Riigikogule esitatud veekogude kallaste ehituskeeluvööndit vähendav seaduseelnõu ähvardab erodeerida ajalooliselt tähtsat igaüheõigust ja muuta meie veekogude kaldad tiheasustusega aladeks.

Eesti on üks vähemuses olevatest Euroopa riikidest, kus loetakse mingil kujul säilinuks ajaloolist looduses liikumise vabadust ehk igaüheõigust[1], mille oluliseks osaks on iga kodaniku õigus (tänapäeval laieneb see üldiselt ka turistidele) liikuda looduses kohalikest tavadest ja maaomanike huvidest lugu pidades ning riiklikke keskkonnahoiu reegleid täites. Kõige tugevamini on see traditsioon püsinud Põhjamaades, mis paistavad ka muidu silma keskmisest suurema ühiskondliku kokkuhoidmisega. Rootsi on tähistanud seda uhkusega näiteks terve riigi lisamisega portaali Airbnb[2]. Üldiselt tähendab igaüheõigus ka luba viibida eramaal, austades sealjuures õuevööndit (Eestis 150 m raadiuses eluhoonest) ja muid omanike kehtestatud piiranguid – kuuldavasti Põhjamaades muidugi eramaasilte või veelgi agressiivsema sisuga hoiatusmärke siiski naljalt ei näe.

Mitmetes riikides, eriti teravate ühiskondlike muudatuste saatel näiteks Inglismaal, kaotati tavakodanike juriidiline õigus loodushüvedele juba varajase kapitalismi kiiluvees. Inglismaa ühed ebaproportsionaalseimate karistusmääradega seadused võeti vastu just nn tarastamisperioodil[3] ning need olid peamiselt seotud (suur)maaomanike huvide kaitsmise ja lihtrahva (ehk suurema osa rahvastikust) oma metsadest eemal hoidmisega. Metsad olid tol ajal just vaesemale osale ühiskonnast ülimalt tähtis küttepuude ja toidu allikas, aga on ka piisavalt palju kirjanduslikke näiteid selle kohta, et juba siis seisnes, olenemata klassikuuluvusest, looduse väärtus ka selles, mida hakati hiljem nimetama „rekreatsiooniks”. Selles valguses ei tule ka üllatusena, et Ühendkuningriigid ja Iirimaa troonivad Euroopa ühiskondade individualismi edetabeli tipus.

Paljud on ilmselt märganud aja jooksul ka Eestis, et nii ranna ja kalda kaitse seaduse kui ka igaüheõiguse reeglid ei kehti päris igas olukorras ja igale kodanikule. Lennart Meri Viimsi villa, mille puhul mereäär sujuvalt tavarahvale suleti, on üks tuntuim juhtum, kuid tegelikult tõstatub sama küsimus kümnete Viimsi rannaäärsete hoonete, Pirita jõe kaitsealusesse ürgorgu rajatud pompoossete villade ja Tartus näiteks Emajõe kaldale ehitatud hoonete puhul nii Kvissentali kvartalis kui ka Siili tänaval, kus on eiratud kohustust jätta kaldajoonest 12 m liikumisvabaks. Need alad on tihti kas tarastatud ja/või markeeritud eravalduse märgiga või hoovid on kujundatud nii, et veekogu kalda läbimine mõjub psühholoogiliselt kellegi erahoovi tungimisena. Mõnel juhul, näiteks Jõelähtme vallas Savirannas või Viimsis, võib kallasrada olla formaalselt isegi vabaks jäetud, aga sellest pole erilist tolku, sest rannik on juba nii tihedalt täis ehitatud, et võõral ei õnnestu sellele naljalt ligipääsu leida.

Neli musketäri

Täpselt kümme päeva enne seda, kui Erki Savisaar (Keskerakond) sai keskkonnaministriks, andis ta koos Heiki Kranichi (Reformierakond), Peeter Ernitsa (EKRE) ja Andres Metsojaga (Isamaa) allkirja eelnõule, mis muu hulgas suurendaks kallaste planeerimise küsimuses KOVide õigusi ja võimaldaks lubada maaomanikel ehitada näiteks merest senise 200 meetri asemel kõigest 20 meetri kaugusele, nii et omavalitsused saavad soovi korral kaitsevööndit laiendada. Neli asjaosalist on kommentaare andes selgitanud, kuidas meie looduskaitse on arenenud ja looduskaitselised väärtused piisavalt hästi kaitstud, et 90ndatest pärit piiranguid leevendada – ikka selleks, et suurendada indiviidide (ja ettevõtete) tegutsemisvabadust. Teema on pannud tegutsema nii mitmed meediaväljaanded kui ka looduskaitsjad. Postimehes ilmus näiteks põhjalik lugu algatajate endi võimalikust topelthuvist ja otsestest kasusaajatest erakondade suurtoetajate hulgas. Eredaimalt paistab siinkohal silma Andres Metsoja, keda süüdistati meedias kümme aastat tagasi kohaliku omavalitsuse juhina suisa ühe järve korruptiivses omandamises.

Neli asjaosalist on kommentaare andes selgitanud, kuidas meie looduskaitse on arenenud ja looduskaitselised väärtused piisavalt hästi kaitstud, et 90ndatest pärit piiranguid leevendada – ikka selleks, et suurendada indiviidide (ja ettevõtete) tegutsemisvabadust.

Ekspertide hinnangul on rannast 20 m kaugusele ehitatud maja ohuks nii iseendale kui ka loodusele ning toob sageli kaasa selle, et omanikud hakkavad ranniku erosiooni tagajärjel ehitama oma maja kaitseks ebaseaduslikke ja ennustamatu loodusmõjuga rajatisi, nagu on teinud näiteks Kloogaranna „tornmaja” omanik Harri Õunapuu.[9] Väiteid, et see ei mõjuta looduskeskkonda ega inimeste ligipääsu rannale, ei ole eelnõu esitajad suutnud kuigi veenvalt tõestada – karta on, et juba niigi toimuv rannajoone sulgemine saab sellest uue tõuke ja paneb aluse suurematele ühiskondlikele pingetele või, veel hullem, sellele, et mitmed olulised loodusväärtused muutuvad aja jooksul paiguti ligipääsmatuks ja eksklusiivseks lukskaubaks. 

Võimestades kaldafetišit

Kui me ei ole suutnud praegugi paljudes asulates kallasradu vabana hoida, siis on keeruline näha selle võimalikkust veelgi leebemate seaduste kehtestamisel. Omavalitsuste mängu toomine on huvitav poliittehnoloogiline lüke, mis võimaldab näidata kogu ettevõtmist võimu nihutamisena anonüümse ja kohalike olude suhtes teadmatuses keskvõimu käest tagasi kohalikele, kes saavad tegelikult praegugi tiheasustusega aladel hooneid soovi korral ehituskeeluvööndist lähemale planeerida – kusjuures see võib tähendada ka lihtsalt 20 veekoguäärset luksusvillat. Praegu võib erilubasid lähemale ehitamiseks anda keskkonnaminister, mis pole muidugi samuti ideaalne olukord, eriti kui meenutada, kes seda ametit lähiminevikus pidanud on (vihje: maadevahetuse skandaal).

Teen kindlasti nii mõnelegi omavalitsusele siinkohal liiga, aga kardan, et selle õiguse jaotamine omavalitsuste ja Keskkonnaameti vahel suurendab kallaste täisehitamise riski veelgi, sest soov leida uusi võimalikke maksumaksjaid kaalub kindlasti nii mõnegi kohaliku otsustaja silmis üles abstraktsed väärtused, mis on mõlkunud igaüheõiguse ja rannakaitseseaduse kehtestajate meeles. Eriti kummastavalt mõjub asjaosaliste arvamus, et „positiivseks saab hinnata ka mõju elukeskkonnale, sest heakorrastatud ja kasutusele võetud maad veekogude randadel ja kallastel muudavad elukeskkonna atraktiivsemaks”. Siit näib kumavat läbi usk, et inimese kujundatud majaümbrus on väärtuslikum kui loodus. Ma ei tea, kuidas teile Lõuna-Hispaania ja Prantsusmaa täis ehitatud rannik meeldib, aga mina eelistan päriselt ligipääsetavat randa ja looduslikku ilmet, kus võimalikud arhitektuurilised prohmakad on kallastest eemal ja nende kahjulik visuaalne mõju metsa varjus.

Kardan, et selle õiguse jaotamine omavalitsuste ja Keskkonnaameti vahel suurendab kallaste täisehitamise riski veelgi, sest soov leida uusi võimalikke maksumaksjaid kaalub kindlasti nii mõnegi kohaliku otsustaja silmis üles abstraktsed väärtused.

Veekogud ja nende kaldad kui ühed paeluvaimad looduslikud elemendid on täiesti loogiliselt ka rekreatsiooni kuumpunktid, kuid sama kehtib paraku ka kinnisvarasoetajate ihaloogikas. Kui eelnõust midagi positiivset otsida, siis kindlasti tuleks anda riigile (s.t Keskkonnaametile) rohkem volitusi korrarikkujatega tegelemiseks – uue eelnõu järgi võib amet ebaseaduslikult püstitatud ehitise lihtsalt likvideerida. Meie veekogude kallaste vabana hoidmine on oluline ühiskondlik, looduslik ja maastikuilmeline väärtus, mida tuleks säilitada. Debatt selle korralduse teemal on teretulnud, kuid juba olemasolev olukord kinnitab, et keelutsooni leevendus oleks pigem ühiskondliku vähemuse huvides.

[1] Ingliskeelne termin „freedom to roam” on tõlgitud eesti keelde sarnaselt meie eeskujuriikidega kui „igaüheõigus”.
[2] Sotolongo, J. 2018. This Land Is Our Land: Places in Europe Where Access to Nature Is a Basic Human Right. – AFAR, 10.05.
[3] Ashon, W. 2017. Strange Labyrinth: Outlaws, Poets, Mystics, Murderers and a Coward in London’s Great Forest, lk 200.

Hannes Aava on õppinud ajalugu, kommunikatsiooni ja kunstiteadust ning praegu on ta tegemas Eesti Maaülikoolis karjääripööret maastikuarhitektuuri vallas. Heietab aeg-ajalt meedias filmi, kunsti ja ruumi teemadel ning rajab koos PÖFFiga Koplisse uut parki.