Erinevad esitajad – Marynile / For Maryn (2023)
Lugemisaeg 2 minNüüdisaegsed muusikud püüavad ehitada noorematele kuulajatele silda Marju Kuudi muusikani ja juba puhtalt see eesmärk väärib tunnustamist.
★★★☆☆
Mis oleks eesti levimuusika ilma Marju Kuudita? Miski kindlasti oleks, aga pilt oleks hulga vaesem, tuhmim ja kainem. Maryni – kasutame siis austusavaldusena edaspidi seda nime, mida ta ise eelistas – looming on kõige laiemas mõttes soul ehk midagi ebaratsionaalset, seletamatut, kõrgemat; märksõnad, mida saab meie popmuusika kohta praegugi harva kasutada. Värske kogumikalbum „Marynile” kinnitabki just seda: kui Maryni muusika oli alati taltsutamatu, justkui isepäine üksiklane, siis nüüdisaegsed muusikud on üritanud tal sabast kinni haarata ja teda vägisi maa peale tõmmata. Enamik uusversioone on kuidagi selged, puhtad ja läbinähtavad.
Eks tuleb muidugi mõelda ka potentsiaalse kuulaja peale: kui kujutame ette mõnd noort, kes ei ole kunagi kuulnud „Raagus sõnu” ega tea midagi Maryni pärandist, siis ongi igati paslik anda talle teejuhiks Haldi, EiK, Maris Pihlap ja Kelly Vask. Mõistagi lihvivad nad maha mõned hullupöörased nurgad, mis noortele lihtsalt kummalised tunduda võivad, ning tõstavad – kohati üsna vägivaldselt – need lood tänapäeva. Sellest müstilisest soul’ist ei jää seeläbi suuremat järele, aga kas peabki? Ehk pühitseb kogumikalbum hoopis head ja vastupandamatut lookirjutust ning meil polegi vaja otsida sealt tingimata Maryni peegeldust? Omal moel on see huvitav eesmärk: need lood on suured ja võimsad, miks mitte üritada raputada neilt küljest Maryni surematute esituste lummav vari.
Kuid on ka erandeid, mis tulevad justkui keskpõrandal kokku. Vaiko Epliku ja Mari Pokineni versioon „Päikesepisaratest” on pealtnäha vaikoepliklikkuse musternäide, kuid umbes kümnendal kuulamisel hakkad nägema, kuidas Maryn on tegelikult õrna katteloorina igal hetkel seal loos olemas, Eplik-Pokinen mängivad tema pärandiga, kuid ei lähe seda lõhkuma, vaid katsetavad õrnalt siidkinnastega, kuidas oleks nii või kuidas oleks naa. Ja igati õnnestunult, see lugu on ka plaadi tipphetk. Elagu Maryn!