Jazz-funk’i-bänd Estrada Orchestra on ühtaegu soliidne, avangardne, filmnoirilik, higine, veidi psühh ja natuke tolmune – nagu Meloodia plaadifirma džässiplaadid, mis on kahjuks paljudes plaadiriiulites tolmu koguma unustatud.

„Jazzbeatjäätis”, mille iseloomustuseks on kirjutatud „A psychedelic jazz monster from stone cold Estonia”, on debüüdiga võrreldes tõesti jahedam ja happelisem ning ka otsingulisem. LPle „Estrada Orchestra” omane lihtsus ja vabadus on ka uue plaadi pikkades jam’ides õnneks aimatavad – kuulakem kas või loo „Garden of Pleasures” flöödisoolot.

Mitme kaasahaarava pillikäigu puhul tundub, et nende põhjal saanuks koos vokaaliga isegi laiemale kuulajaskonnale pealemineva hiti sepistada (nt lugudes „Envelope” ja „Troubled Mind”). Samas kannataks vokaali lisandumisega tõenäoliselt bändi vaba instrumentaalne helikeel, mida laulja kaasamine võiks raamidesse suruda. „Jazzbeatjäätist” kuulates tekkis ka mõte, et tegu oleks nagu heas improvisatsioonilises kastmes omamoodi sämplite ja breikide kogumikuga, millest hiphopimeestel oleks soovi korral palju põnevat laenata.

Oma kogemuse põhjal julgen küll väita, et Estrada Orchestrat on live’is grammi võrra huvitavamgi kuulata kui plaadi pealt. Igatahes loodan, et bänd on pika eaga ning selle firmamärgiks olevad tulised psühhedeelsed jazz-funk’i jam’id kujunevad millekski, mida oodatakse huviga kontsertidel ja plaatidel nii Eestis kui ka välismaal.