Baltic Circle, Helsingis igal aastal toimuv teatri- ja etenduskunstifestival, kutsus sel aastal kampa kvääride „sandikunstnike” töögrupi Rampa Associations, et otsida katsetades vastust sellele, mida võiks tähendada teatris radikaalne ligipääsetavus.

Baltic Circle’i pooleteisepäevane alafestival Inviting Precarious Perspectives ei olnud märkimisväärne mitte niivõrd teoste sisu poolest, vaid see näitas, mis juhtub, kui ligipääsetavus on prioriteet, mitte tüdimuse jälgi kandev järelmõte. Kogejale tähendas see nii enda puuetega seotud eelarvamustega salaja pilkude vahetamist, pidevat maskikandmist festivali toimumiskohas Viiruse teatris Helsingis kui ka ülimalt rahulikus tempos voolavat keskkonda. 

Võta horisontaalselt

Musta kasti keskele oli toodud suur tekkidega kaetud voodi, selle ühes ääres pehme kaisuhunt, kõrval öökapp lambi ja hunniku suutmissurveteemalise lektüüriga. Isa Hukka, luuletaja ja aktivist, kelle jaoks sai sellest voodist kolmel korral lava, parafraseeris mulle kanada luuletajat ja sant-aktivisti Leah Lakshmi Piepzna-Samarasinhat, öeldes, et voodid on maailmad. Tõepoolest, voodi on crip– ehk sandikunsti[1] üks keskne motiiv. Kui välismaailmas võivad varitseda iga nurga taga ohud, kriitilised pilgud või lihtsalt pidev kehaline ebamugavus, siis voodist saab pelgupaik, restoran, kirjutuslaud ja baar – isiklik ja pehme, püha ja mugav. Tekkide all, patjade peal meel pehmeneb ja aeglustub. Unelemise vormide järgi olid nimetatud ka festivali kolm faasi: alustasime öistest unenägudest, siis liikusime päevase unelemise juurde ja lõpuks suundusime fantaasiatesse. 

Rampa Associations küsib: kuidas luua, kui oled tahtmatult ebaproduktiivne? Kuidas püüda, püüda, püüda, kui oled ümbritsetud võimatust survest? Kuidas peatuda, kui kehavaim ütleb ei? Kuidas alternatiive ette kujutada? Töögruppi kuulusid seitse nii päritolu kui ka kehavaimu[2] seisundi poolest väga erineva taustaga kunstnikku. Kuulsin Isa käest, et nendele küsimustele püüti leida vastuseid juba esimesest kohtumisest saati. 

Vajadusi, mida üks ligipääsetavust kompromissitult fookuses hoidev minifestival silmas peab, on mitmeid. Füüsiline ligipääsetavus, millest invatualetid moodustavad ainult väikese osa. Maskid ja koroonatestid (sest pandeemia ei ole lõppenud ning kohale tulnud kunstnike, korraldajate ja kogejate hulgas on tõenäoliselt nõrgema immuunsüsteemiga inimesi). Päästikuhoiatused. Vilkuvatest valguslahendustest ja valjudest helidest etteteatamine (kui kellelgi on epilepsia või helitundlikkus, näiteks posttraumaatilise stressihäirega inimestel). Etendusega kaasnevatest lõhnadest etteteatamine (kui kellelgi peaks olema lõhnatundlikkus). Toiduallergeenidel silma peal hoidmine. Võimalus ruumist vajaduse korral lahkuda (kui peaks näiteks paanikahoog tekkima). Mõlema päeva alguses tutvustasid end ka nn tugiisikud, kelle poole sai pöörduda, kui katmist vajas mõni emotsionaalne vajadus. Ruumis sai liikuda abivahenditega, soovi korral kogeda teoseid istudes, seistes või lamades. Enamasti lösutasimegi.

Koos-koos-koos-koos

Säärases hooletööle pühendunud keskkonnas olid kunstnikud lähtunud oma töödes esinemisele vastandumisest – harjutamisest, s.t mitte kuidas end näidata, vaid kuidas kaasata inimesi oma loomiskeskkonda ja koos praktikale pühenduda. Hang Linton oli seadnud enda ploki ajaks teatrisaali eri osadesse üles elektroonilised pillid, mikrofonid ja manipuleeritava visuaaliga projektorid. Ühes nurgas sai PS4 peal nelja puldiga „Street Fighterit”, „Bee Simulatorit” ja teisi mänge mängida. Linton saatis kollektiivset tegevust hüpnotiseeriva elektroonilise helimaastikuga, õpetades huvilistele, kuidas kontrolleritega helisid muundada. Meid julgustati ise üksteist toetama, aga julgustamist polnudki vast vaja. Keegi õpetaski mulle PlayStationi puldi nupud selgeks. Kümme minutit hiljem, kui olin räigelt kotti saanud, jagasin mina paari uudishimulikuga oma algelisi teadmisi Volca sämplimasinast. 

Kõige keskmesse tõmmati nii iseenda kui ka publiku heaolu, normaliseeriti vajadusi ja sõltuvussuhteid.

Edukuse tähendus nihkub säärases kontekstis. Kõige keskmesse tõmmati nii iseenda kui ka publiku heaolu, normaliseeriti vajadusi ja sõltuvussuhteid. Esimese päeva viimast osa ette valmistades paluti kõigil lähtuvalt võimalustest osaleda ruumi ümberkujundamises. Asetasime keskele lauad, mille me koos ära kaunistasime ja katsime ning siis tõime köögist kohale toidu. See oli Sal Reis Trouxa ja Ar Utke Ácsi „a guttering”– õhtusöögi-performance, kus lauale asetati lai valik roogasid kõrvitsanuudlitest fermenteeritud sidrunilõikudeni, porruga praetud tempest Trouxa vanaema retsepti järgi valmistatud Portugali riisipudinguni. Käikudele antud nimedest õhkas sarkastilist kapitalismikriitikat, aga sõnad ei olnud tegelikult olulised. Trouxa ja Ács söötsid hooletöö tähenduse kõikidele kohalolnutele sõna otseses mõttes sisse. 

Nad pakkusid toitu ka teisel päeval. Mida tähendab inimeste toitmine prekaarsetele perspektiividele keskenduva ürituse jaoks? Armastus käib kõhu kaudu; söök pakub emotsiooni. Ligipääs toidule, eriti vaeste inimeste jaoks, tekitab turvatunnet, saadab kehale signaali, et siia saab jääda ka siis, kui ei soovita teatriga samas hoones paiknevast Vietnami toidukohast viieteisteurost karrit tellida. Koos söömine seob inimesed ühte, maitsva roa ümber mõmisemine võib pakkuda sama kogemust nagu erilise muusikapala kuulamine. Süües tunnistame iseendale ja teistele, et oleme kehaliste vajadustega inimesed, et sõltume toidu olemasolust, et meie sõltuvus on hea, positiivne, ühine. Tasuta toidu pakkumine kultuuriüritustel on klassilise diskrimineerimise vastane praktika. Tundub väärtuslik võtta sealjuures eeskujuks Trouxa ja Ácsi artisanlikkus, isiklik puudutus ja hool inimeste suhtes, kellel on allergiad või kes näiteks ei söö loomseid toite.

Süües tunnistame iseendale ja teistele, et oleme kehaliste vajadustega inimesed, et sõltume toidu olemasolust, et meie sõltuvus on hea, positiivne, ühine.

Ta pani suvikõrvitsa kuhu?

Teise päeva tõmbenumber oli kindlasti Nakurampa. Fotograaf Tuisku Lehto ning veebis seksitööd tegeva ja polüskleroosi ehk MSiga elava Aku Meriläineni duo alustas oma setti kuuma videoga, kus üks falliline köögivili liikus alguses Aku suhu ja siis hoopis teistesse paikadesse. Taustaks mängis ambient ja keegi puhus mulle. Kunstihuvilise rahvaga ühiselt eetilist ja esteetilist pornot vaadata oli meeliülendav. Kui video sai vaadatud ja publik oli sellele plaksutanud, alustasid Aku ja Tuisku musta kasti kõrval asuvas toas fotosessiooniga, millest nägi peasaalis otseülekannet. Sinna oli ehitatud satiiniga kaetud poodiumi ja professionaalse valguslahendusega set. Taustaks kõlas temaatiline esitusloend. Aku alustas poseerimiseks soojenduse tegemist, seljas mõned riideesemed. Tuisku juhendas Akut, pakkus poosideks võimalusi ja küsis temalt küsimusi, kontrollides regulaarselt, kuidas tal läheb. Tehtud fotod kuvati pärast klõpsu ekraanil, kust publik sai neid imetleda. Pea võttis Aku riideid vähemaks ja leidis kuskilt pehmenenud kookosõli, millega ta asus oma nahka säravamaks masseerima. Mõni minut hiljem tõi Aku poodiumile ka agaavisiirupi, mida ta aeglaselt oma kehale kallas, et selle voolamine fotodele dünaamikat lisaks.

Aku ja Tuisku vaheline sõbralik, kuid professionaalne suhtlus, publiku ees poosidega katsetamine ja tehniline viga, mille lahendamisele nad pikalt aega pühendasid, süvendasid harjutamise tunnet, võtsid pinget maha. Eitati soorituse tähtsust ja ettepoole seati harjutamine. Mujal tajutav püüd iga hinna eest vigu vältida hakkas seal suutmissurveline tunduma.

Crip’o’clock

Videoinstallatsioonis „Doom Charms I: PUFFBALL” käsitleb Laura Lulika kehalist kogemust, mis sarnaneb pigem molluski või murumuna kui inimese omaga. Ekraani ette seati suur erksates värvides auru puhuv veider kaisuloom. Räpase grime’i-biidi taustal viis Lulika kuulaja veidrale sensoorsele rännakule mööda fluiidseid soiseid maastikke, mida agressiivsed välisstruktuurid aeg-ajalt kummitama tulid, ajades alles stabiilsuse saavutanud keha errorisse. Meenub mõiste crip time. Ellen Samuels kirjeldab sandiaega kui paindlikku, loovat lähenemist normatiivsele ajatajule ja see aitab mõista, mida puudega elamine inimeselt sageli nõuab, olgu siis tegu tähtaegade, magamaminekuaja või eluetappidega. Samuels rõhutab, et sandiaega surutusega võivad kaasneda viha, lein ja isoleeritus.[3] Kui Lulika kogeb maailma pehme võdiseva murumunana, siis Samuels tajub end vampiirina. Üks neist leiab hooaja läbi saades vägivaldse lõpu, teine on surematu ööline, kes käib muu maailma rütmiga võrreldes lõputult teist jalga.

Nii Lulika kui ka Nakurampa videoid saatis transkriptsioon. Ülekande jooksul tipiti Aku ja Tuisku vaheline vestlus inglise keeles sisse ja kuvati video all. Lulika teoses animeeriti lüürika samuti video peale, kusjuures pildi ülemises osas kuvati loovad helikirjeldused, nt „sisenevad rammivad bassised sündid” või „vahetevahel kriuksub kets vastu jõuksipõrandat”. Jällegi, ligipääsetavus kui elevusega pakutu, mitte kui tülpinud järelmõte.

Viise, kuidas erisuguste vajadustega inimestele pakuti osalemisvõimalust, oligi palju ja mitmekesiseid, aga see kõik polnud loomulikult täiuslik. Kuulsin paari osalenud kunstniku käest, et nad tundsid ettevalmistusprotsessi käigus ebameeldivat survet ja pinget, mis tundub „prekaarsest perspektiivist” vaadatuna kohatu. Mustrina pidevalt läbi käinud harjutamist meeles pidades arutasin seda Isa Hukkaga, uurides tema kogemuse kohta selle orkaani keskel. „Me plaanisime projekti tegevusi kuu aega ette,” ütles ta. „Krooniliselt haige inimene ei tea, kuidas tal kahe kuu pärast minna võib, ka mina ei tea.” Samas tunnistab ta, et ilma pikema perspektiiviga plaanideta organiseerimine võib jälle teistele stressirohkem olla. Korraldajana õppis ta käigult, kuidas erinevaid (ka iseenda) vajadusi ja soove tasakaalustada. „Pidin ühel hetkel lihtsalt usaldama, et kõik annavad endast parima.” Kui uurin, mis tema enda panuse nii kunstniku kui ka organiseerijana võimalikuks tegi, ütleb ta lihtsalt: „Süsteemne hool. Vahel tähendab see minu sõidutamist või poest toidu toomist.”

Mida võtta kaasa

Paar kuud tagasi ühes fotogaleriis toimunud erivajaduste teemat käsitleva näituse avamisel tekkinud ebamugavuse muukisin ma ka tänu Soomes käimisele lahti. Lõuna-Aafrika sandiliikumisest käiku läinud maksiim „mitte midagi meie jaoks ilma meieta” („nothing for us without us”) ei olnud korraldajateni jõudnud või erivajadustega inimeste kaasamine subjektide, mitte objektidena tundus liiga ebakindel, igatahes näis avaüritus taastootvat eraldusi ja stigmasid.

Kuidas liikuda edasi, olles näinud alternatiivset kaasavamat ja hellemat tegelikkust? Kas teeselda, et see polnud midagi erilist, et vältida survet need võimalikkused endaga võtta? Kas julgeda teha otsus need õppetunnid seljakotiga kaasa haarata ja leida viise nende rakendamiseks igapäevastes kontekstides? Inviting Precarious Perspectives asetas kogemuse keskmesse sandi ja just selle erinevuse, mis on tema ja erivajaduseta inimese vahel. Tajuhorisondid ainult laienesid tänu sellele.

Kui vaadata kunstisfääri selle inimese perspektiivist, kelle jaoks on subtiitrid või rambid ainus viis kogemiseks või osalemiseks, siis tunnen piinlikkust, sest tundub, et ei inimesed ega ka institutsioonid ei ole valmis selliste ootustega kohanema.

Kui vaadata aga kunstisfääri selle inimese perspektiivist, kelle jaoks on subtiitrid või rambid ainus viis kogemiseks või osalemiseks, siis tunnen piinlikkust, sest tundub, et ei inimesed ega ka institutsioonid ei ole valmis selliste ootustega kohanema. Meenub, kuidas 1980. aasta Moskva olümpiamänge külastanud Lääne ajakirjanik küsis Nõukogude Liidu esindaja käest, kas nad plaanivad ka esimestele paraolümpiamängudele sportlasi saata. Too vastas kindlalt ja lakooniliselt: „NSVLis ei ole invaliide.” Nagu meie kunstimaastikulgi? Esimesed sammud parema ligipääsetavuse tagamiseks ei ole aga liiga keerulised. Lisagem videotele subtiitrid. Algatagem projektide alguses vestlusi kõigi poolte vajaduste teemal, küsides muu hulgas, mis võimaldaks igaühel oma vajaduste suhtes aus olla? Voogedastagem üritusi veebis. Laadigem institutsioonide veebisaitidele üles adekvaatse info ligipääsetavuse kohta – ka siis, kui tõele näkku vaatamine tekitab pettumust.

[1] „Santi” kohtasin ingliskeelse termini „crip” eestikeelse vastena esimest korda Heleri Luuga Müürilehes ilmunud artiklis „Kapist välja! Sant manifest puudega inimestele” (aprill 2022).
[2] Kehavaim on keha ja vaimu kunstlikule dualismile vastanduv termin, inimkogemuse terviklikust mõtestamisest lähtuv vaade.
[3] Samuels, E. 2017. Six Ways of Looking at Crip Time. – Disability Studies Quarterly, nr 3.