„Anima Mea” avab kosmilis-religioosseid ja universaalseid teemasid koorimuusika kaudu.

★★★★★

Prantsuse meistergraafik ja maalikunstnik Gustave Doré on kujutanud Dante „Jumaliku komöödia” lõpuillustratsioonides empüreumi – kohta, kus asub paradiis, kus elab Jumal ja kuhu jõuavad ainult valitud, puhtad hinged. Seal, kus Dantel jäi empüreumi kirjeldamiseks sõnadest puudu, suutis Doré oma imetabase kunstilise väljenduslikkusega realiseerida jumalikust fenomenist enda versiooni.

Ka helilooja, laulukirjutaja ja multiinstrumentalisti Erki Pärnoja viies album „Anima Mea” jutustab omal moel usust, taassünnist ja lootusest, kuid sel korral toimub kõnelemine koos kammerkooriga Collegium Musicale. „Anima mea” tähistabki maakeeli inimese hinge. Paljud peavad ehk Pärnoja loomingut rohkem mõnusaks tiksumismuusikaks ja kooriteos paistab kui suur samm tundmatusse. Ettevõtmise suurejoonelisust ei saa eitada, ent žanrimääratlushorisondist veidi kaugemale silmates leiame, et Pärnoja on tegelenud hinge- ja helimaastikega kogu soolokarjääri vältel. Tõepoolest, varasemad albumid on olnud veidi mänglevamad ja filmilikud, kuid just loo „Anima Mea” tuumakus, pala „Koit või ehakuma” sügavus ning loo „Mina tean” pärnojaliku kitarri, koorimuusikaelementide ning Collegium Musicale sümbioos tõestavad, et Pärnoja on enamat kui hygge’lik popmüstik. 

Albumist võib kaasa võtta palju, ent lisaks sügavale sisule ja viimistletud produktsioonile on ehk kõige lootusrikkam teadmine, et nii Dante keskaegsete kirjutiste, Doré 150 aasta taguste illustratsioonide kui ka Erki Pärnoja 21. sajandi kolmanda kümnendi koorimuusika kujul eksisteerib neid loojaid, kes kombivad oma meediumite äärealasid, tuues inimeste ette korduvalt teemasid, mis on vaimsed, universaalsed ja aeg-ajalt seletatavad rohkem tunnete kui sõnadega.