Vahel tundub mulle, et Eesti on üks muinasjutumaa. Nagu lapsepõlvest mäletame, on kõige meeldejäävamad muinasjutud tihti kahjuks süngevõitu.

Kodanik A murrab Väikeses Linnas jalaluu. Jalale pannakse n-ö ajutine kips ja kodanik saadetakse samal päeval järelkontrolli Suure Linna EMOsse. EMOs imestatakse väga, kurdetakse, et ortopeed on operatsioonil ja hädalisi on teisigi. Kodanik, istub, ootab, ootab veel ja veel, saab lõpuks läbi vaadatud ja lahkub. Ajutise kipsiga. Kahe nädala pärast saadetakse ta järelkontrolli. Suurde Haiglasse. Veel kolme nädala pärast pannakse jalg päriskipsi. Suures Haiglas. Kolmeks nädalaks. Kodanik B saab palaval suvepäeval rästikult nõelata. Ta istub Väikese Linna haigla ooteruumis. Jalg aina paisub. Kui istutud on paar tundi, teatatakse, et tuleb minna Suurde Linna. EMOsse. Kohapeal selliste asjadega ei tegeleta. Kodanik C… Selliseid näiteid on viimasel ajal kahetsusväärselt palju. Mõne aasta pärast võime Väikese Haigla nõutult ja kurvalt sulgeda – kliente ja kompetentsi miskipärast napib.

Juhan Liiv luuletas kunagi, et „kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline”. Mis aeg meil praegu on? Ehitame superministeeriume, superhaiglaid, superkoole, superteid… Maale pole jäänud ei koole, haiglaid, kauplusi, postipunkte ega mõistlikke transpordiühendusi. Ühtedele jäävad ummikud ja spetsialistide ülekoormatus, teiste roll on lüüa aega surnuks järjekordades. Samal ajal maadleb rahvastikuminister nukra küsimusega, mis küll tooks inimesed maale elama. Tõesti keeruline küsimus. Küllap probleemi vastu on rohtu mõne meetmetoetuse näol. Lisaks võib moodustada valitsuse erikomisjoni, mis seda keerulist küsimust kõrge palga eest mitu aastat uurib ja puurib. Järeldusena sõnastatakse lause – oleme vaene, vananeva elanikkonnaga riik. M.O.T.T. Komisjoni liikmeid tuleb hea töö eest premeerida. Vahepeal ehitame usinalt Rail Balticat, ilus suur objekt. Hakka või pelgama, et selle valmimisel seiskub liiklus kogu ülejäänud Eestis, kui valitsevat loogikat silmas pidada.

Tegelikult ei valinud rahvas ülbeid ja ennasttäis mölakaid. Me lihtsalt ei teadnud, et valitute hinged osutuvad nii väiklasteks ja silmaring nii ahtaks.

Jah, rahvastik tõesti vananeb. Tööpuudus kasvab. Samas napib ka tööjõudu, kes enam miinimumpalga eest kartulikoori ei söö, veena, kuidas tahad. Mitmed majandussektorid on kokkukukkumise äärel. Kas poleks tagumine aeg arutada maksude teemat (käibemaksu osaline suunamine sotsiaalkulude katteks, käibemaksu vähendamine sisetarbimise hoogustamiseks vms?) Rasked küsimused. Neid ühe päevaga ei lahenda. Pealegi on valitsuse laual hoopis teised teemad. Nemad arutavad, kes tohib kellega ja mis alustel liidus olla, õpetavad ameeriklasi elama (õige, Soome oligi liiga pisike kirbuke, mis sellega jantida!), analüüsivad, kes peaks tagasi astuma ja kes vabandama.

Armsad väljavalitud, palun astume vahelduseks natukene edasi. Seadus ei luba? Kas toosama, kes ei luba riigikogulaste palku alandada ka rasketel aegadel ja loobuda kuluhüvitistest koroona ajal, sest kõik lubasid ju ausalt kodus istuda? Andke mulle ometi selle Seaduse aadress, ma kägistan ta oma kätega! Hm, seda ei luba vist andmekaitseseadus ja mu jutt kvalifitseerub vihakõneks?

Kas me tõesti sellist Eestit tahtsime? Kas teie tahtsite? Mina küll ei tahtnud.  Aga tegelikult teeb selle asja juures eriti kurvaks üks hoopis teine tõdemus. Väga paljud võinuksid kirjutada sarnase muinasloo ja noogutavad nüüd väsinult: „Ah, sina veel jaksad”. Meile öeldakse, et oleme oma esindajad ju ise valinud ja iga rahvas olevat oma valitsejaid väärt. Tegelikult ei valinud rahvas ülbeid ja ennasttäis mölakaid. Me lihtsalt ei teadnud, et valitute hinged osutuvad nii väiklasteks ja silmaring nii ahtaks. Nii ei jäägi muidu nii jumalakartmatul kodanikul muud üle, kui palvetada: „Issand, tee nii, et mul oma riigilt midagi tarvis poleks!” Kui kodanik muidugi just Rootsi ei putka. Mingu, meil pole kahju!

Meil on häbi. Karavan läheb edasi.