Oma kolmanda LPga kutsub kohalik avangard-džässimasin kuulaja ühele oma võimsatest improvisatsiooniseanssidest; „Vabal” on püütud linti härrade kolmetunnine spontaanne musitseerimine.

Avaloos „Liberation” ujub uudishimulik flööt kui suits mööda hämarat keldrit ja piilub enda järel tolmu üles keerutades nurgatagustesse. Korraks peatub heli, ületades justkui ebamaise läve teise ruumi, kus saksofoni all kõlab ürgse puhkpilli madal jorin. Allhoovusena voolab kaootiline rütmika, mis end pidevalt ümber seab, viies kaasa ka ülejäänud helide paraadi.

„Liberation” on justkui rituaal; ettevaatlikud kõlad koguvad aina jõudu ja jõuavad transsi, et selles pisut õõtsuda. „Pulsari” mõlemas osas ning „What Is Contentil” sööstab improvisatsioon klahvidel ja löökpillidel pööreldes lõpuks julgelt vabadusse. Elektribass sulab helipuslesse ning flööt on vahel kriipiv ja kummitav; teinekord lõbus ja multifilmilik. Albumil on loodud kõik eeldused selleks, et kuulaja saaks triivida orkestriga kaasa hüpnoosis, millest jõnksutab vahetevahel välja vaid taustal kõlav meeste omavaheline jutt. „Vaba” on oivaline kuulamine, spirituaalne avangard-džäss tahumatus lo-fi-keskkonnas. Need märkmed võiksid viidata vabalt üleolevale muusikale, kuid Estrada on vaba ka arrogantsist. Plaadil on soojust ja ma ei mõtle siinkohal lo-fi’le omast vahetut võlu, vaid pigem midagi abstraktsemat. Novaatorlikud muusikud naudivad üheskoos aja veetmist ja see on kandunud ka heliradadesse. Soovitan kutse vastu võtta.