide jälgimisel on hiljem näitlejaks saades oluline roll. Jari on baarimajandamise käppa saanud, ehk on sellest hiljem abi. Võib-olla teevad teda sealjuures aga õnnelikuks (või õnnestunud) inimeseks hoopis tema bassimänguga seotud tegevused, mis tahes tasemel need siis ka ei oleks. Nii et pealkiri rõhutaks justkui sedasama: igaüks on üheltpoolt oma õnne sepp, ent sel teel võivad asjad ometi minna nii üht- kui teistpidi. Sealjuures on olukordi võimalik teha hullemaks või talutavamaks vastavalt sellele, kuidas neisse suhtuda (arvestades, et teatud soodsad tingimused on muidugi olemas – olukord ei ole kriminaalne, inimõigusi eirav ega vaimselt/füüsiliselt vägivaldne). Säärase suhtumisega saabubki teatud läbinägelik rahu.

Jõuan hetkeks tagasi lokaaliromantika juurde. Võib-olla ei olegi siis asi nii hull. Hiljem on toredad mälestused ja puha. Mul on oma esimesest Karlova korterist ka juba nostalgilised mälestused: kuidas talvel köögis kassi vesi kausis liuväljaks külmus ning duši all tuli käia nõnda, et elektripuhur töötas. Ega me tol ajal väga ei vingunud, ent soojem oleks võinud ikkagi olla. Teatud ajal suudad taluda teatud asju, mis hiljem on ettekujutamatud. Ja pärast esimest talve ma sealt korterist ka kadusin ning mõnulesin järgnevad tudengiaastad sama raha eest ideaalses vanalinnakorteris.

Eeltutvustusis mainitud lubadusest, et otseselt sotsiaalkriitiliseks ei minda, pidasid teatritegijad iseenesest kinni, hoolimata sellest, et käesolev mõtisklus on küllaltki säärastest teemadest lähtuv. Napi tunni jooksul laoti letti üsna erinevaid visandusi, millest üks lugu (neist kõigist võimalikest) sai oma kontuurid alles tükk aega pärast etendust ennast, sest vahetu kogemus ei suutnud neid otsi päris kokku tõmmata. Seega jäi puudu teatud terviklikkusest, mis olenemata lavastuse vormilistest või sisulistest iseärasustest tuleks siiski luua. Samal ajal on saavutatud teatud sügavus, mis võimaldab selle tekstiga kauem dialoogis olla, leides üles nende lugude algused ja lõpud, mis sealt läbi kumavad. Selles abistab vaatajat enamasti etenduse paika timmitud rütm, millest jäi veidi vajaka, rõhutamaks vajalikke elemente ning lisades lavastusele tema dünaamika. Tõeliselt elama hakkasid seekord mõned muhedalt leidlikud lahendused (baari õhtuse „trammi” sketš), mis näisid näitlejaidki omamoodi innustavat, ja apsakad, mis sundisid neid oma lavanärvist välja astuma. Need momendid tekitasid näitlejate ja nende portreeritud ideede vahetu kohalolu selles pisikeses lavaruumis, kõlades niiviisi kokku lavastuse üldise atmosfääriga. Seega, läinuks mõned asjad veidi teisiti, oleks teatrikogemus kolinud peast rohkem teatrisaali, pakkudes vahetumat mõtte- ja teatrielamust sealsamas – kodusel diivanil, sõprade keskel.