Kas vägivalda eksisteerib ka loomariigis? Kui jätta kõrvale olelusvõitlus toidu või paarilise pärast, on loomad inimesega võrreldes isekeskis toimetades üsnagi rahumeelsed. Olukord võib aga kardinaalselt muutuda, kui pildile lisandub inimene.

Võimalik, et suuresti tänu klikimeediale on meie kujutlus loomade käitumise põhjustest üsna vildakas. N-ö kurjade koerte rünnakutest kirjutavate artiklite pealkirjad ehmatavad ja hoiatavad, kuid toimunu põhjused jäävad tihti tuvastamata, sest rünnakute ohtlikkus inimesele on olulisem. Loomade käitumist on põhjalikult vaadeldud ja uuritud, aga tavateadvusest jääb see info enamasti välja. Me elame inimkeskses ühiskonnas.

Loomade elus tuleb agressiooni tegelikult ette üsna harva. Arusaam, et mitteinimloomad elavad lakkamatutes konfliktides, on pigem meedia ja sensatsioonihõnguliste dokumentaalfilmide võimendus. Loomariigis on agressioon seotud ellujäämisega – selle taga on toit, paaritumine, järglased, varjumine. Koerte ja teiste lemmikloomade puhul stress, valu, tervisehäired, halvad kogemused inimesega. Looma vägivaldsel käitumisel on alati põhjus: kass mängib hiirega enne tapmist selleks, et teda väsitada; mutt halvab vihmausse mürgise süljega selleks, et tema toit kevadeni säiliks. Rääkimata parasiitidest, keda ilma peremeesorganismita ju polekski. On raske uskuda, et loomades võiks leiduda puhast kurjust, mis ei ole seotud iseenese ellujäämise ega liigi kestmisega.

Geneetika või keskkond?

Austria-saksa loomapsühholoog Konrad Lorenz, üks nüüdisaegse etoloogia rajajatest, peabki agressiivsust kaasasündinud instinktiks. Nii loomal kui ka inimesel. Aga kui loomadel on säilinud pidurdusmehhanism, mis ei lase oma liigikaaslasi hävitada, siis inimestel on see tänu kiirele arengule ja ümbritseva elukeskkonna muutumisele märgatavalt vähenenud. Lorenzi sõnul on esinenud ka juhtumeid, kus loom saab agressiooni tagajärgedest aru liiga hilja. Ta kirjeldab näiteks elevanti, kes ründas oma hooldajat, aga sai siis sellest aru ja sattus tohutusse ärevusse, mistõttu arstidel oli raske vigastatud hooldaja juurde pääseda.[1] Praegusel ajal kõige rohkem tsiteeritud etoloog, hollandlane Frans de Waal Lorenziga enam sama meelt ei ole: „Põhjus, miks me praegu väga harva instinktidest räägime, seisneb selles, et miski pole puhtalt geneetiline – alati mängib keskkond mingisugust rolli.”[2]

Ameerika psühholoog ja ökoloog Gay A. Bradshaw kirjeldab Aafrika elevantide posttraumaatilist käitumist ning väidab oma teadustöödes ja raamatutes[3], et elevandid kogevad sarnaselt inimestega PTSHd (posttraumaatilist stressihäiret). Häire psühholoogilisteks sümptomiteks on nii liigisisene kui ka väljapoole suunatud agressioon, ebanormaalne reaktsioon ehmatavatele olukordadele, depressioon, tujukõikumised ja sotsioemotsionaalsed funktsioonihäired, sealhulgas järglaste mahajätmine.

Kui loomadel on säilinud pidurdusmehhanism, mis ei lase oma liigikaaslasi hävitada, siis inimestel on see tänu kiirele arengule ja ümbritseva elukeskkonna muutumisele märgatavalt vähenenud.

Elevantide liigisisest kommunikatsiooni ja sotsiaalseid suhteid, sh vanemlikku käitumist, on palju uuritud ja sestap on võimalik käitumise muutumise kohta järeldusi teha. Kui karja sotsiaalseid suhteid rikutakse, näiteks tapetakse matriarh, tekivad teismelistel elevantidel käitumishäired, nad võivad inimesi, sh turismigruppe, rünnata. Noored elevandid ei saa üldse eriti hästi ilma vanemateta hakkama ja enamasti hukkuvad. Kui sureb väga noor elevant, põhjustab see leina tema emale, kui aga täiskasvanud elevant, siis tervele karjale.

Bradshaw mainib ühe näitena loomaaias juhtunut, kus elevandi surma järel muutus ülejäänud elevantide käitumine ärevaks ja irratsionaalseks. N-ö normaalseks muutus see alles siis, kui hukkunud karjaliikme kolp tagasi elevantide aedikusse toodi. See andis teistele võimaluse leinata – puudutada londiga kolpa, seista selle juures jne. Leinamine on pikk protsess ka vabaduses elavatel elevantidel. Bradshaw leiab, et elevantide taoline käitumine oli alati seotud inimese tekitatud traumadega, nagu massiline tapmine, elukohtade kadu jne. Bradshaw’ teooriat kinnitab ka neuroteadus, kus on leitud, et trauma tekitab eri liikidel, sh inimestel, ajukoores ja koorealuses piirkonnas muutusi.

Süüdi ikkagi inimene

Filosoofiaprofessor Kristin Andrews otsib uusi suundi loomade uurimises, loobudes nende antropomorfiseerimisest ja käsitledes neid oma uurimistöödes kui partnereid. Ta on öelnud, et kindlasti on inimesed kõige julmem liik ja seda võin isiklikult oma 30-aastase loomakaitsjakogemuse baasilt küll kinnitada. Olen puutunud kokku tuhandete loomadega (eelkõige imetajatega), aga ma ei mäleta juhtumit, kus looma agressiivne või muidu täiesti ebaratsionaalne ja kummaline käitumine poleks olnud kuidagi seletatav talle inimese tekitatud kahjustuse või halbade kogemustega.

Loomade psüühikahäired on pikaajalisel vaatlusel inimese omadega väga sarnased. Kõige lihtsam näide on ehk depressioonis koerad, kes on ketis ja kellest osa muutub seetõttu ka agressiivseks; pealtnäha ärevushäire all kannatavad koerad; korduvaid liigutusi tegevad loomad karusloomafarmides; stressis sead, kes üksteise sabasid närivad; söömishäiretega rotid või koerad, kes on näljas olnud; omaenese sulgi välja kitkuvad puurilinnud; võimalikult kõrgel riiulil keha kergendavad kassid, kes ei julge korrakski põrandal olla jne.

Ma ei mäleta juhtumit, kus looma agressiivne või muidu täiesti ebaratsionaalne ja kummaline käitumine poleks olnud kuidagi seletatav talle inimese tekitatud kahjustuse või halbade kogemustega.

Võrdlusmomenti inimeste ja loomade kurjuse vahel ei kannatagi tekitada, kuni loomakaitseseadustikus on punkt, mis lubab teha loomade peal katseid, rakendades selleks eri valuastmeid. Kahtluseta on inimese kurjus suurem, kalkuleeritum, rafineeritum ja rahasse arvutatud. Konrad Lorenz tundis hirmu just inimesest lähtuva kurjuse tagajärgede ees, mis võivad olla inimkonna jaoks hävitavad. Elevant võib ju inimest kiviga visata, aga ainult inimesel on relvad, mis ei pärine loodusest.

Hollandi filosoof Eva Meijer kirjutab mu küsimuse peale (ikka selle, et kas loomades on tema arvates puhast kurjust), et see nõuaks väga pikka vastust – ta peaks mõtlema, mis üleüldse on kurjus, mis tingimustes kurjus vallandub, mis on näiteks trauma roll selle tekkimises, mis rolli mängib agressioonis tahtlikkus ja kuidas me tahtlikkust defineerime, kui palju inimesed teiste loomade elu häirivad, mida tähendab vaimuhaigus mitteinimloomadel jne. Eva kirjutab: „Ma ei usu, et ka inimestes on palju puhast kurjust. See on erand ja ilmselt on loomadega sama lugu.” Samas arvab ta, et inimene demonstreerib palju juhuslikku kurjust – hülgamist, ärakasutamist, hierarhilist suhtumist –, mida teiste loomade puhul ei näe.

[1] Lorenz, K. 2018. Niinimetatud kurjus. Agressiooni looduslugu.
[2] de Waal, F. 2016. Are We Smart Enough to Know How Smart Animals Are?
[3] Bradshaw, G. A. 2009. Elephants on the Edge: What Animals Teach Us about Humanity.

Kadri Taperson on ajakirjanik ja aktivist, kes oskab enda meelest loomade keelt.