1988. aastal ilmus esimene techno-kogumik „Techno! The New Dance Sound of Detroit” ja algas tantsumuusika uus ajastu, mille vilju nauditakse siiani, kuigi see on toonud kaasa ka stiili meeletu üleekspluateerimise.

★★★☆☆

MÜRK Recordsi uusim helikimp pakub meile selles valdkonnas instrumentaalseid lugusid kaheksalt artistilt, kuid kompositsioone läbiv ühtlane kõlakangas ning pealkirjas leiduv vihje panevad minu detektiivivaistu surisema – ehk peitub nende taga tegelikult üksainus produtsent. Esmalt laksab meile kõrvu valjult prõmmiv bass. Sellest elemendist on aga vähe kasu, kui puudub kaasahaarav gruuv. Biidivalanguid jagub siin küllaga, kuigi kõlalt on need väga üksluised. Kuhu on jäänud julgus eksperimenteerida? Chicago ghetto house’i produtsentidel oli näiteks kombeks sämplida hättide jaoks eri inimeste s-tähe hääldust. Trummide valikust sõltub tihtipeale kogu träki vaib. Krõpsud, krapsud ja muud priginad-praginad tunduvad olevat siinsetel radadel hõreduse peletamiseks ning muidu lihtsatele meloodiatele lisatäiteks. Ülesehituselt kanaldavad palad paljugi 90ndate loop techno hõngu, kuid neil puudub selle parimate pärlite essents.

Atmosfääris domineerib helivärvi poolest monokroomselt tumehall. Sisedisainerid aga teavad, et liiga palju halli interjööris mõjub muserdavalt. Seetõttu on ka raske soovitada drone ambient’i meenutavat „Katlamaja”, mis paistab teistest reivipõrgatustest rohkem välja. Selliste biidivabade vahepalade lisamine techno-plaatidele on saanud omamoodi kulunud võtteks.

See kogumikalbum on šabloonne techno, kus ideekordused, riskivabad katsetused ja etteaimatavad mustrid pakuvad üllatusteta vormiharjutusi elektroonilise tantsumuusika põllul, mis peaks ju ometi olema nii avar ja avastamist täis.