Mürgi peosarja ja label’it võib nimetada julgelt eesti techno lipulaevaks, mis koondab antud žanri kodumaiseid tegijaid, ning sealjuures on mul siiralt hea meel näha siinsete techno-produtsentide loomingut siit-sealt vaikselt ilmumas.

Kuigi kuulama asudes kummitasid mind mõningad eelarvamused, sest uut elektroonilist muusikat tuleb uksest ja aknast ning selle kvaliteet on sageli kõikuv, oli seda meeldivam tõdeda, et tegemist on mitmekülgse väljalaskega, mille lood võiksid vabalt pühapäevahommikul Berghainis Funktion-One’i kõlaritest kostuda.

EPl on kolm lugu, mis kõik on väga erinevad, aga omas võtmes igati paigas ja terviklikud. On Artur Läätse kerge happetripp, mille üheksaminutilisse hüpnootilisse atmosfääri mõnusalt ära kaduda, Compound Mineralsi tume ja toores rada, tummine industriaalse kõlaga banger, mis tekitas esialgu paralleeli Aviani label’i, eriti selle bossi Shiftedi loominguga, ning Syneboti mängulis-skisofreeniline „Pomelo”. Kui esimesed kaks track’i olid minu jaoks tugevad ka eraldiseisvatena, siis seda eelistaks ma kuulata pigem mõne DJ-seti osana. Ehk on asi liigsetes kordustes või minu subjektiivses maitses, aga usun, et klubisituatsioonis kõlaks see palju paremini kui kõlaritest mu kodus.

EP nimi tõotab, et tuleb ka järgmisi. Jään huviga ootama, sest kodumaisel elektroonilise muusika maastikul on sel kindlasti täita oluline tühimik.