Estrada Orchestra on oma neljanda kauamängivaga seda jälle teinud – hakkama on saadud kaasahaarava heli- ja mürarännakuga.

★★★★★

Võrreldes nende varasemate LPdega on siin ehk rohkem žanritevahelisi hüppeid. Tugevamast rõhuasetusest psühhedeelsele sound’ile antakse aimu juba avaloos „Hold My Plasticine Hands Tight!”, mis üllatab alustuseks lihtsa tantsulise rütmiga – ja seda heas mõttes. Lugu algab kui indie-rokk, mis omandab edenedes klassikalised estradalikud jooned (loe: muhedalt tolmune džäss-funk, kuhu lisandub tubli annus kosmosepsühhedeeliat).

Avapoole teine pala „Fish Sticks Rhapsody” stardib tagasihoidlikult, aga mõjub lõpuks nii oma kõla, vormi kui ka pealkirjaga austusavaldusena Frank Zappale tema džässilikematel hetkedel. B-poole täidab nimilugu „Zucker Tanzclub”, mis on otsekui Estrada Orchestra kvintessents ning pöördub paljuski tagasi bändi varasematele radadele. Alustatakse hüpnootiliste riffide ja rütmidega ning kõlanud lugude hulgast jõutakse kõige kaugemale kosmosesse. Retk võtab ka omajagu aega – 16 minutit ja 43 sekundit.

Oma mängulisusega toob heliketas meelde The Beatlesi loo „Tomorrow Never Knows” (eriti avangus) ning krautrock’i isade Cani 70ndate alguse albumid (võib-olla see on vastus küsimusele, miks saksakeelne pealkiri). Kui üldiselt mõjub plaat vaoshoitumana kui näiteks nende teine LP „Jazzbeatjäätis”, siis see ei ole halb – pigem maitse küsimus ja tegu on ikkagi väga vinge albumiga.