Aeglaselt edasinihkumise kunsti lõuend, eskalaator, mis nihutab tema kasutaja ühest maailmast teise. Mida räägivad eskalaatorid algajale entusiastile tehnika olemusest?

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Kuuldes eetrikahinana sahisevat Londonit, tunnetab ta nüüd läbinisti, et Damieni teooria ajavahest tuleneva lennuväsimuse kohta vastab tõele: et tema surelik hing on temast kaugele maha jäänud ning seda lohistatakse mööda tolle lennuki nähtamatut ja tontlikku sisemust, mis ta sadade tuhandete jalgade kõrgusel üle Atlandi siia tõi. Hinged ei saa nii kiiresti rännata; nad jäävad maha ning neid tuleb pärast maandumist järele oodata nagu kadunud pagasit.

– William Gibson „Mustrituvastusˮ

Huvitav, kui palju oma igapäevasest elust veedavad inimesed eskalaatoritel edasi nihkudes? Ilmselt sõltub see kohast, kuhu parasjagu tegutsema ollakse sattunud. Metrooga suurlinnade kiirevoolulisi liiklussõlmi läbides sõidetakse eskalaatoriga tõenäoliselt mitu korda päevas – kogemus on igapäevane ja harjumuspärane ning sestap pannakse protsessi ennast ilmselt võrdlemisi harva tähele. Aga metroojaama viiv eskalaator on kahe maailma vaheline märkamatu lävi – laskumine metroojaama südamesse tähendab ühtlasi laskumist suurlinna allilmsele metakaardile, kus maapealsete materiaalsete lokaalsuste raskesti ühildatav kogum on võetud kokku värviliste lineaarjoonte kahemõõtmeliseks abstraktseks skeemiks.

Seevastu Tartu kesklinnas, kus eskalaatoreid on kokku ehk kümmekond, tuleb nendega sõitmist küllap harvemini ette ning sestap võib mõte eelseisvast eskalaatorisõidust potentsiaalses entusiastis suuremat ootusärevust tekitada. Kaubanduskeskus pole muidugi metroojaam – üleminek, mida eskalaator siin vahendab, on märksa maisem. Sujuv teekond ühelt korruselt teisele ei ole teekond ühest maailmast teise (isegi kui teeviidad püüavad teid veenda, et sõidate parasjagu „Ilumaailmast” „Meestemaailma”). Ent entusiasti see ei heiduta, sest entusiast teab, et tähenduslik pole mitte teekonna lõppsiht, vaid teekond ise, ning et eskalaator ei vahenda mitte kaht maailma, vaid kujutab endast ise üht omaette maailma. Huvitav, kui paljud mõtlevad eskalaatoriga edasi nihkudes sellele, mis nendega parasjagu juhtub?

Eskalaatoritega seonduvad logistilis-funktsionaalsed alustõed on muidugi ilmselged. Eskalaatoreid kasutatakse kohtades, kus liftidega liikumine oleks ebapraktiline: kaubamajad ja kaubanduskeskused, metroo- ning lennujaamad ja muud transiitsüsteemid, hotellid, staadionid jne. Eskalaatorid on suutelised liigutama suurt hulka inimesi ning erinevalt liftidest puudub neil enamasti ooteintervall. Liftiliiklusele omast faasivaheldust asendab eskalaatorite puhul sujuv, katkestusteta kulgemine. Sellisena kujutavad eskalaatorid automatiseeritud massitreppe. Eskalaatorid on moodsa hüperfunktsionalismi ilming, sest neid saab kasutada isegi siis, kui nad ei tööta – niisugusel juhul funktsioneerivad nad lihtsalt treppidena. Eskalaatorid on mittekohtade mikromudelid.

Eskalaatorid on moodsa hüperfunktsionalismi ilming, sest neid saab kasutada isegi siis, kui nad ei tööta – niisugusel juhul funktsioneerivad nad lihtsalt treppidena.

Kogu maailma eskalaatoreid ühendab nende suhteline muutumatus ajas ja ruumis. Kõik eskalaatorid on üldmuljelt laias laastus ühesugused ning on olnud seda juba päris pikka aega. Midagi turvalist ja stabiilset on selles muutumatuses. Sarnaselt vihmavarjudega, mille optimaalse disaini peale tuldi suhteliselt kiiresti, on ka eskalaatoreid puudutavad disainiuuendused olnud juba aastakümneid parema väljendi puudumisel pigem kosmeetilist kui strukturaalset laadi. (Vihmavarju iseavanemise ekvivalendiks võiks olla eskalaatori automaatkäivitusmehhanism liikleja liginemisel.) Erandiks on keerdtreppe imiteerivad spiraalsed või heeliksikujulised eskalaatorid ehk „heeliksaatoridˮ – aga sellist peadpööritavat liialdust on enamik eskalaatorientusiaste näinud ainult pildi pealt või vaimusilmas.

Kuid see pole muutumatusel põhinev universaalsus, mis entusiasti eskalaatori juures köidab. Märksa olulisem on spetsiifiline temporaalsus, mis eskalaatorile astudes käivitub. Algaja entusiastina saan seda temporaalsust piiritleda üksnes empiirilise hüpoteesi vormis: kõikidel maailma eskalaatoritel on mingi seniavastamata, eiramatu ning ilma ühegi kollektiivse kokkuleppeta sätestunud kosmilise seaduse jõul eksimatult üks ja seesama, suurima võimaliku täpsuseni paikaseadistatud edasinihutamiskiirus. Jutt ei käi füüsikalise kiiruse võimalikust vahemikust ega ka mingist religioossest müstifikatsioonist – ehkki umbes 30-kraadine tõus 0,3–0,6 m/s on täpselt see trajektoor ja tempo, millega kehast lahkunud hinged multifilmides taevasse kerkivad. Kahtlustan, et kiirus (või pigem aeglus), millest räägin, on konstant ning mõõdetav kaugeltki milleski muus kui meetrites ja sekundites.

Lihtne on lasta end sellel tehnilisel aeglusel kanda – pangem tähele, et enamik inimesi jääb eskalaatoril seisma.

See on hinge kehasse maandav, inimkeha radikaalselt tahkestav ning ümbritsevast väljarebiv aeglus – sujuv ja pöördumatu, liigagi mõõdetud, paras ja paratamatu. Ühtlasi on see aeglus, mis siirdab keha otse ja täielikult tehnika meelevalda. Lihtne on lasta end sellel tehnilisel aeglusel kanda – pangem tähele, et enamik inimesi jääb eskalaatoril seisma. Liikuvat eskalaatorit pidi samas suunas liikumine tekitab üksnes minimaalset tunnetuslikku peapööritust. Tõsisem peapööritus tekib siis, kui kasutada mittetöötavat eskalaatorit trepi funktsioonis – see näitab, et eskalaatori töötamise tehniline isetoimivus on liiklejasse otsekui üdini sisse kirjutatud.

Kuus aastat tagasi rääkisin eskalaatorite kiirusest Tõnis Kahuga, kes täheldas, et see on „kiirus, mis pole hüsteeriline, aga on tõhus”, kiirus, mis on „väga erinev futuristide kiirusest”. Liikumine, mida võib täheldada end eskalaatoril edasi nihutada lastes, on „liikumine ilma ekstaasita”, mis on „omane pigem Kraftwerkile kui rokkmuusikale”. Eskalaatori liikumiskiirus – see on sarnane „Autobahnile” ja „Trans-Europe Expressile”, mis mõlemad, nagu Tõnis ütles, „markeerivad stabiilsust ja apolloonilist tasakaalu liikumises”. Tegu on üdini masinliku, maksimaalsele tõhususele häälestatud tehnilise tasakaaluga, mida on võimalik eskalaatoril viibides kogeda.

Nii räägivad eskalaatorid algajale entusiastile ühelt poolt midagi tehnika olemuse kohta – ning valmiduse kohta, millega keha tehnika isetoimivusele allub. Ent teisalt võimaldab põgus viibimine eskalaatoril teatavat distantsi, mida on nüüdisajal ümbritseva suhtes üha raskem saavutada. Aeglustus, mille eskalaator kehale peale surub, kompenseerib elutempo järeleandmatut ülekiirendatust, aitab ettejõudnud kehal mahajäänud hinge viivuks järele oodata. Mingis äraspidises mõttes on eskalaator sestap otsekui ajutine igavik ajas. Kuid entusiast ei tohi unustada, et see on tehnika tekitatud temporaalsus. Eskalaator – ruum, kus valitseb tehnokultuurne tehisigavik.

Jaak Tomberg on kirjandusteadlane ja -kriitik.