Veebruaris laskus netiavarustesse uus kontseptalbum eesti alternatiivse muusika ühelt andekaimalt produtsendilt Endamisi Salamisi (kodanikunimega Niilo Leppik).

Pärast EP „Poe Dameron” ilmumist oli oodata tantsitavat house’i ja techno’t täis teost, kuid need ootused rebitakse maha juba esimese looga. Vastu saame hoopis 12 pala jagu ambient’likus toonis hingeotsinguid.

„sorry, it’s a lovestory” on meloodia, mis defineerib plaadi. Kohati kõikuv, kuid enamasti siiski ühtlast tooni hoidev, tähistamas millegi väga ilusa ja purustamatu algust. Esimeste lugude vältel on tunda tõusu ja langust emotsioonide intensiivsuses. Nagu kaks vastastikust jõudu üritaksid tasakaalu leida. Albumi keskpaigas viib „we thought we could just” kuulaja emotsioonide konflikti. Tühjusesse, mis on täidetud toore ja struktuuritu meloodiaga, kuid mille ilu kajab pidevalt välja.

Albumi eelviimane lugu „x” on pessimismi täis laetud madala tempoga house, mida võiks mängida kindlasti ka mõnel tantsupõrandal. Sarnast olemust jagavad ka „a lazy feeling of tenderness” ja „to endless misery”.

Endamisi Salamisi „Song to Song, Kiss to Kiss” on hinge mõistmine muusika erinevate prismade kaudu – melanhooliast apaatsuseni, armastusest vihani. Inimemotsioonide polaarsuse selgitus, kuid sellesama polaarsuse väärtustamine, rõõmutundmine selle üle, et see hetk vähemalt eksisteeris.