Kõikenägeva jälgimisühiskonna kontseptsioonis pole midagi põhimõtteliselt uut – ka meie esivanematel oli käitumis- ja moraaliprintsiipidest kinnipidamise tagamiseks oma järelevalvemehhanism, mille kajastusi kohtab näiteks hoiatusmuistendites. Lubage esitleda – metshaldjad, surnuvaimud, päkapikud ja jumal.

Seoses jälgimistehnoloogia arenguga kütavad üha enam kirgi diskussioonid privaatsuse üle. Mõte, et peagi elame kõikehõlmavas jälgimisühiskonnas, ei kõla paljudele enam vandenõuteooriana, vaid pigem peagi teostuva (ja mõnes valdkonnas juba teostunud) arengukavana. Järgnevas vaatlen jälgimise ja sellest sõltuvate käitumisvalikute teemat pärimuspsühholoogilisest vaatenurgast. Kirjeldan usundisidusa järelevalvemehhanismi toimimisloogikat ja toon paralleele tänapäevaga, kuna ka veel 21. sajandil võib täheldada inimeste reaktsiooniviisides sajanditetaguste käitumismustrite taaskasutust.

Teatud mööndustega võib öelda, et ka meie esivanemad elasid kõikehõlmavas jälgimisühiskonnas. Uskumussüsteem oli tulvil olendeid, kes arvati seiravat inimese iga sammu. Tänapäeva ajuteadlaste[1] väitel tekib teadvus küll ajus, mitte sellest väljaspool, kuid see pole takistanud inimest tajumast kõige mitmekesisemat hingestatud maailma enda ümber. Metsavanad, järvehaldjad, majavaimud, viruskundrad ulatusid mentaalsel maakaardil tiheda võrgustikuna kõikidesse elu sfääridesse ja olid valmis inimest iga tema vääratuse eest vastutusele võtma. Kas pärimuslikul moraalisüsteemil ning tänapäevasel tehisintellekti- ja kaamerapõhisel jälgimisühiskonnal on üldse mingit olulist vahet? Moraalivalvuritest üleloomulike olendite eesmärgid pole nüüdisaegsete pürgimuste omadest kuigi erinevad – mõlemal juhul on ideaalsihiks nii laiema sotsioökoloogilise tasakaalu kui ka inimese isikliku turvalisuse säilitamine.

Metsavanad, järvehaldjad, majavaimud, viruskundrad ulatusid mentaalsel maakaardil tiheda võrgustikuna kõikidesse elu sfääridesse ja olid valmis inimest iga tema vääratuse eest vastutusele võtma.

Juhised, mis on tänapäeval kirjas seadustes, eetika- ja käitumiskoodeksites, olid sadakond aastat tagasi (ja osalt hiljemgi) kokku võetud hoiatusmuistendites, milles õige ja vale käitumine on peaaegu alati selgelt näitlikustatud. Kuid olgugi et nüüdisaja tehnoutoopiates esineb religiooni elemente[2], on tehnoloogiapõhise süsteemi taga siiski inimesed. Seega sõltub konkreetsete isikute ja organisatsioonide kavatsusest, kas jälgimine on kuritahtlik ja kahjustav või, vastupidi, ühiskonna eetilist käitumist edendav ja heaolu suurendav. Olgugi et ka vaimolendite tegevus resoneerib nendesamade inimühiskonna moraalireeglitega, on neid tajutud austusväärse jõuna, millele on automaatselt sisse kodeeritud kõrgemad eetika- ja õiglusnormid. Mis sest, et muus on omistatud neile üpris inimlikke jooni ja „väärtusmõõdupuud”[3]. Määrav on dünaamiline vastastikmõju – vaimumaailma esindajate viha või lahkus sõltus sellest, kuidas inimesed nendega või nende halduses oleva territooriumiga ümber käisid.

Metshaldjad kui maailma esimene looduskaitseinstitutsioon

Traditsioonilise keskkonnapärimuse iva on üpris mustvalge – eksimuste eest ettenähtud meetmed on sageli esitatud lühisedastustena, nagu „kes linnupesi lõhub, selle lööb pikne maha” või „kes linnupoegi piinab, sel sünnivad kurttummad lapsed”.

Ent sellegipoolest pole keskkonnafolkloori olulisim funktsioon hirmutamine, vaid pigem teadmine tunnetatud vajadusest jätkusuutlikkuse järele. Loodust tajutakse jõuna, millega tuleb igal juhul koostööd teha, kuna kollektiiv saab sellest ka ise vastu midagi olulist – nimelt iseenda kestlikkuse[4][5]. Seega ei raevutse üleloomulikud olendid stiihiliselt, vaid näitlikustavad selgelt tõsiasja, et mittesäästvad koostoimed keskkonnaga on ohtlikud. Sekkujat kujutatakse kõikenägevana, seega pole võimalik valet käitumist saladuses hoida ja rikkuja pälvib igal juhul teenitud karistuse või teda sunnitakse oma tegu heastama. Tõenäoliselt paljud hoiatusmuistendites kirjeldatud sanktsioonid tegelikkuses ei realiseerunudki, kuna teadmine pidevast nähtav-olemisest võttis inimeselt juba eos soovi lubamatut tegu korda saata.

Juhised, mis on tänapäeval kirjas seadustes, eetika- ja käitumiskoodeksites, olid sadakond aastat tagasi (ja osalt hiljemgi) kokku võetud hoiatusmuistendites, milles õige ja vale käitumine on peaaegu alati selgelt näitlikustatud.

Paljud pärimuslikud käitumisnõuded on seotud kindlate keeluaegade ja -kohtadega, kandes sõnumit, et nii inimene kui ka loodus vajavad vahel rahu – ei looduse ega ka inimfüüsise ressursside üleekspluateerimine ei ole kestlik. Suvisel tööderohkel ajal pausideks aja leidmine tagati taas pärimussedastuste kaudu, mis toimisid inimesele ühtlasi eneseõigustusena hoo mahavõtmiseks, kuna valel ajal tehtud töö oleks läinud tühja (näiteks saanud rikutud piksest). Mõningates pühadusega seotud paikades, näiteks matmiskohtades, hiites, aga ka üldiselt looduses, järgitakse pärimuslikke tabusid kohati tänini ning sama usundiline taust näib jätkuvalt tingivat paljudes inimestes automaatset vastuseisu igasuguse potentsiaalselt loodust saastava tööstuse suhtes.

Vaimolendid ühiskondliku moraali valvuritena

Tänini veenavad jutud piiluvatest päkapikkudest lapsi jõulude eel kuulekamalt käituma, kaevunäkkide ja muude lastehirmutistega seotud hirme mäletatakse sageli veel kõrges easki. Paljudele toimib endiselt mitte ainult käitumis-, vaid ka mõtete tasandi kontrollorganina jumal. Pärimusüleskirjutused kirjeldavad olendeid, kes kutsuvad korrale tule ja toiduga hooletult ümber käijaid, aga ka mõisametsas küttepuu- ja palgivargusega tegelejaid või salakütte. Reeglite rikkujani jõuab esimene hoiatus sageli mingi helisignaali kaudu, näiteks hakkab inimene, kes arvab end üksi olevat, kuulma kõnekõminat, hobuste hirnumist või tuulekohinat. Võib arvata, et inimesel, kes oli teadlik enda plaanitava teo keelatusest, olid meeled välisilma helide suhtes ergud ehk kuuldu ei tarvitsenudki tingimata olla üleloomulikku päritolu. Ent muistendi vahendatud tulem on ühene: kogejad ei julge enam kunagi sama tegu üritada.

Tõenäoliselt paljud hoiatusmuistendites kirjeldatud sanktsioonid tegelikkuses ei realiseerunudki, kuna teadmine pidevast nähtav-olemisest võttis inimeselt juba eos soovi lubamatut tegu korda saata.

Leidub ka tekste, mille järgi haldjas ilmub visuaalselt ja edastab selge verbaalse sõnumi, näiteks ühel juhul olevat tulnud pühapäeval kuusekasve korjavate poiste juurde metsakõrgune mees, kes käratas kurja häälega: „Kui teie veel ükskord noori kuuskesid rikute, siis tahan ma teid selle eest karistada, sest mina olen metshaldjas.” (Viljandi, 1897) Vahel võib sekkuja olla üsna inimesesarnane, kuid tema üleloomulikule staatusele viitab tavaväline käitumine, näiteks märgitakse, et pühapäeval metsas luudasid tegeva mehe juurde saabusid kaks heledas riides preilit, kes „laulnud läbi nina […] ja annud kaks kärakut vastu nägu” (Simuna, 1929). Eriti sugestiivsed ongi patustaja füüsilise vägivallaga trahvimist kujutavad muistendid, näiteks lugu, mille järgi salapärane jõud metsas vandujat pitsitab, murrab ja lepajuure alla topib (Halliste, 1936). Teisalt on ootuspärane, et vaimumaailma eriti jõhker nuhtlus eeldati tabavat inimesi, kes ise julmutsesid. Küllaltki sageli on hirmutavad kogemused seotud purjusolekuga – seega võisid need toimida isegi liigset alkoholitarvitamist korrigeerivana.

Arhiivis on talletatud ka mõned suhteliselt harva esinevad juhtumid, milles vaimud – õieti küll vaimudega seotud uskumused – rakendatakse efektiivselt institutsionaalse järelevalve teenistusse. Näiteks maskeerivad neis metsavahid end õudusolenditeks või teevad lumele ebatavalisi jälgi, et üleloomulikku karistust kartvad talupojad metsavargusest eemal hoida.

Minevikust tulevikku

Jaan Kaplinski[6] on väljendanud seisukohta, et inimene, kes tunnetab imet enda ümber, saab kindlasti elada kooskõlas enda ja keskkonnaga. Kas tehnoloogiline jälgimisühiskond suudaks seda imet luua? Või aitaksid traditsiooniliste tehnikatega esilekutsutavad tavavälised teadvusseisundid nüüdisinimesel vanade aegade vaimolendite ja nende sõnumitega taas kontakti saada, nagu loodavad nüüdisaegsed psühhedeelikumide apologeedid[7]? Tulemus näib sõltuvat konkreetsest inimesest ja tema eelnevast usundilis-moraalsest sättumusest. Küll aga väärib märkimist, et ka muistendites kaldutakse rikkuma reegleid, mille puhul ei leita, et need oleksid õiglased.

Tänini veenavad jutud piiluvatest päkapikkudest lapsi jõulude eel kuulekamalt käituma, paljudele toimib endiselt mitte ainult käitumis-, vaid ka mõtete tasandi kontrollorganina jumal.

Ideaalis võiksid ju nii tehnoloogia- kui ka uskumuspõhised seiresüsteemid kaitsta inimest iseenda, kaasinimeste ja väliskeskkonna riskide eest. Kuniks aga inimkond ise pole saavutanud piisavat inimlikkust, ei saa ka tema loodud tehnoloogiapõhine jälgimisühiskond olla garanteeritult üldsuse parimaid huve teeniv. Siiani on tehisintellekti kasutamine faktikontrolli, moraalivalve ja muu jälgimise eesmärgil osutunud piiratuks juba ainuüksi seetõttu, et see ei suuda hoomata pühadustundest ja sümbolmõtlemisest ajendatud reaktsiooniviiside loogikat ega abstraktset huumoritaju. Vähemasti pärimusanalüüsist lähtuvalt saab öelda, et pelgalt hirmu tekitamine karistuse ees ei ole kuigi hea tunnetatud sisemise eetikavajaduse looja, vaid äratab pigem trotsi ja soovi süsteem üle kavaldada.

[1] Vt nt Aru, J. 2017. Ajust ja arust: unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. Argo.
[2] Vt nt Harari, Y. N. 2019. 21 õppetundi 21. sajandiks (tlk Põldsam, A.). Postimees Kirjastus.
[3] Paulson, I. 1997. Vana eesti rahvausk. Ilmamaa.
[4] Loorits, O. 1932. Eesti rahvausundi maailmavaade. Eesti Kirjanduse Selts.
[5] Hiiemäe, M. 1996. Mets eesti rahvausundis. – Mets ja inimene. Teaduste Akadeemia Kirjastus.
[6] Kaplinski, J. 1996. See ja teine. Tartu Ülikooli Kirjastus.
[7] Vt nt Narby, J. 2001. Kosmiline siug: DNA ja teadmiste lätted (tlk Feldbach, I.). Huma.

Reet Hiiemäe on usundiuurija-folklorist, kelle huvikeskmes on rahvausundi ja -juttude psühholoogiline aspekt ning pärimuses avalduvad kaitsemehhanismid.