Sasha Pepeljajev lavastas lavakunstikooli 27. lennu tudengitega vene klassikast tuntud Dostojevski „Idiooti”, ent omanäolises vormis. Etendus toimub lavakunstikooli saalides ja koridorides ning vaataja võib vabalt ringi jalutada, valides ise, millist sündmustikku jälgida.

Millest me räägime, kui me räägime Sasha Pepeljajevi lavastusest „Idioot FM”? Nii Dostojevski kui „Idioot” on omandanud sellise kultuurimärgi ja teksti staatuse, mis on mingil moel alati pildil ja seda isegi püüdliku nüüdisajastamiseta. Lisaks tundub Dostojevski mingi olulise faasina, mis tuleb esimene kord läbida juba lavakunstiõppes ja mis naaseb mingil moel aeg-ajalt uuesti. Enesestmõistetavalt intrigeerib sellise materjali enda asemel potentsiaalne uuskasutus. Seega, kindlasti ei räägi me sellest, mis juhtus Lev Mõškiniga.

Niisiis, tähtis pole mis või kes. Isegi kui 12. klassis õnnestus kohustuslikust kirjandusest mööda hiilida, on kolmnurk Mõškin-Rogožin-Nastasja kuskil mälusopis olemas. Ja kui ka seda mitte, siis üldistav teadmine Dostojevskist või vene kirjandusklassika aegruumist ikka: heitlikud tunded, fataalsed sündmused, intriigid, segaste ja vähem segaste suhete rägastik, see kõik nii inimese ümber kui sees. Kõlab tõesti kui ülesanne näitlejameisterlikkuse lõpueksamil.

Selle asemel et seda kõike ühte või mitmesse läbielatud karakterisse mahutada, tõmbab 27. lend selle siseilma, dostojevskiliku inimese mikrokliima, suurendusklaasi all osadeks. Kui küsida, kuidas seda on tehtud, ilmnebki lavastuse kõige suurem õnnestumine: näitlejad panevad lavakunstikooli teise korruse kõik ruumid, rollid ja sketšid funktsioneerima ühtse organismina. Muidu pisut läägeks kulunud sõnapaar „ühtne hingamine” sai minu jaoks igatahes värske sisu – näitlejate kohalolu mis tahes stseenis või rollis koob visalt ja pühendunult üht orgaanilise lavastusterviku võrku.

Näib, et lavastuse jagunemine mitme mängupaiga vahel ja samaaegne tegevus erinevates tubades on säästnud suuremast kärpetööst – kõik rõõmu ja avarust pakkuvad leiud on mahtunud ühte patta. Näitlejad pannakse proovile tantsu-, nuku- ja objektiteatri ning mõnes stseenis vana hea Stanislavskigagi. Omal kohal on lavastuses kindlasti ka huumor ja eneseiroonia – klassikule ei ole lähenetud aukartlikus palehigis, vaid on asutud teda väänama, dekonstrueerima ja modelleerima, nagu Pepeljajevilt võiski oodata.

Sündmused ei toimunud aga mingis metafüüsilises isoleeritud tühjuses, vaid seostusid minu jaoks linnaliku ruumiga, miks ka mitte otseselt Peterburiga. Linn tähendab ruumi, kus teineteise vahetus läheduses kulgeb lõputu hulk lugusid, aga ka moodsa aja pahede kantsi, kus sellesama vahetu läheduse tõttu elavad hädad, naudingud, intriigid, valed, mõrvad. Ruumide vahel kulgedes juhtusin harva mõne stseeni algust (kui seda sai eristada) nägema ja nii tekkis tunne, nagu piiluks jalutades aina suvalistesse akendesse, kus võis pahaaimamatult peale sattuda millele iganes – pulmadest matusteni.

Arusaam sellest organismist moodustubki tükk tüki haaval vaataja peas. Olgugi et igaüks komplekteerib mõnevõrra erineva terviku, on struktuur nii läbimõeldud ja tasakaalus, et ei pea kartma teises toas millegi määrava mahamagamist. Teadmine ja taju sellest, et kuskil siinsamas toimub samuti midagi, on tabav leid dostojevskiliku polüfoonilise omailma kujundamiseks – nagu romaaniski, ristusid lavastuses mitu samaaegset häält ja liini. Sealjuures oli kõige põnevam otsida ja leidagi just neid momente, kus tegevusliinid on ristuma pandud ja nõuavad näitlejatelt kiireid ümberhäälestumisi.

„Idioot FM” rõõmustab, hälbides julge amplituudiga mõlemale poole tekstitruudust – raamatukatkete retsiteerimine ja dialoogid otse romaanist vahelduvad abstraheeritud kujunditega, mille seos algmaterjaliga on puhtalt intuitiivne. Viimast pean (lava)kunstihariduses tohutult oluliseks ja millekski, mis eristab kunstnikku käsitöölisest. Milleks panna lavale midagi nii, nagu on juba raamatus kirjas? Pepeljajev ja tudengid on võtnud väljendada just romaani mittesõnalise, ridadevahelise sideaine, millele süžee ja tegelased on pigem illustratsiooniks, täpsustuseks.

Milline see tervik siis oli? Hoogne, lõbutsev, lärmav, tundeline, traagiline, sünge – nagu Dostojevski, nagu noorus, nagu teater. Küllap on selleski teatav oht muutuda tolmuseks, kui seda temperamendi stereotüüpi liiga enesestmõistetava identiteedina kasutada, kuid lavastuse kiire tempo, žanriline ja emotsionaalne ampluaa ei lase millelgi pikemaks peatuma jääda. Osa lummast just selle psühhedeelse virvarri katkematusest ja komponeeritusest tulebki. Omaette vaimustav on jälgida, millise kellavärgina asjaosalised tähelepanu ja pinget juhivad, ise hetkekski selles pead kaotamata.

Lisaks stseenide ja žanrite popurriile kehastusid vist kõik näitlejad vähemalt korra Mõškiniks, Rogožiniks, Nastasjaks. Kuigi lavastuse ülesehitus ei rõhutanud näitlejat ega rolli, vaid pigem trupi koosmõjul tekkinud sünergiat, joonistusid mingid karakteristikud siiski välja. Kui nimetada mõned, siis Laura Kalle ingellik natuur leidis põneva kontrasti nunnutavas agressiivsuses, Karmo Nigula mängu näis dikteerivat mingi triksterlik säde silmis, samuti jäid meelde Jürgen Ganseni energia ja vahetus. Lauli Otsar mõjus oma ebamaise ja nõtke olekuga nagu meie oma Tilda Swinton ja Karl Laumets jäi meelde monoloogidega, milles 19. sajand päris omana kõlas. Liisa Saaremäel mõjus kui lavastuse femme fatale, lustlik ja heitlik, Ester Kuntu lavalisest olekust kumas seevastu läbi mingit põnevat gootilikku tragöödiat.

Siiski näivad erinevused praegu väiksemad kui sarnasused ning põhiline, mis lavastuse õnnestumise taga seisab, on nimelt ühtsus, mis sidus näitlejaid nii omavahel kui lavastusega. Küllap jäävadki sellise pühendumise ja kokkukasvamisega tööd kooliaega, mil kõik sammud veel koos astutakse. Teeb head meelt, et Pepeljajev on selle näitlejaks kasvamise eriomase hetke potentsiaali ära tabanud ja taolise teose teenistusse rakendanud.

Selleks et kangelased pärast pooleteisetunnist heitlust oma pahede ja ihadega siiski lunastava lõpplahenduseni viia, on appi võetud romaani grande finale – Rogožin ja Mõškin Nastasja surnukeha ees. Lavastus lisab sellele pühaliku venekeelse laulu, mida esitavad selleks hetkeks mustast valgesse ümber riietunud näitlejad. Haav naise surilinas pritsib purskkaevuna verd õhku ja selle punase vihma all tarduvad teineteise embuses Rogožin ja Mõškin. See on julgelt juustune ja ilus.

Idioot FM

Autor: Fjodor M. Dostojevski
Lavastaja: Sasha Pepeljajev
Kunstnikud: Mirjam Aimla, Bibi-Ann Kahk, Eliise Selisaar (EKA stsenograafiatudengid), juhendaja Inga Vares
Videokujundus: Rasmus Puksmann
Osades: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla, Laura Kalle, Karl Koppelmaa ja Mehis Pihla
Esietendus: 25. märts 2015 lavakunstikoolis