Ratsionaalsust väärtustavas maailmas on esoteerika ja sellele vastandumine lörtsinud ära ka meditatsiooniharjutuste väärtuse. Sellegipoolest sobib mediteerimine tõsiseltvõetava tehnikana ka teadmistepõhisesse ühiskonda. Pealegi on väga tõenäoline, et salongikõlbulikuks saades lahendab see ühtlasi ka häda esoteerika pärast.

Mul on üks sõber, kes töötab massöörina. Iga natukese aja tagant satub tema vastuvõtule kliente, kes kurdavad, et nad on hädas oma tšakratega. Raske on öelda, mis olukorras klientide tšakrad olla võivad, aga vaevusi põhjustavad neile tavaliselt ülemõtlemine, vale eluviis ja stress, mida ei osata leevendada. Kuid mis põhjustab sagedast tšakrajuttu? Ning kuidas ikkagi lahendada põhjuseid, mis on vaevuste taga?

Esoteerikahuviliste inimeste suur hulk Eestis on mingis mõttes lihtsalt sümptom. Tõend sellest, et üldiselt ei paku siinne ühiskond inimestele käepäraseid tehnikaid, mis aitaksid mõtlemisharjumuste ja emotsioonidega hakkama saada. Sest samamoodi nagu inimkeha vajab korrasolekuks treeningut ja füüsilist koormust, on mõistlik anda harjutusi ja koormust ka ajule, teadvusele ja tunnetele. Kui sedasorti harjutusi õpitaks heal ja süstemaatilisel viisil, päästaks see ühiskonna juhuslikest esoteerikapuhangutest, ja küllap oleks harjutustest, mis näiteks toetavad oskust võtta vastu autonoomseid ratsionaalseid otsuseid, üksjagu tolku ka skeptikutele.

Esoteerika ja ratsionalismi vahel

Tavaline eestlane peaks justkui valima kahe vastanduva võimaluse – esoteerika ja ratsionalismi – vahel. Eksootilisuse ja imevõimetega meelitaval esoteerikal on praegu nii palju huvilisi, et religioonisotsioloogid räägivad uue vaimsuse peavoolustumisest. Siiski on selge, et lisaks imevõimetele pakub esoteerika mingitki kompensatsiooni eneseregulatsioonitehnikate nappusele Eesti ühiskonnas. Samas, kuigi esoteerika vallas on ka väga mõistlikke meetodeid, osutub see tihti põrsaks kotis, mille mõju on raske ennustada. Liiga sageli saavad selles vallas tegutsejatest „usukuulutajad”, kes irduvad argiloogikast ja teevad piltlikult öeldes oma toalilledele reikit, selle asemel et neid kasta.

Skeptikute või ratsionalistide poolt toetab teaduslikkuse ja argitarkuse legitiimsus – ühiskonnas on nende mõtteviis üldiselt aktsepteeritud ja keskne. Samas ei jõua skeptikud ära imestada (ega irvitada), miks uue vaimsuse perifeeria Eestis nii tugevalt peale surub ja peavoolustub. Nii või naa, ühine on mõlemal poolel see, et üksteist ei mõisteta ega suudeta omavahel dialoogi pidada.

Ülalkirjeldatud massaažikliendid on aga hea näide sellest, kuidas tavainimene ei oska peavoolu ja perifeeria vahel orienteeruda ega valikut teha, eksides kord ühele, kord teisele poole. Nimelt, kui kliente veidi edasi usutleda, selgub tavaliselt, et tšakrajutt oli pigem uitmõte kui osa mingist terviklikust peenenergeetilisest enesekäsitlusest. Muus on klientide suhtumine iseendasse ja oma vaevustesse lihtne, lausa materialistlik. Nende arusaama on peidetud tugev vastuolulisus: ühelt poolt näevad nad inimest vaid rakkudest koosneva masinavärgina, teisalt on nad valmis hoolitsema oma aura eest, kui keegi neid selles veenab. On tavaline, et need kliendid ei pea tõsiseltvõetavaks massööri nõuandeid tegeleda lihtsamate meele- ja hingamisharjutustega. Hädade põhjus ei saa ometi nii ebahuvitav olla.

Statistika kinnitab, et ratsionalismi ja esoteerika vahel ekslema jäänud tavainimesi on Eestis palju. Tuntud kurioosne fakt ütleb näiteks, et eestlased usuvad pigem loomade ja taimede kui inimeste hingede olemasollu. Piltlikult öeldes pole inimesed kindlad, kas neil on ikka hing, aga oma tšakrate pärast muretsevad nad sellegipoolest.

Lisaks inimeste „eksitamisele” toob ratsionalismi ja esoteerika vastanduse polariseerimine kaasa veel teisegi probleemi. Institutsionaalne ja kultuuriline peavool kaldub skeptitsismi, nähes esoteerikakolli ja umbluud seal, kus seda olla ei pruugi. Selle tagajärjel eirab ühiskond kriitiliselt neid oskusi, millest inimestel oma argielus abi oleks.

Kuigi mediteerimise jt meeleharjutuste kasuliku mõju on neuroteadlased kõige tõsiteaduslikumaid vahendeid kasutades ammu kindlaks teinud, näib „meditatsioon” olevat meie ühiskonnas tabusõna, mida erinevate eufemismidega varjata tuleb. Mediteerimistegevus ise viiks justkui varem või hiljem välja tantrahipinduse ja MMSini. Pole näiteks harvad juhused, kus seminaril või vestlusõhtul kas või möödaminnes mediteerimise mainimine toob kaasa selle, et osa publikust ärritub ja lahkub. Niisugune suunitlus on eksitav ja pole ühiskonnale kuigi kasulik.

Kuigi mediteerimise jt meeleharjutuste kasuliku mõju on neuroteadlased kõige tõsiteaduslikumaid vahendeid kasutades ammu kindlaks teinud, näib „meditatsioon” olevat meie ühiskonnas tabusõna, mida erinevate eufemismidega varjata tuleb.

Meeleharjutuste teaduslik uurimine

Meeleharjutusi on meeletu hulk alates lühikestest teadvelolekupraktikatest, mida saab harjutada mugavalt nutirakenduste abiga, kuni salajaste tiibeti vadžrajaana praktikateni, milleks kasutatakse trummi, kellukest, pasunat, laulu ja üksikasjalikku kujustamist. Millise teaduslikult kohase üldnimetaja alla need mahuvad? Psühholoogide käsitluse järgi toimivad meditatsiooni- jt tehnikad inimese eneseregulatsioonistrateegiatena, samuti selgitatakse meeleharjutusi teadvusseisundite muundumise kaudu.

Teadvusseisundite käsitlusega nõustumiseks tuleks läbida väike mõttekäik. Teadvusseisundite muundumine on argitarkuselegi arusaadav protsess, kui mõelda sellele, millise seisundini võivad meid viia näiteks alkoholijoove, palavik või pikk magamatus. Nii arutledes saavad vastuvõetavaks veel teisedki olulised asjaolud. Esiteks see, et lisaks alkoholile ja väsimusele saab seisundeid muuta ka teiste vahenditega, näiteks meeleharjutustega. Teiseks see, et teadvusseisundeid saab kuidagi jälgida ja mõõta.

Erinevad meele- ja hingamisharjutused, jooga, teadvelolekupraktikad jm on pakkunud teadusele huvi juba päris pikalt. Esimesed teaduslikke meetodeid kasutavad meeleharjutuste uuringud tehti 1930ndatel ning teadustööde arv on sealtmaalt muudkui kasvanud. Kõige populaarsemaks ja teaduslikult tunnustatumaks valdkonnaks on teadvelolek ehk mindfulness. Uuringute suur hulk tuleneb sellest, et nii teadveloleku- kui ka teistel harjutustel on ajule, immuunsüsteemile, tervisele jne tõesti märkimisväärne mõju, mida on põnev uurida.

Neuroteadlased on mõõtnud magnetresonantstomograafia ja elektroentsefalograafiaga eri harjutuste mõju aju osadele. Näiteks on leitud, et juba kaheksanädalase teadvelolekupraktika tagajärjel hakkab kahanema mandeltuum. Mandeltuum on aju n-ö emotsionaalne osa, mis vastutab võitle-või-põgene-refleksi toimimise eest. Mandeltuum annab hüpotalamuse ja sümpaatilise närvisüsteemi vahendusel neerupealistele käsu toota stressihormoone kortisooli ja adrenaliini. Paraku kipub organism neid aineid liiga palju tootma, kuna see ei erista päriselt eluohtlikke olukordi näiteks pikast järjekorrast, negatiivsest tagasisidest või argisest vaidlusest. Meeleharjutused leevendavad aju osade automaatset „ülereageerimist” ja vähendavad stressihormoonide eraldumist ning lisaks suudab organism mediteerimisega ka kehale kahjulikku kortisooli ümber töödelda. Mitu kasu korraga.

Kui teadustöid lühidalt kokku võtta, siis meeleharjutuste puhul on registreeritud järgmised kasutegurid alates biokeemilistest kuni sotsiaalseteni: parem vereringlus; madalam vererõhk; aeglasem hingamine; aju suurem aktiivsus sagedustel, mida seostatakse lõõgastumise ja rõõmuga; piimhappe sisalduse vähenemine veres; heaoluhormoonide melatoniini ja serotoniini taseme suurenemine. Harjutustega paraneb immuunfunktsioon ja vähenevad rakutasandi põletikud ja valu. Meeleharjutused parandavad tähelepanu, mälu ja loovust. Ning kõige olulisem on see, et need parandavad meie suutlikkust iseendaga hakkama saada: aitavad reguleerida oma emotsioone ja tegeleda enesevaatlusega, vähendavad depressiooni, ärevust, üksildustunnet ja stressi ning suurendavad emotsionaalset intelligentsust ja kaastundevõimet.

Meeleharjutused salongikõlbulikuks

Võib ette kujutada, mida kõike tooks kaasa ülalkirjeldatud võimete ja oskuste üldine imbumine kultuuri. Kui saame üle meeleharjutustega seotud tabudest ja seome harjutused süstemaatiliselt juba toimivate praktikatega, on ühiskonnal olemas käepärased enesereguleerimisvahendid, mille kõrval pole masse meelitava esoteerika järele enam nii suurt vajadust – ja sümptom saab kaduda.

Mis siis muudaks meeleharjutused Eestis vähem tabuks ja rohkem salongikõlbulikuks? Nähtavasti see, kui näidata veenvalt, et meeleharjutustest on päriselt tolku. Veenmiseks kuluvad ära needsamad teaduslikud kirjeldused, samuti autoriteetide eeskuju ja veidi nügimist, mille abiga need harjumused saaksid ühiskonnas justkui iseenesest juurduda. Suurepärane näide rohujuuretasandi muutustest on vaikuseminutite programm, mis õpetab tähelepanu- ja meeleharjutusi kooli- ja lasteaialastele.

Veel parem oleks, kui meeleharjutuste õigustuseks poleks enam ühel päeval vaja keerulisi kirjeldusi neerupealistest ja kortisoolist, vaid need kuuluksid koos hambapesu või võimlemisega igapäevaharjumuste sekka. Vähemalt oleks minu massöörist sõbral rohkem neid kliente, kes selle asemel et ülemõtlemine tšakrate süüks ajada, oma probleemist väikeste meeleharjutustega ise üle saaksid.