Erki Pärnoja on praegu kahtlemata üks tähelepanuväärseimaid eesti muusikuid. Tema unise popi ja vesternliku alternatiivi kompamistele pole kodumaises skeenes lähedasi vasteid leida.

★★★★☆

Ennekõike meenutab Pärnoja muusika spagetivesterni heliribade tolmukuldset maailma. Uue albumiga „Leva” kinnistab Pärnoja, et on autonoomne soolomuusik, keda pole enam ammu põhjust üksnes Ewert and the Two Dragonsiga seostada.

Muusika on siin varasemast tumedam, kuigi plaadi teine pool pakub ka läbipaistvamaid toone. Märgiline samm on vokaali kohalolu, senisest instrumentaalmuusikast on Pärnoja edasi liikunud. Peamiselt on lauluhääleks Pärnoja enda ootamatult puhas falsett, mille kvaliteet tuleb kõige selgemini esile albumi meeldejäävaimas palas „Eha”. Kuigi „Leval” on rohkem rõhku süntesaatoritel ja akustilisel helipildil, pole Pärnoja selgelt äratuntavad kitarri-lick’id oma maheda ja toore vahel pendeldamisega õnneks kuhugi kadunud.

Tervikheli on küll mastaapsem – Raun Juurikase keelpillipartiid –, aga samas on see kõik äärmiselt intiimne. Pähe kargavad seosed Devendra Banharti, Tycho, Maribou State’iga, vahelduvas osakaalus. Selline kõrgete lagedega kammerlik dream pop, kuigi päris popist on asi kaugel. Ei saa öelda, et Pärnoja kaugeneks otseselt senistest hilissuvistest instrumentaalrännakutest. Pigem pöörab ta unelev-igatseva pilgu eeterliku kevadeha poole.

Muide, viimase loo pealkiri on „Saudade”. Julgen väita, et Pessoa lugemisel on Pärnoja uus album igatahes omal kohal.